Para-alpi suusatamine

Ajalugu

Invasuusatamine sai alguse Teise maailmasõja ajal, sest paljud sõdurid said vigastada. Saksamaal kasutas Franz Wendel, kellel puudus amputeeritud jalg, paari mankri abil lühikesi suuski. Sepp "Peppi" Zwicknagel on Austria veteran, kes sai haavata käsigranaadist ja kaotas jala. Zwicknagel õppis ise suusatama ja sai seejärel suusainstruktoriks. Ta töötas Kitzbühelis ja lõi Austria suusaliidu osakonna puuetega suusatajatele. Aastaks 1947 korraldati Austrias puuetega inimeste suusavõistlusi. Järgnevalt aitas Ludwig Guttman teha suusaüritusi puuetega inimestele. Ameerika Ühendriikides hakkas Gretchen Fraser õpetama suusatamist amputeeritutele sõjaväehaiglates. 1960. aastateks hakati tegema suusarühmi puuetega inimestele. Puuetega inimeste suusatamine oli kuni 1968. aastani ainult amputatsioonidega inimestele. 1969. aastal alustas pime suusataja Jean Eymore Colorados Aspenis suusaprogrammi nägemata suusatajatele. Eymore oli suusainstruktor enne nägemise kaotamist. Esimene rahvusvaheline võistlus, puuetega inimeste alpinismi maailmameistrivõistlused, toimus 1974. aastal Prantsusmaal.

Ajalugu

Invasuusatamine sai alguse Teise maailmasõja ajal, sest paljud sõdurid said vigastada. Saksamaal kasutas Franz Wendel, kellel puudus amputeeritud jalg, paari mankri abil lühikesi suuski. Sepp "Peppi" Zwicknagel on Austria veteran, kes sai haavata käsigranaadist ja kaotas jala. Zwicknagel õppis ise suusatama ja sai seejärel suusainstruktoriks. Ta töötas Kitzbühelis ja lõi Austria suusaliidu osakonna puuetega suusatajatele. Aastaks 1947 korraldati Austrias puuetega inimeste suusavõistlusi. Järgnevalt aitas Ludwig Guttman teha suusaüritusi puuetega inimestele. Ameerika Ühendriikides hakkas Gretchen Fraser õpetama suusatamist amputeeritutele sõjaväehaiglates. 1960. aastateks hakati tegema suusarühmi puuetega inimestele. Puuetega inimeste suusatamine oli kuni 1968. aastani ainult amputatsioonidega inimestele. 1969. aastal alustas pime suusataja Jean Eymore Colorados Aspenis suusaprogrammi nägemata suusatajatele. Eymore oli suusainstruktor enne nägemise kaotamist. Esimene rahvusvaheline võistlus, puuetega inimeste alpinismi maailmameistrivõistlused, toimus 1974. aastal Prantsusmaal.

Ajalugu

Invasuusatamine sai alguse Teise maailmasõja ajal, sest paljud sõdurid said vigastada. Saksamaal kasutas Franz Wendel, kellel puudus amputeeritud jalg, paari mankri abil lühikesi suuski. Sepp "Peppi" Zwicknagel on Austria veteran, kes sai haavata käsigranaadist ja kaotas jala. Zwicknagel õppis ise suusatama ja sai seejärel suusainstruktoriks. Ta töötas Kitzbühelis ja lõi Austria suusaliidu osakonna puuetega suusatajatele. Aastaks 1947 korraldati Austrias puuetega inimeste suusavõistlusi. Järgnevalt aitas Ludwig Guttman teha suusaüritusi puuetega inimestele. Ameerika Ühendriikides hakkas Gretchen Fraser õpetama suusatamist amputeeritutele sõjaväehaiglates. 1960. aastateks hakati tegema suusarühmi puuetega inimestele. Puuetega inimeste suusatamine oli kuni 1968. aastani ainult amputatsioonidega inimestele. 1969. aastal alustas pime suusataja Jean Eymore Colorados Aspenis suusaprogrammi nägemata suusatajatele. Eymore oli suusainstruktor enne nägemise kaotamist. Esimene rahvusvaheline võistlus, puuetega inimeste alpinismi maailmameistrivõistlused, toimus 1974. aastal Prantsusmaal.

Paraolümpiamängud

Alpinistlik suusatamine oli üks esimesi spordialasid esimestel taliparalümpiamängudel 1976. aastal. Võistlusteks olid slaalom ja hiieslaalom. 1984. aasta taliparalümpiamängudel lisati para-alpide programmi ka laskesuusatamine. Sit-ski oli 1984. aastal näidisspordiala. 1992. aasta talvistel paraolümpiamängudel Kanadas Albertville'is olid paraolümpiakavva kavas laskesuusatamine, hiieslalom ja slaalom. 1994. aasta talvistel paraolümpiamängudel võisteldi superhiidlaalomil. 1998. aastal võisid medaleid saada istumissuusatajad ja pimedad suusatajad. Enne 1998. aastat võisid talvistel paraolümpiamängudel medaleid saada ainult seisvad suusatajad.

2002. aasta talvistel paraolümpiamängudel olid 1. päeval naiste laskesuusatamine ja meeste nägemata laskumine. Meeste seisev ja istuv laskumine oli 2. päeval. Meeste seisev ja istuv Super-G oli 3. päeval. Meeste nägemata ja naiste Super-G oli 5. päeval. Meeste seisev ja istuv hiieslalom oli 7. päeval. Naiste ja meeste nägemata hiidslaalom oli 8. päeval. Meeste seisev ja istuv slaalom oli 9. päeval. Naiste ja meeste nägemata slaalom oli 10. päeval.

2006. aasta talvistelparaolümpiamängudel kasutati uut liigitussüsteemi. Selles jaotati 14 klassi kolmeks rühmaks ja kasutati iga kolme rühma jaoks faktoriseeritud tulemusi. 2006. aasta mängudel oli Super-G grupis 55 meesvõistlejat võrreldes 18 naisvõistlejaga.

2010. aasta talvised para-alpi suusavõistlused toimusid Whistler Creekside'is. Whistleris toimusid järgmised võistlused: laskesuusatamine, superkombineeritud, super-G, slaalom ja hiigelslaalom. Super-kombineeritud võistlused toimusid 2010. aastal. See oli esimene kord, kui seda võisteldi paraolümpiamängudel. Laskesuusatamises osales 25 meest ja 18 naist seisvas grupis, 25 meest ja 10 naist istuvas grupis ning 12 meest ja 10 naist mittesõitjate grupis. Super-kombineeritud võistlustel oli 18 meest ja 14 naist seistes, 18 meest ja 10 naist istudes ning 10 meest ja 10 naist nägemata. Slaalomsõit oli 2010. aasta mängude lühim para-alpinistide võistlusrada. Laskesuusatamine oli 2. päeval meeste ja naiste suusatajatele kõikides gruppides. Super-G meestele ja naistele seisuklassides oli 3. päeval. Ei näe ja istuvad suusatajad võistlesid Super-G-s 4. päeval. Superkombineeritud võistlused olid 5. päeval kõigile suusatajatele. Seisvate meeste ja naiste hiieslaalom oli 7. päeval. Istuvad ja mitte istuvad suusatajad võistlesid 8. päeval. Seisvate meeste ja naiste slaalom oli 9. päeval. Ülejäänud suusatajad sõitsid slaalomi 10. päeval.

Austraalia paraolümpialane Michael Milton 1988. aasta Innsbrucki talimängudel.

Paraolümpiamängud

Alpinistlik suusatamine oli üks esimesi spordialasid esimestel taliparalümpiamängudel 1976. aastal. Võistlusteks olid slaalom ja hiieslaalom. 1984. aasta taliparalümpiamängudel lisati para-alpide programmi ka laskesuusatamine. Sit-ski oli 1984. aastal näidisspordiala. 1992. aasta talvistel paraolümpiamängudel Kanadas Albertville'is olid paraolümpiakavva kavas laskesuusatamine, hiieslalom ja slaalom. 1994. aasta talvistel paraolümpiamängudel võisteldi superhiidlaalomil. 1998. aastal võisid medaleid saada istumissuusatajad ja pimedad suusatajad. Enne 1998. aastat võisid talvistel paraolümpiamängudel medaleid saada ainult seisvad suusatajad.

2002. aasta talvistel paraolümpiamängudel olid 1. päeval naiste laskesuusatamine ja meeste nägemata laskumine. Meeste seisev ja istuv laskumine oli 2. päeval. Meeste seisev ja istuv Super-G oli 3. päeval. Meeste nägemata ja naiste Super-G oli 5. päeval. Meeste seisev ja istuv hiieslalom oli 7. päeval. Naiste ja meeste nägemata hiidslalom oli 8. päeval. Meeste seisev ja istuv slaalom oli 9. päeval. Naiste ja meeste nägemata slaalom oli 10. päeval.

2006. aasta talvistel paraolümpiamängudel kasutati uut liigitussüsteemi. Selles jaotati 14 klassi kolmeks rühmaks ja kasutati iga kolme rühma jaoks faktoriseeritud tulemusi. 2006. aasta mängudel oli Super-G grupis 55 meesvõistlejat võrreldes 18 naisvõistlejaga.

2010. aasta talvised para-alpi suusavõistlused toimusid Whistler Creekside'is. Whistleris toimusid järgmised võistlused: laskesuusatamine, superkombineeritud, super-G, slaalom ja hiigelslaalom. Super-kombineeritud võistlused toimusid 2010. aastal. See oli esimene kord, kui seda võisteldi paraolümpiamängudel. Laskesuusatamises osales 25 meest ja 18 naist seisvas grupis, 25 meest ja 10 naist istuvas grupis ning 12 meest ja 10 naist mittesõitjate grupis. Super-kombineeritud võistlustel oli 18 meest ja 14 naist seistes, 18 meest ja 10 naist istudes ning 10 meest ja 10 naist nägemata. Slaalomsõit oli 2010. aasta mängude lühim para-alpinistide võistlusrada. Laskesuusatamine oli 2. päeval meeste ja naiste suusatajatele kõikides gruppides. Super-G meestele ja naistele seisuklassides oli 3. päeval. Ei näe ja istuvad suusatajad võistlesid Super-G-s 4. päeval. Superkombineeritud võistlused olid 5. päeval kõigile suusatajatele. Seisvate meeste ja naiste hiieslaalom oli 7. päeval. Istuvad ja mitte istuvad suusatajad võistlesid 8. päeval. Seisvate meeste ja naiste slaalom oli 9. päeval. Ülejäänud suusatajad sõitsid slaalomi 10. päeval.

Austraalia paraolümpialane Michael Milton 1988. aasta Innsbrucki talimängudel.

Paraolümpiamängud

Alpinistlik suusatamine oli üks esimesi spordialasid esimestel taliparalümpiamängudel 1976. aastal. Võistlusteks olid slaalom ja hiieslaalom. 1984. aasta taliparalümpiamängudel lisati para-alpide programmi ka laskesuusatamine. Sit-ski oli 1984. aastal näidisspordiala. 1992. aasta talvistel paraolümpiamängudel Kanadas Albertville'is olid paraolümpiakavva kavas laskesuusatamine, hiieslalom ja slaalom. 1994. aasta talvistel paraolümpiamängudel võisteldi superhiidlaalomil. 1998. aastal võisid medaleid saada istumissuusatajad ja pimedad suusatajad. Enne 1998. aastat võisid talvistel paraolümpiamängudel medaleid saada ainult seisvad suusatajad.

2002. aasta talvistel paraolümpiamängudel olid 1. päeval naiste laskesuusatamine ja meeste nägemata laskumine. Meeste seisev ja istuv laskumine oli 2. päeval. Meeste seisev ja istuv Super-G oli 3. päeval. Meeste nägemata ja naiste Super-G oli 5. päeval. Meeste seisev ja istuv hiieslalom oli 7. päeval. Naiste ja meeste nägemata hiidslalom oli 8. päeval. Meeste seisev ja istuv slaalom oli 9. päeval. Naiste ja meeste nägemata slaalom oli 10. päeval.

2006. aasta talvistel paraolümpiamängudel kasutati uut liigitussüsteemi. Selles jaotati 14 klassi kolmeks rühmaks ja kasutati iga kolme rühma jaoks faktoriseeritud tulemusi. 2006. aasta mängudel oli Super-G grupis 55 meesvõistlejat võrreldes 18 naisvõistlejaga.

2010. aasta talvised para-alpi suusavõistlused toimusid Whistler Creekside'is. Whistleris toimusid järgmised võistlused: laskesuusatamine, superkombineeritud, super-G, slaalom ja hiigelslaalom. Super-kombineeritud võistlused toimusid 2010. aastal. See oli esimene kord, kui seda võisteldi paraolümpiamängudel. Laskesuusatamises osales 25 meest ja 18 naist seisvas grupis, 25 meest ja 10 naist istuvas grupis ning 12 meest ja 10 naist mittesõitjate grupis. Super-kombineeritud võistlustel oli 18 meest ja 14 naist seistes, 18 meest ja 10 naist istudes ning 10 meest ja 10 naist nägemata. Slaalomsõit oli 2010. aasta mängude lühim para-alpinistide võistlusrada. Laskesuusatamine oli 2. päeval meeste ja naiste suusatajatele kõikides gruppides. Super-G meestele ja naistele seisuklassides oli 3. päeval. Ei näe ja istuvad suusatajad võistlesid Super-G-s 4. päeval. Superkombineeritud võistlused olid 5. päeval kõigile suusatajatele. Seisvate meeste ja naiste hiieslaalom oli 7. päeval. Istuvad ja mitte istuvad suusatajad võistlesid 8. päeval. Seisvate meeste ja naiste slaalom oli 9. päeval. Ülejäänud suusatajad sõitsid slaalomi 10. päeval.

Austraalia paraolümpialane Michael Milton 1988. aasta Innsbrucki talimängudel.

Reeglid ja sündmused

Para-alpide suusaspordiüritused, mida korraldatakse suusatajatele kogu maailmast ja konkreetsete riikide suusatajatele, hõlmavad talviseid paraolümpiamänge, maailmameistrivõistlusi, maailmakarikaid, kontinentaalseid karikaid, riiklikke meistrivõistlusi, IPCASi võistlusi ja IPCASi para-snowboardi võistlusi. Parasuusatamise võistlustel võistlevad suusatajad 39 erinevast riigist. See spordiala on üks kaheksast, mida Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee spordikomitee on valitses, kusjuures para-alpi suusatamise reeglid on sätestatud IPCASi reeglites ja eeskirjades. Erieeskirju võib kasutada selliste ürituste puhul nagu paraolümpiamängud. Üks erireeglite rühm oli kasutusel 1994. aastal ja seda on üksikasjalikult kirjeldatud IPC käsiraamatus. Seda kasutati paljude aastate jooksul vajalike IPC-sanatseeritud ürituste, nagu paraolümpiamängud, läbiviimiseks. Võistlusreeglid klasside jaoks kasutavad Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) poolt kehtestatud eeskirju või kohandasid neid. Need eeskirjad kehtestati 2000. aastal toimunud 42. rahvusvahelisel suusakonverentsil. Need kaks reeglirühma töötasid omavahel ühiselt, kusjuures FIS-i reeglid täpsustavad alpi suusatamise reegleid ja IPC tegi valmis kohandused para-alpide suusatamise jaoks. IPC Alpinistide Assamblee täitevkomitee võib teha otsuse selle kohta, kas suusatajatel on vajalikud omadused IPC sanktsioneeritud võistlustel osalemiseks, mõtlemata või pööramata tähelepanu sellele, mida reeglid ütlevad. Riiklikel paraolümpiakomiteedel võivad olla oma reeglid nende korraldatavate võistluste jaoks.

Reeglid ja sündmused

Para-alpide suusaspordiüritused, mida korraldatakse suusatajatele kogu maailmast ja konkreetsete riikide suusatajatele, hõlmavad talviseid paraolümpiamänge, maailmameistrivõistlusi, maailmakarikaid, kontinentaalseid karikaid, riiklikke meistrivõistlusi, IPCASi võistlusi ja IPCASi para-snowboardi võistlusi. Parasuusatamise võistlustel võistlevad suusatajad 39 erinevast riigist. See spordiala on üks kaheksast, mida Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee spordikomitee on valitses, kusjuures para-alpi suusatamise reeglid on sätestatud IPCASi reeglites ja eeskirjades. Erieeskirju võib kasutada selliste ürituste puhul nagu paraolümpiamängud. Üks erireeglite rühm oli kasutusel 1994. aastal ja seda on üksikasjalikult kirjeldatud IPC käsiraamatus. Seda kasutati paljude aastate jooksul vajalike IPC-sanatseeritud ürituste, nagu paraolümpiamängud, läbiviimiseks. Võistlusreeglid klasside jaoks kasutavad Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) poolt kehtestatud eeskirju või kohandasid neid. Need eeskirjad kehtestati 2000. aastal toimunud 42. rahvusvahelisel suusakonverentsil. Need kaks reeglirühma töötasid omavahel ühiselt, kusjuures FIS-i reeglid täpsustavad reegleid mäesuusatamise jaoks ja IPC tegi valmis kohandused para-alpide suusatamise jaoks. IPC Alpinistide Assamblee täitevkomitee võib teha otsuse selle kohta, kas suusatajatel on vajalikud omadused IPC sanktsioneeritud võistlustel osalemiseks, mõtlemata või pööramata tähelepanu sellele, mida reeglid ütlevad. Riiklikel paraolümpiakomiteedel võivad olla oma reeglid nende korraldatavate võistluste jaoks.

Reeglid ja sündmused

Para-alpide suusaspordiüritused, mida korraldatakse suusatajatele kogu maailmast ja konkreetsete riikide suusatajatele, hõlmavad talviseid paraolümpiamänge, maailmameistrivõistlusi, maailmakarikaid, kontinentaalseid karikaid, riiklikke meistrivõistlusi, IPCASi võistlusi ja IPCASi para-snowboardi võistlusi. Parasuusatamise võistlustel võistlevad suusatajad 39 erinevast riigist. See spordiala on üks kaheksast, mida Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee spordikomitee on valitses, kusjuures para-alpi suusatamise reeglid on sätestatud IPCASi reeglites ja eeskirjades. Erieeskirju võib kasutada selliste ürituste puhul nagu paraolümpiamängud. Üks erireeglite rühm oli kasutusel 1994. aastal ja seda on üksikasjalikult kirjeldatud IPC käsiraamatus. Seda kasutati paljude aastate jooksul vajalike IPC-sanatseeritud ürituste, nagu paraolümpiamängud, läbiviimiseks. Võistlusreeglid klasside jaoks kasutavad Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) poolt kehtestatud eeskirju või kohandasid neid. Need eeskirjad kehtestati 2000. aastal toimunud 42. rahvusvahelisel suusakonverentsil. Need kaks reeglirühma töötasid omavahel ühiselt, kusjuures FIS-i reeglid täpsustavad reegleid mäesuusatamise jaoks ja IPC tegi valmis kohandused para-alpide suusatamise jaoks. IPC Alpinistide Assamblee täitevkomitee võib teha otsuse selle kohta, kas suusatajatel on vajalikud omadused IPC sanktsioneeritud võistlustel osalemiseks, mõtlemata või pööramata tähelepanu sellele, mida reeglid ütlevad. Riiklikel paraolümpiakomiteedel võivad olla oma reeglid nende korraldatavate võistluste jaoks.

Seadmed

Esimesed vajalikud asjad, mida spordialal kasutatakse, on suusad, istumissuusad ja monosuusad. Sõltuvalt sellest, kas suusataja istub, seisab või ei näe, võivad suusatajad kasutada ka muid vajalikke asju, sealhulgas juhtsuusad, lühikesed suusakepid, ortopeedilised abivahendid või proteesid. Nägemishäiretega suusatajate puhul kasutatakse suusatajate juhendajaid, mis aitavad suusatajaid suusasuunas aidata. [10] Seistes suusatajatele tulevad erinevad osareeglid, mis liiki vajalikke asju lubatakse võistlusel kasutada, näiteks üks pikk suusakepike, kaks suusakepid, null suusakepid või üks või kaks suusat. Reeglid vajalike asjade kasutamise kohta võistlustel teevad FIS ja IPC.

Võistlussuuskade minimaalne pikkus on meestel vähemalt 165 sentimeetrit (65 tolli) ja naistel 155 sentimeetrit (61 tolli). Suuskade jaoks kasutatavate sidemete suurim punktkõrgus on 55 millimeetrit (2,2 tolli).

Sit-skid on mõeldud ratastoolikasutajatele või teistele suusatajatele, kellel on paraplegia. Esimese istumissuusa valmistas 1967. aastal Josef Shrall. Shrall on pärit Saksamaalt Baierimaalt. Esimestel sit-skidel oli kaks laia suusat, pidurid ja need olid valmistatud spetsiaalselt suusataja jaoks. Sit-ski kaalu tõttu ei saanud suusataja suusatada mogulitel või järskudel nõlvadel. Sit-ski tehti 1980. aastatel üha paremaks. Uut tüüpi sit-ski valmistati 1987. aastal Šveitsis Engelbergis ja inimesed said seda näha Šveitsi Paraplegikute Assotsiatsiooni poolt korraldatud töötoas. Tehnoloogia täiustudes valmistati tooli, mida sai lisada suuskadele, mis olid valmistatud puudeta suusatajatele. Nüüd on istumissuusad valmistatud klaaskiust ja polüestrist. Sit-skid on nüüd palju väiksema kaaluga, mis võimaldab suusatajatel suusatada järsematel nõlvadel ja võistelda mogulites. Nüüd on istumissuuskadel ka turvavööd. Puuetega inimestele mõeldud istumissuusad ja puueteta inimestele mõeldud suusad on täiustunud, muutudes eri tüüpi alpisuusavõistluste jaoks spetsiaalseteks.

Mõned seisvad suusatajad võivad võistlustel kasutada välissuuski. Need on suusakepid, mille otsas on väikesed suusad. Need aitavad suusatajal mäest alla suusatades tasakaalu hoida ja lühikeste vahemaade läbimisel mäest ülespoole. Outrigger-suusad aitavad suusatajatel teha ka selliseid asju nagu mäkke ronimine, et pääseda suusaliftiga.

Juhendavad suusatajad näevad. Nad aitavad suusatajatel, kes ei saa suusatada, mäest alla sõita, teatades nägemata suusatajale raadio teel või nendega rääkides, kuhu ta peab minema. Suusatajad võivad võistlustüübi ajal kasutada rohkem kui ühte juhendajat, kuid juhendaja saab medali ainult siis, kui ta võistles koos sama suusatajaga kogu võistlustüübi jooksul. Nagu suusataja, peab ka giidil olema IPCASi litsents, et võistlustel osaleda. Giid-suusatajad peavad järgima dopinguvastaseid eeskirju.

Suusatajad kannavad ka spetsiaalseid saapaid, kiivreid, suusakostüüme ja kaitseprille. Paraolümpiamängudel ei tohi suusavarustusel olla reklaami. Suusasaapad on valmistatud nii, et need ühenduvad suusaga kanna ja varba juures. Need aitavad toetada jalga ja pahkluud, kasutades selliseid materjale nagu kõva plastik. Kõik võistlustel kasutatavad kiivrid peavad olema kõvakattega kiivrid.

Veteran suusatab oma monosuuskadel Vailis, Colorado osariigis.

Seadmed

Esimesed vajalikud asjad, mida spordialal kasutatakse, on suusad, istumissuusad ja monosuusad. Sõltuvalt sellest, kas suusataja istub, seisab või ei näe, võivad suusatajad kasutada ka muid vajalikke asju, sealhulgas juhtsuusad, lühikesed suusakepid, ortopeedilised abivahendid või proteesid. Nägemishäiretega suusatajate puhul kasutatakse suusatajate juhendajaid, mis aitavad suusatajaid suusasuunas aidata. [10] Seistes suusatajatele tulevad erinevad osareeglid, mis liiki vajalikke asju lubatakse võistlusel kasutada, näiteks üks pikk suusakepike, kaks suusakepid, null suusakepid või üks või kaks suusat. Reeglid vajalike asjade kasutamise kohta võistlustel teevad FIS ja IPC.

Võistlussuuskade minimaalne pikkus on meestel vähemalt 165 sentimeetrit (65 tolli) ja naistel 155 sentimeetrit (61 tolli). Suuskade puhul kasutatavate sidemete suurim punktkõrgus on 55 millimeetrit (2,2 tolli).

Sit-skid on mõeldud ratastoolikasutajatele või teistele suusatajatele, kellel on paraplegia. Esimese istumissuusa valmistas 1967. aastal Josef Shrall. Shrall on pärit Saksamaalt Baierimaalt. Esimestel sit-skidel oli kaks laia suusat, pidurid ja need olid valmistatud spetsiaalselt suusataja jaoks. Sit-ski kaalu tõttu ei saanud suusataja suusatada mogulitel või järskudel nõlvadel. Sit-ski tehti 1980. aastatel üha paremaks. Uut tüüpi sit-ski valmistati 1987. aastal Šveitsis Engelbergis ja inimesed said seda näha Šveitsi Paraplegikute Assotsiatsiooni poolt korraldatud töötoas. Tehnoloogia täiustudes valmistati tooli, mida sai lisada suuskadele, mis olid valmistatud puudeta suusatajatele. Nüüd on istumissuusad valmistatud klaaskiust ja polüestrist. Sit-skid on nüüd palju väiksema kaaluga, mis võimaldab suusatajatel suusatada järsematel nõlvadel ja võistelda mogulites. Nüüd on istumissuuskadel ka turvavööd. Puuetega inimestele mõeldud istumissuusad ja puueteta inimestele mõeldud suusad on täiustunud, muutudes eri tüüpi alpisuusavõistluste jaoks spetsiaalseteks.

Mõned seisvad suusatajad võivad võistlustel kasutada välissuuski. Need on suusakepid, mille otsas on väikesed suusad. Need aitavad suusatajal mäest alla suusatades tasakaalu hoida ja lühikeste vahemaade läbimisel mäest ülespoole. Outrigger-suusad aitavad suusatajatel teha ka selliseid asju nagu mäkke ronimine, et pääseda suusaliftiga.

Juhendavad suusatajad näevad. Nad aitavad suusatajatel, kes ei saa suusatada, mäest alla sõita, teatades nägemata suusatajale raadio teel või nendega rääkides, kuhu ta peab minema. Suusatajad võivad võistlustüübi ajal kasutada rohkem kui ühte juhendajat, kuid juhendaja saab medali ainult siis, kui ta võistles koos sama suusatajaga kogu võistlustüübi jooksul. Nagu suusataja, peab ka giidil olema IPCASi litsents, et võistlustel osaleda. Giid-suusatajad peavad järgima dopinguvastaseid eeskirju.

Suusatajad kannavad ka spetsiaalseid saapaid, kiivreid, suusakostüüme ja kaitseprille. Paraolümpiamängudel ei tohi suusavarustusel olla reklaami. Suusasaapad on valmistatud nii, et need ühenduvad suusaga kanna ja varba juures. Need aitavad toetada jalga ja pahkluud, kasutades selliseid materjale nagu kõva plastik. Kõik võistlustel kasutatavad kiivrid peavad olema kõvakattega kiivrid.

Veteran suusatab oma monosuuskadel Vailis, Colorado osariigis.

Seadmed

Esimesed vajalikud asjad, mida spordialal kasutatakse, on suusad, istumissuusad ja monosuusad. Sõltuvalt sellest, kas suusataja istub, seisab või ei näe, võivad suusatajad kasutada ka muid vajalikke asju, sealhulgas juhtsuusad, lühikesed suusakepid, ortopeedilised abivahendid või proteesid. Nägemishäiretega suusatajate puhul kasutatakse suusatajate juhendajaid, mis aitavad suusatajaid suusasuunas aidata. [10] Seistes suusatajatele tulevad erinevad osareeglid, mis liiki vajalikke asju lubatakse võistlusel kasutada, näiteks üks pikk suusakepike, kaks suusakepid, null suusakepid või üks või kaks suusat. Reeglid vajalike asjade kasutamise kohta võistlustel teevad FIS ja IPC.

Võistlussuuskade minimaalne pikkus on meestel vähemalt 165 sentimeetrit (65 tolli) ja naistel 155 sentimeetrit (61 tolli). Suuskade puhul kasutatavate sidemete suurim punktkõrgus on 55 millimeetrit (2,2 tolli).

Sit-skid on mõeldud ratastoolikasutajatele või teistele suusatajatele, kellel on paraplegia. Esimese istumissuusa valmistas 1967. aastal Josef Shrall. Shrall on pärit Saksamaalt Baierimaalt. Esimestel sit-skidel oli kaks laia suusat, pidurid ja need olid valmistatud spetsiaalselt suusataja jaoks. Sit-ski kaalu tõttu ei saanud suusataja suusatada mogulitel või järskudel nõlvadel. Sit-ski tehti 1980. aastatel üha paremaks. Uut tüüpi sit-ski valmistati 1987. aastal Šveitsis Engelbergis ja inimesed said seda näha Šveitsi Paraplegikute Liidu poolt korraldatud töötoas. Tehnoloogia täiustudes valmistati tooli, mida sai lisada suuskadele, mis olid valmistatud puudeta suusatajatele. Nüüd on istumissuusad valmistatud klaaskiust ja polüestrist. Sit-skid on nüüd palju väiksema kaaluga, mis võimaldab suusatajatel suusatada järsematel nõlvadel ja võistelda mogulites. Nüüd on istumissuuskadel ka turvavööd. Puuetega inimestele mõeldud istumissuusad ja puueteta inimestele mõeldud suusad on täiustunud, muutudes eri tüüpi alpisuusavõistluste jaoks spetsiaalseteks.

Mõned seisvad suusatajad võivad võistlustel kasutada välissuuski. Need on suusakepid, mille otsas on väikesed suusad. Need aitavad suusatajal mäest alla suusatades tasakaalu hoida ja lühikeste vahemaade läbimisel mäest ülespoole. Outrigger-suusad aitavad suusatajatel teha ka selliseid asju nagu mäkke ronimine, et pääseda suusaliftiga.

Juhendavad suusatajad näevad. Nad aitavad suusatajatel, kes ei saa suusatada, mäest alla sõita, teatades nägemata suusatajale raadio teel või nendega rääkides, kuhu ta peab minema. Suusatajad võivad võistlustüübi ajal kasutada rohkem kui ühte juhendajat, kuid juhendaja saab medali ainult siis, kui ta võistles koos sama suusatajaga kogu võistlustüübi jooksul. Nagu suusataja, peab ka giidil olema IPCASi litsents, et võistlustel osaleda. Giid-suusatajad peavad järgima dopinguvastaseid eeskirju.

Suusatajad kannavad ka spetsiaalseid saapaid, kiivreid, suusakostüüme ja kaitseprille. Paraolümpiamängudel ei tohi suusavarustusel olla reklaami. Suusasaapad on valmistatud nii, et need ühenduvad suusaga kanna ja varba juures. Need aitavad toetada jalga ja pahkluud, kasutades selliseid materjale nagu kõva plastik. Kõik võistlustel kasutatavad kiivrid peavad olema kõvakattega kiivrid.

Veteran suusatab oma monosuuskadel Vailis, Colorado osariigis.

Suusatamise tüübid

Para-alpide suusatamise liigid on laskesuusatamine, super-G, hiid-slaalom, slaalom, super-kombineeritud ja lumelaua. Reeglid põhinevad Rahvusvahelise Suusaliidu reeglitel, kuigi mõned reeglid on kohandatud piiratud kehaliste võimetega suusatajate jaoks. Suusatades sõidavad suusatajad kuni 100 kilomeetrit tunnis.

Allamäge

See on kiirelt sõidetav ajastatud suusavõistlus, kus suusatajad sõidavad kiiresti üle lume alla järsult kaldus suunas, mis võib olla 450 meetrit kuni 800 meetrit madalamal, kui see algas, ja kus on palju pöördeid ja hüppeid. Esimesena finišeerib suusataja ühe mäest alla sõitmise põhjal, kusjuures kiireima ajaga suusataja on esimene. Suusatajad liiguvad allamäge väravate vahel. Allamäel on kõigist para-alpide liikidest kõige vähem väravaid. Kui suusataja ei sõida väravate vahel, siis ta ei finišeeri. Mõnel suusavõistlusel peab suusataja kõigepealt näitama, et ta on piisavalt hea suusataja. Nad võivad seda teha, et seda näidatakse downhillis või Super-G-s. Suusatajad võivad saada punkte võistlustel teiste riikide suusatajatega Rahvusvahelise Suusaliidu võistlustel. Paraolümpiamängudel võivad suusatajad võistelda allamäge.

Naiste suusad peavad olema vähemalt 200 sentimeetrit pikad. Meeste suusad peavad olema vähemalt 205 sentimeetrit (81 tolli) pikad. Naiste ja meeste suusad peavad olema vähemalt 45 meetri (148 jala) pikkuse sirgjoonelise pöörde keskelt servani. Suusatajad kasutasid sellel võistlusel kõverad kitsad suusakepid. Nii meeste kui ka naiste suusad peavad olema 67 millimeetri (2,6 tolli) pikkuse sirgjoonega keskelt serva ringini. Tippkiirus sellel võistlusel võib olla kuni 100 kilomeetrit tunnis. Enne võistluse algust peab suusataja tegema proovisõidu ja kandma kiivrit, et olla kogu sõidu ajal turvaline.

Super-G

1980ndatel valmistatud Super-G on vähem teaduslik, kus suusatajad sõidavad väga kiiresti. Mäe tipust mäe põhjaossa laskuvad suusatajad 400 meetri kõrguselt kuni 600 meetri kõrgusele. Võrreldes teiste para-alpi suusatüüpidega on see tüüp pigem keskmise pikkusega. See on pikem kui hiidslaalom ja slaalom, kuid lühem kui laskesuusatamine. Selles tüübis sõidavad suusatajad kiiresti vaheldumisi punaste ja siniste väravate vahel, mis on 25 meetri kaugusel üksteisest, kusjuures mehed peavad sõitma 35 värava vahel ja naised 30 värava vahel.

Hiiglaslik slaalom

300 meetri (980 jalga) kuni 400 meetri (1300 jalga) langusega on see üks rohkem vaja olla väga korrektne para-alpide distsipliinide pööramisel. See suusatamisliik saab kaks lasku mäest alla, mis on sirgemad ja lühemad kui allamäge. See on pikem ja selles on vähem pöördeid kui slaalomis. Pärast esimest sõitu mäest alla võib viimased 20% finišeerijatest kohtunike loal võistlusest ära võtta. Teise sõidu stardijärjekord algab kõige aeglasema 15 parima suusataja stardiga, kusjuures esimese sõidu kiireim suusataja sõidab 15. kohal. Kõik 15 parima hulka mittekuuluvad suusatajad sõidavad seejärel esimeses sõidus sõidetud aegade alusel. Näiteks esimese sõidu 18. kiireim sõitja suusatab teises sõidus 18. kohal. Mõnel võistlusel tehakse kohandus, kasutades 15 asemel 30 suusatajat. IPC/FIS jooksevad koos ja koostavad slaalomi võistluse reeglid. Giant Slalom on praeguses paraolümpia ajakavas olev võistlus. Giant Slalomis kasutavad suusatajad sirgeid suusakeppe.

Slalom

Selle võistluse nimi tuleneb norra keelest, mis tähendab "kaldus jalgtee". See võistlus on kõige keerulisem suusadistsipliin, kus laskumine toimub vaid 140 meetri kõrguselt 220 meetri kõrguselt sihilikult jäätunud mäel. See on kõige lühem para-alpide võistlus, kus kasutatakse kahte erinevat sõitu, mille käigus sõidetakse eri suunas mäest alla. Suusatajad lähevad mõlemast erinevast sõidust alla üks kord, kusjuures nende lõpupositsioon märgitakse nende mõlema sõidu lõpuaja põhjal. Selles võistluses on väravad, umbes 55-75 meestel ja 40-60 naistel, ning kui suusataja suusatab värava vahele, ei saa ta reeglite tõttu võistlust lõpetada. Pärast esimest sõitu võib viimased 20% finišeerijatest kohtunike loal võistlusest ära võtta. Teise sõidu stardijärjekord algab kõige aeglasemast 15 parima suusataja seast, kusjuures esimese sõidu kiireim suusataja sõidab 15. kohal. Kõik suusatajad, kes lõpetasid väljaspool 15 parimat suusatajat, sõidavad seejärel esimeses sõidus sõidetud aegade alusel. Näiteks esimese sõidu 18. kiireim sõitja suusatab teises sõidus 18. kohal. Suusatajad kasutavad selles võistluses sirgeid suusakeppe. Mõnel võistlusel, kus on vaja näidata, et sa peaksid selles sõitma, võib suusataja näidata, et ta peaks sõitma, kasutades finišisõidu aegu laskesuusatamises, slaalomis või super-G-s. IPC/FIS kehtestab slaalomi reeglid. Slaalom on praeguses paraolümpia ajakavas olev võistlus. Suusatajad kannavad slaalomi võistlustel sageli lisakaitsevahendeid.

Super kombineeritud

Super Combined on kahe distsipliini segu: Slaalom ja Super-G või laskumine ja slaalom. Võistlusel sõidavad suusatajad üks kord mäesõidu allamäge ja kaks korda mäesõidu slaalomi. Kolme sõidu ajad liidetakse kokku, kusjuures kõigi kolme sõidu kiireim aeg on see suusataja, kes jõuab esimesena finišisse.

Lumelaua

Lumelauas on nii meeste kui ka naiste võistlustel langus vahemikus 100 meetrit kuni 240 meetrit, kusjuures võistlus toimub 400 meetri kuni 900 meetri pikkusel distantsil. Võistlusel on vahelduvad suusaväravad. Sport on avatud ainult seisvatele võistlejatele.

Anna Jochemsen Hollandist suusatades allamäge tüüpi


Austraalia paraolümpiasportlane Rod Hacon 1994. aasta talimängudel Lillehammeris

Suusatamise tüübid

Para-alpide suusatamise liigid on laskesuusatamine, super-G, hiid-slaalom, slaalom, super-kombineeritud ja lumelaua. Reeglid põhinevad Rahvusvahelise Suusaliidu reeglitel, kuigi mõned reeglid on kohandatud piiratud kehaliste võimetega suusatajate jaoks. Suusatades sõidavad suusatajad kuni 100 kilomeetrit tunnis.

Allamäge

See on kiirelt sõidetav ajastatud suusavõistlus, kus suusatajad sõidavad kiiresti üle lume alla järsult kaldus suunas, mis võib olla 450 meetrit kuni 800 meetrit madalamal, kui see algas, ja kus on palju pöördeid ja hüppeid. Esimesena finišeerib suusataja ühe mäest alla sõitmise põhjal, kusjuures kiireima ajaga suusataja on esimene. Suusatajad liiguvad allamäge väravate vahel. Allamäel on kõigist para-alpide liikidest kõige vähem väravaid. Kui suusataja ei sõida väravate vahel, siis ta ei finišeeri. Mõnel suusavõistlusel peab suusataja kõigepealt näitama, et ta on piisavalt hea suusataja. Nad võivad seda teha, et seda näidatakse downhillis või Super-G-s. Suusatajad võivad saada punkte võistlustel teiste riikide suusatajatega Rahvusvahelise Suusaliidu võistlustel. Paraolümpiamängudel saavad suusatajad võistelda allamäge.

Naiste suusad peavad olema vähemalt 200 sentimeetrit pikad. Meeste suusad peavad olema vähemalt 205 sentimeetrit (81 tolli) pikad. Naiste ja meeste suusad peavad olema vähemalt 45 meetri (148 jala) pikkuse sirgjoonelise pöörde keskelt servani. Suusatajad kasutasid sellel võistlusel kõverad kitsad suusakepid. Nii meeste kui ka naiste suusad peavad olema 67 millimeetri (2,6 tolli) pikkuse sirgjoonega keskelt serva ringini. Tippkiirus sellel võistlusel võib olla kuni 100 kilomeetrit tunnis. Enne võistluse algust peab suusataja tegema proovisõidu ja kandma kiivrit, et olla kogu sõidu ajal turvaline.

Super-G

1980ndatel valmistatud Super-G on vähem teaduslik, kus suusatajad sõidavad väga kiiresti. Mäe tipust mäe põhjaossa laskuvad suusatajad 400 meetri kõrguselt kuni 600 meetri kõrgusele. Võrreldes teiste para-alpi suusatüüpidega on see tüüp pigem keskmise pikkusega. See on pikem kui hiidslaalom ja slaalom, kuid lühem kui laskesuusatamine. Selles tüübis sõidavad suusatajad kiiresti vaheldumisi punaste ja siniste väravate vahel, mis on 25 meetri kaugusel üksteisest, kusjuures mehed peavad sõitma 35 värava vahel ja naised 30 värava vahel.

Hiiglaslik slaalom

300 meetri (980 jalga) kuni 400 meetri (1300 jalga) langusega on see üks rohkem vaja olla väga korrektne para-alpide distsipliinide pööramisel. See suusatamisliik saab kaks laskumist mäest alla, mis on sirgemad ja lühemad kui allamäge. See on pikem ja selles on vähem pöördeid kui slaalomis. Pärast esimest sõitu mäest alla võib viimased 20% finišeerijatest kohtunike loal võistlusest ära võtta. Teise sõidu stardijärjekord algab kõige aeglasema 15 parima suusataja stardiga, kusjuures esimese sõidu kiireim suusataja sõidab 15. kohal. Kõik 15 parima hulka mittekuuluvad suusatajad sõidavad seejärel esimeses sõidus sõidetud aegade alusel. Näiteks esimese sõidu 18. kiireim sõitja suusatab teises sõidus 18. kohal. Mõnel võistlusel tehakse kohandus, kasutades 15 asemel 30 suusatajat. IPC/FIS jooksevad koos ja koostavad slaalomi võistluse reeglid. Giant Slalom on praeguses paraolümpia ajakavas olev võistlus. Giant Slalomis kasutavad suusatajad sirgeid suusakeppe.

Slalom

Selle võistluse nimi tuleneb norra keelest, mis tähendab "kaldus jalgtee". See võistlus on kõige keerulisem suusadistsipliin, kus laskumine toimub vaid 140 meetri kõrguselt 220 meetri kõrguselt sihilikult jäätunud mäel. See on kõige lühem para-alpide võistlus, kus kasutatakse kahte erinevat sõitu, mille käigus sõidetakse eri suunas mäest alla. Suusatajad lähevad mõlemast erinevast sõidust alla üks kord, kusjuures nende lõpupositsioon märgitakse nende mõlema sõidu lõpuaja põhjal. Selles võistluses on väravad, umbes 55-75 meestel ja 40-60 naistel, ning kui suusataja suusatab värava vahele, ei saa ta reeglite tõttu võistlust lõpetada. Pärast esimest sõitu võib viimased 20% finišeerijatest kohtunike loal võistlusest ära võtta. Teise sõidu stardijärjekord algab kõige aeglasemast 15 parima suusataja seast, kusjuures esimese sõidu kiireim suusataja sõidab 15. kohal. Kõik suusatajad, kes lõpetasid väljaspool 15 parimat suusatajat, sõidavad seejärel esimeses sõidus sõidetud aegade alusel. Näiteks esimese sõidu 18. kiireim sõitja suusatab teises sõidus 18. kohal. Suusatajad kasutavad selles võistluses sirgeid suusakeppe. Mõnel võistlusel, kus on vaja näidata, et sa peaksid selles sõitma, võib suusataja näidata, et ta peaks sõitma, kasutades finišisõidu aegu laskesuusatamises, slaalomis või super-G-s. Slaalomi reeglid kehtestab IPC/FIS. Slaalom on praeguses paraolümpia ajakavas olev võistlus. Suusatajad kannavad slaalomi võistlustel sageli lisakaitsevahendeid.

Super kombineeritud

Super Combined on kahe distsipliini segu: Slaalom ja Super-G või laskumine ja slaalom. Võistlusel sõidavad suusatajad üks kord mäesõidu allamäge ja kaks korda mäesõidu slaalomi. Kolme sõidu ajad liidetakse kokku, kusjuures kõigi kolme sõidu kiireim aeg on see suusataja, kes jõuab esimesena finišisse.

Lumelaua

Lumelauas on nii meeste kui ka naiste võistlustel langus vahemikus 100 meetrit kuni 240 meetrit, kusjuures võistlus toimub 400 meetri kuni 900 meetri pikkusel distantsil. Võistlusel on vahelduvad suusaväravad. Sport on avatud ainult seisvatele võistlejatele.

Anna Jochemsen Hollandist laskesuusatamises tüüpi


Austraalia paraolümpiasportlane Rod Hacon 1994. aasta talimängudel Lillehammeris

Suusatamise tüübid

Para-alpide suusatamise liigid on laskesuusatamine, super-G, hiid-slaalom, slaalom, super-kombineeritud ja lumelaua. Reeglid põhinevad Rahvusvahelise Suusaliidu reeglitel, kuigi mõned reeglid on kohandatud piiratud kehaliste võimetega suusatajate jaoks. Suusatades sõidavad suusatajad kuni 100 kilomeetrit tunnis.

Allamäge

See on kiirelt sõidetav ajastatud suusavõistlus, kus suusatajad sõidavad kiiresti üle lume alla järsult kaldus suunas, mis võib olla 450 meetrit kuni 800 meetrit madalamal, kui see algas, ja kus on palju pöördeid ja hüppeid. Esimesena finišeerib suusataja ühe mäest alla sõitmise põhjal, kusjuures kiireima ajaga suusataja on esimene. Suusatajad liiguvad allamäge väravate vahel. Allamäel on kõigist para-alpide liikidest kõige vähem väravaid. Kui suusataja ei sõida väravate vahel, siis ta ei finišeeri. Mõnel suusavõistlusel peab suusataja kõigepealt näitama, et ta on piisavalt hea suusataja. Nad võivad seda teha, et seda näidatakse downhillis või Super-G-s. Suusatajad võivad saada punkte võistlustel teiste riikide suusatajatega Rahvusvahelise Suusaliidu võistlustel. Paraolümpiamängudel saavad suusatajad võistelda allamäge.

Naiste suusad peavad olema vähemalt 200 sentimeetrit pikad. Meeste suusad peavad olema vähemalt 205 sentimeetrit (81 tolli) pikad. Naiste ja meeste suusad peavad olema vähemalt 45 meetri (148 jala) pikkuse sirgjoonelise pöörde keskelt servani. Suusatajad kasutasid sellel võistlusel kõverad kitsad suusakepid. Nii meeste kui ka naiste suusad peavad olema 67 millimeetri (2,6 tolli) pikkuse sirgjoonega keskelt serva ringini. Tippkiirus sellel võistlusel võib olla kuni 100 kilomeetrit tunnis. Enne võistluse algust peab suusataja tegema proovisõidu ja kandma kiivrit, et olla kogu sõidu ajal turvaline.

Super-G

1980ndatel valmistatud Super-G on vähem teaduslik, kus suusatajad sõidavad väga kiiresti. Mäe tipust mäe põhjaossa laskuvad suusatajad 400 meetri kõrguselt kuni 600 meetri kõrgusele. Võrreldes teiste para-alpi suusatüüpidega on see tüüp pigem keskmise pikkusega. See on pikem kui hiidslaalom ja slaalom, kuid lühem kui laskesuusatamine. Selles tüübis sõidavad suusatajad kiiresti vaheldumisi punaste ja siniste väravate vahel, mis on 25 meetri kaugusel üksteisest, kusjuures mehed peavad sõitma 35 värava vahel ja naised 30 värava vahel.

Hiiglaslik slaalom

300 meetri (980 jalga) kuni 400 meetri (1300 jalga) langusega on see üks rohkem vaja olla väga korrektne para-alpide distsipliinide pööramisel. See suusatamisliik saab kaks lasku mäest alla, mis on sirgemad ja lühemad kui allamäge. See on pikem ja selles on vähem pöördeid kui slaalomis. Pärast esimest sõitu mäest alla võib viimased 20% finišeerijatest kohtunike loal võistlusest ära võtta. Teise sõidu stardijärjekord algab kõige aeglasema 15 parima suusataja stardiga, kusjuures esimese sõidu kiireim suusataja sõidab 15. kohal. Kõik 15 parima hulka mittekuuluvad suusatajad sõidavad seejärel esimeses sõidus sõidetud aegade alusel. Näiteks esimese sõidu 18. kiireim sõitja suusatab teises sõidus 18. kohal. Mõnel võistlusel tehakse kohandus, kasutades 15 asemel 30 suusatajat. IPC/FIS jooksevad koos ja koostavad slaalomi võistluse reeglid. Giant Slalom on praeguses paraolümpia ajakavas olev võistlus. Giant Slalomis kasutavad suusatajad sirgeid suusakeppe.

Slalom

Selle võistluse nimi tuleneb norra keelest, mis tähendab "kaldus jalgtee". See võistlus on kõige keerulisem suusadistsipliin, kus laskumine toimub vaid 140 meetri kõrguselt 220 meetri kõrguselt sihilikult jäätunud mäel. See on kõige lühem para-alpide võistlus, kus kasutatakse kahte erinevat sõitu, mille käigus sõidetakse eri suunas mäest alla. Suusatajad lähevad mõlemast erinevast sõidust alla üks kord, kusjuures nende lõpupositsioon märgitakse nende mõlema sõidu lõpuaja põhjal. Selles võistluses on väravad, umbes 55-75 meestel ja 40-60 naistel, ning kui suusataja suusatab värava vahele, ei saa ta reeglite tõttu võistlust lõpetada. Pärast esimest sõitu võib viimased 20% finišeerijatest kohtunike loal võistlusest ära võtta. Teise sõidu stardijärjekord algab kõige aeglasemast 15 parima suusataja seast, kusjuures esimese sõidu kiireim suusataja sõidab 15. kohal. Kõik suusatajad, kes lõpetasid väljaspool 15 parimat suusatajat, sõidavad seejärel esimeses sõidus sõidetud aegade alusel. Näiteks esimese sõidu 18. kiireim sõitja suusatab teises sõidus 18. kohal. Suusatajad kasutavad selles võistluses sirgeid suusakeppe. Mõnel võistlusel, kus on vaja näidata, et sa peaksid selles sõitma, võib suusataja näidata, et ta peaks sõitma, kasutades finišisõidu aegu laskesuusatamises, slaalomis või super-G-s. Slaalomi reeglid kehtestab IPC/FIS. Slaalom on praeguses paraolümpia ajakavas olev võistlus. Suusatajad kannavad slaalomi võistlustel sageli lisakaitsevahendeid.

Super kombineeritud

Super Combined on kahe distsipliini segu: Slaalom ja Super-G või laskumine ja slaalom. Võistlusel sõidavad suusatajad üks kord mäesõidu allamäge ja kaks korda mäesõidu slaalomi. Kolme sõidu ajad liidetakse kokku, kusjuures kõigi kolme sõidu kiireim aeg on see suusataja, kes jõuab esimesena finišisse.

Lumelaua

Lumelauas on nii meeste kui ka naiste võistlustel langus vahemikus 100 meetrit kuni 240 meetrit, kusjuures võistlus toimub 400 meetri kuni 900 meetri pikkusel distantsil. Võistlusel on vahelduvad suusaväravad. Sport on avatud ainult seisvatele võistlejatele.

Anna Jochemsen Hollandist laskesuusatamises tüüpi


Austraalia paraolümpiasportlane Rod Hacon 1994. aasta talimängudel Lillehammeris

Klassifikatsioon

Para-alpide suusatamise klassifikatsioon on mõeldud selleks, et anda kindlustus võrdne konkurents erinevate piiratud füüsiliste ja nägemisvõimega alpide suusatajate vahel. Süsteemis on rühmitatud kolme üldseisundisse, mis ei suuda sorteerida: seisev, nägemiskõlbmatu ja istuv. Rahvusvaheline paraolümpiakomitee mäesuusatamine on klassifikatsiooni ülemus. Suusatajad pannakse järjekorda meditsiiniliste probleemide ja nende kehaasendi alusel, kui nad suusatavad. Suusatajaid, kes ei näe, hinnatakse ainult arstide hinnangul, kui halb on nende nägemine. Enne seda, kui Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee mäesuusatamine oli vastutavaks, tegelesid klassifitseerimisega mitmed spordirühmad. Nende hulka kuulusid Rahvusvaheline Puuetega Inimeste Spordi Organisatsioon (ISOD), Rahvusvaheline Stoke Mandeville'i Mängude Föderatsioon (ISMWSF), Rahvusvaheline Pimedate Spordi Föderatsioon (IBSA) ja Rahvusvaheline Spordi- ja Puhkeühing (CP-ISRA). Mõni korraldussüsteem on isikutele antud muudele organisatsioonidele kui Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee mäesuusatamine. Neid korraldussüsteeme ei kasutata rahvusvahelistel võistlustel. Sport on avatud kõigile võistlejatele, kellel on nägemis- või füüsiline võimetus. See ei ole avatud inimestele, kellel on teha intellektipuudega.

Esimesed para-alpiinide klassifikatsioonisüsteemid valmistati Skandinaavias, kusjuures esimesed süsteemid olid mõeldud amputatsioonidega suusatajatele. Tol ajal puudusid suusatusvahendid seljaaju haavadega suusatajatele. Varajaste määrustikusüsteemide eesmärk oli teha võimeline kasutama oma keha, kuid lõppkokkuvõttes olid need meditsiinilised määrustikusüsteemid. Esimestel 1976. aasta talvistel paraolümpiamängudel oli spordialal kaks liigitussüsteemi. 1980. aastateks oli tserebraalparalüüsiga suusatajatel klassifikatsioonisüsteem. Tol ajal püüti ratastoolikorvpalli korraldusest inspireerituna muuta korraldus rohkem keha kasutada suutvaks klassifikatsioonisüsteemiks. Kümme klassi oli olemas 1980ndateks. Sellest ajast alates on tehtud jõupingutusi, et muuta klassifikatsioonisüsteem paremaks, vähendades klasside arvu, et saaks anda vähem medaleid.

Seisev tüüp
Tüüp	Mis	Seadmed
LW 1	Mõlemad jalad eemaldatud üle põlve, keskmine kuni raske tserebraalparalüüs või võrdne puue	kaks suusat, kaks suusatõstukit, kaks suusatõstukit.
LW 2	Üks jalg eemaldatakse üle põlve	kaks suusat, kaks suusatõstukit, kaks suusatõstukit.
LW 3	Mõlemad jalad eemaldatud allpool põlve, tserebraalparalüüs või võrdne puue.	Kaks suusat, kaks suusakepid
LW 4	Üks jalg eemaldatakse allpool põlve	Kaks suusat, kaks suusakepid
LW5/7-1	Mõlemad käed eemaldatud üle küünarnuki	Kaks suusat, ilma suusakepideta
LW 5/7-2	Mõlemad käed eemaldatud, üks üle ja teine alla küünarnuki.	Kaks suusat, ilma suusakepideta
LW 5/7-3	Mõlemad käed eemaldatakse küünarnukist allpool	Kaks suusat, ilma suusakepideta
LW6/8.1	Üks käsi eemaldatud üle küünarnuki	Kaks suusat, üks suusakepi
LW 6/8.2	Üks käsi eemaldatud allpool küünarnukki	Kaks suusat, üks suusakepi
LW9.1	Ühe käe ja ühe jala eemaldamine või samaväärne kahjustus üle põlve.	suusataja saab valida
LW9.2	Ühe käe ja ühe jala eemaldamine või samaväärne kahjustus allpool põlve.	suusataja saab valida

 

olles istuvad tüübid (monoskiers)
Tüüp	Mis
LW10.1	Jalgade ja keha alumise poole halvatus ilma ülemise kõhuga seotud grupisündmuseta ja ei ole võimeline kasutama istuvat tasakaalu
LW 10.2	Jalgade ja keha alumise poole halvatus koos mõne ülemise kõhuga seotud grupisündmusega ja ei suuda kasutada istuvat tasakaalu
LW11	Jalgade ja keha alumise poole halvatus koos võrdse võimega kasutada istudes tasakaalu
LW12.1	Jalgade ja keha alumise poole halvatus koos mõningase jala otstarbe, kasutamise ja hea istuva tasakaalu olemisega
LW 12.2	Mõlemad jalad eemaldatakse üle põlve

 

Tüüpide nägemine
Tüüp	Mis
B1	Täiesti võimetu nägema
B2	Nägemisteravus alla 2/60
B3	Nägemisteravus 2/60 kuni 6/60

Klassifikatsioon

Para-alpide suusatamise klassifikatsioon on mõeldud selleks, et anda kindlustus võrdne konkurents erinevate piiratud füüsiliste ja nägemisvõimega alpide suusatajate vahel. Süsteemis on rühmitatud kolme üldseisundisse, mis ei suuda sorteerida: seisev, nägemiskõlbmatu ja istuv. Rahvusvaheline paraolümpiakomitee mäesuusatamine on klassifikatsiooni ülemus. Suusatajad pannakse järjekorda meditsiiniliste probleemide ja nende kehaasendi alusel, kui nad suusatavad. Suusatajaid, kes ei näe, hinnatakse ainult arstide hinnangul, kui halb on nende nägemine. Enne seda, kui Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee mäesuusatamine oli vastutavaks, tegelesid klassifitseerimisega mitmed spordirühmad. Nende hulka kuulusid Rahvusvaheline Puuetega Inimeste Spordi Organisatsioon (ISOD), Rahvusvaheline Stoke Mandeville'i Mängude Föderatsioon (ISMWSF), Rahvusvaheline Pimedate Spordi Föderatsioon (IBSA) ja Rahvusvaheline Spordi- ja Puhkeühing (CP-ISRA). Mõni korraldussüsteem on isikutele antud muudele organisatsioonidele kui Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee mäesuusatamine. Neid korraldussüsteeme ei kasutata rahvusvahelistel võistlustel. Sport on avatud kõigile võistlejatele, kellel on nägemis- või füüsiline võimetus. See ei ole avatud inimestele, kellel on teha intellektipuudega.

Esimesed para-alpiinide klassifikatsioonisüsteemid valmistati Skandinaavias, kusjuures esimesed süsteemid olid mõeldud amputatsioonidega suusatajatele. Tol ajal puudusid suusatusvahendid seljaaju haavadega suusatajatele. Varajaste määrustikusüsteemide eesmärk oli teha võimeline kasutama oma keha, kuid lõppkokkuvõttes olid need meditsiinilised määrustikusüsteemid. Esimestel 1976. aasta talvistel paraolümpiamängudel oli spordialal kaks liigitussüsteemi. 1980. aastateks oli tserebraalparalüüsiga suusatajatel klassifikatsioonisüsteem. Tol ajal püüti ratastoolikorvpalli korraldusest inspireerituna muuta korraldus rohkem keha kasutada suutvaks klassifikatsioonisüsteemiks. Kümme klassi oli olemas 1980ndateks. Sellest ajast alates on tehtud jõupingutusi, et muuta klassifikatsioonisüsteem paremaks, vähendades klasside arvu, et saaks anda vähem medaleid.

Seisev tüüp
Tüüp	Mis	Seadmed
LW 1	Mõlemad jalad eemaldatud üle põlve, keskmine kuni raske tserebraalparalüüs või võrdne puue	kaks suusat, kaks suusatõstukit, kaks suusatõstukit.
LW 2	Üks jalg eemaldatakse üle põlve	kaks suusat, kaks suusatõstukit, kaks suusatõstukit.
LW 3	Mõlemad jalad eemaldatud allpool põlve, tserebraalparalüüs või võrdne puue.	Kaks suusat, kaks suusakepid
LW 4	Üks jalg eemaldatakse allpool põlve	Kaks suusat, kaks suusakepid
LW5/7-1	Mõlemad käed eemaldatud üle küünarnuki	Kaks suusat, ilma suusakepideta
LW 5/7-2	Mõlemad käed eemaldatud, üks üle ja teine alla küünarnuki.	Kaks suusat, ilma suusakepideta
LW 5/7-3	Mõlemad käed eemaldatakse küünarnukist allpool	Kaks suusat, ilma suusakepideta
LW6/8.1	Üks käsi eemaldatud üle küünarnuki	Kaks suusat, üks suusakepi
LW 6/8.2	Üks käsi eemaldatud allpool küünarnukki	Kaks suusat, üks suusakepi
LW9.1	Ühe käe ja ühe jala eemaldamine või samaväärne kahjustus üle põlve.	suusataja saab valida
LW9.2	Ühe käe ja ühe jala eemaldamine või samaväärne kahjustus allpool põlve.	suusataja saab valida

 

olles istuvad tüübid (monoskiers)
Tüüp	Mis
LW10.1	Jalgade ja keha alumise poole halvatus ilma ülemise kõhuga seotud grupisündmuseta ja ei ole võimeline kasutama istuvat tasakaalu
LW 10.2	Jalgade ja keha alumise poole halvatus koos mõne ülemise kõhuga seotud grupisündmusega ja ei suuda kasutada istuvat tasakaalu
LW11	Jalgade ja keha alumise poole halvatus koos võrdse võimega kasutada istudes tasakaalu
LW12.1	Jalgade ja keha alumise poole halvatus koos mõningase jala otstarbe, kasutamise ja hea istuva tasakaalu olemisega
LW 12.2	Mõlemad jalad eemaldatakse üle põlve

 

Tüüpide nägemine
Tüüp	Mis
B1	Täiesti võimetu nägema
B2	Nägemisteravus alla 2/60
B3	Nägemisteravus 2/60 kuni 6/60

Klassifikatsioon

Para-alpide suusatamise klassifikatsioon on mõeldud selleks, et anda kindlustus võrdne konkurents erinevate piiratud füüsiliste ja nägemisvõimega alpide suusatajate vahel. Süsteemis on rühmitatud kolme üldseisundisse, mis ei suuda sorteerida: seisev, nägemiskõlbmatu ja istuv. Rahvusvaheline paraolümpiakomitee mäesuusatamine on klassifikatsiooni ülemus. Suusatajad pannakse järjekorda meditsiiniliste probleemide ja nende kehaasendi alusel, kui nad suusatavad. Suusatajaid, kes ei näe, hinnatakse ainult arstide hinnangul, kui halb on nende nägemine. Enne seda, kui Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee mäesuusatamine oli vastutavaks, tegelesid klassifitseerimisega mitmed spordirühmad. Nende hulka kuulusid Rahvusvaheline Puuetega Inimeste Spordi Organisatsioon (ISOD), Rahvusvaheline Stoke Mandeville'i Mängude Föderatsioon (ISMWSF), Rahvusvaheline Pimedate Spordi Föderatsioon (IBSA) ja Rahvusvaheline Spordi- ja Puhkeühing (CP-ISRA). Mõni korraldussüsteem on isikutele antud muudele organisatsioonidele kui Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee mäesuusatamine. Neid korraldussüsteeme ei kasutata rahvusvahelistel võistlustel. Sport on avatud kõigile võistlejatele, kellel on nägemis- või füüsiline võimetus. See ei ole avatud inimestele, kellel on teha intellektipuudega.

Esimesed para-alpiinide klassifikatsioonisüsteemid valmistati Skandinaavias, kusjuures esimesed süsteemid olid mõeldud amputatsioonidega suusatajatele. Tol ajal puudusid suusatusvahendid seljaaju haavadega suusatajatele. Varajaste määrustikusüsteemide eesmärk oli teha võimeline kasutama oma keha, kuid lõppkokkuvõttes olid need meditsiinilised määrustikusüsteemid. Esimestel 1976. aasta talvistel paraolümpiamängudel oli spordialal kaks liigitussüsteemi. 1980. aastateks oli tserebraalparalüüsiga suusatajatel klassifikatsioonisüsteem. Tol ajal püüti ratastoolikorvpalli korraldusest inspireerituna muuta korraldus rohkem keha kasutada suutvaks klassifikatsioonisüsteemiks. Kümme klassi oli olemas 1980ndateks. Sellest ajast alates on tehtud jõupingutusi, et muuta klassifikatsioonisüsteem paremaks, vähendades klasside arvu, et saaks anda vähem medaleid.

Seisev tüüp
Tüüp	Mis	Seadmed
LW 1	Mõlemad jalad eemaldatud üle põlve, keskmine kuni raske tserebraalparalüüs või võrdne puue	kaks suusat, kaks suusatõstukit, kaks suusatõstukit.
LW 2	Üks jalg eemaldatakse üle põlve	kaks suusat, kaks suusatõstukit, kaks suusatõstukit.
LW 3	Mõlemad jalad eemaldatud allpool põlve, tserebraalparalüüs või võrdne puue.	Kaks suusat, kaks suusakepid
LW 4	Üks jalg eemaldatakse allpool põlve	Kaks suusat, kaks suusakepid
LW5/7-1	Mõlemad käed eemaldatud üle küünarnuki	Kaks suusat, ilma suusakepideta
LW 5/7-2	Mõlemad käed eemaldatud, üks üle ja teine alla küünarnuki.	Kaks suusat, ilma suusakepideta
LW 5/7-3	Mõlemad käed eemaldatakse küünarnukist allpool	Kaks suusat, ilma suusakepideta
LW6/8.1	Üks käsi eemaldatud üle küünarnuki	Kaks suusat, üks suusakepi
LW 6/8.2	Üks käsi eemaldatud allpool küünarnukki	Kaks suusat, üks suusakepi
LW9.1	Ühe käe ja ühe jala eemaldamine või samaväärne kahjustus üle põlve.	suusataja saab valida
LW9.2	Ühe käe ja ühe jala eemaldamine või samaväärne kahjustus allpool põlve.	suusataja saab valida

 

olles istuvad tüübid (monoskiers)
Tüüp	Mis
LW10.1	Jalgade ja keha alumise poole halvatus ilma ülemise kõhuga seotud grupisündmuseta ja ei ole võimeline kasutama istuvat tasakaalu
LW 10.2	Jalgade ja keha alumise poole halvatus koos mõne ülemise kõhuga seotud grupisündmusega ja ei suuda kasutada istuvat tasakaalu
LW11	Jalgade ja keha alumise poole halvatus koos võrdse võimega kasutada istudes tasakaalu
LW12.1	Jalgade ja keha alumise poole halvatus koos mõningase jala otstarbe, kasutamise ja hea istuva tasakaalu olemisega
LW 12.2	Mõlemad jalad eemaldatakse üle põlve

 

Tüüpide nägemine
Tüüp	Mis
B1	Täiesti võimetu nägema
B2	Nägemisteravus alla 2/60
B3	Nägemisteravus 2/60 kuni 6/60

Tegurisüsteem

Para-alpide suusatamise jaoks loodi faktorisüsteem kolme üldise grupi jaoks: istumine, seismine ja mitte nägemine. Iga grupp võistleb ainult samasse gruppi kuuluvate inimeste vastu. Suusataja võib jõuda kolme parima hulka ainult istudes, seistes või mitte nähes. Ühe grupi inimesed ei võistle teise grupi suusatajate vastu. Igas grupis on liikumisvõime ja meditsiiniliste probleemidega või nägemisvõime lai valik. Suusatajad liigitatakse ühe kolme rühma sisse. Faktooringusüsteem toimib nii, et iga klassi jaoks on olemas number, mille puhul tulemused arvutatakse välja, suurendades vaatamise aega faktooritud numbri võrra. Välja tulnud number on see, mida kasutatakse otsuse tegemiseks selle kohta, kes tuli kõige paremini välja võistlustel, kus kasutatakse põhjussüsteemi. See tähendab, et kiirem suusataja mäest alla ei pruugi olla võistluse esimene. võistlustel, kus kasutatakse faktorisüsteemi. See tähendab, et kiirem mäest alla sõitja ei pruugi olla võistluse võitja. Faktorsüsteemi kasutatakse Alpi karikavõistlustel, Põhja-Ameerika võistlustel, Euroopa karikavõistlustel, maailmakarikavõistlustel, maailmameistrivõistlustel ja talvistel paraolümpiamängudel.

Tegurisüsteem

Para-alpide suusatamise jaoks loodi faktorisüsteem kolme üldise grupi jaoks: istumine, seismine ja mitte nägemine. Iga grupp võistleb ainult samasse gruppi kuuluvate inimeste vastu. Suusataja võib jõuda kolme parima hulka ainult istudes, seistes või mitte nähes. Ühe grupi inimesed ei võistle teise grupi suusatajate vastu. Igas grupis on liikumisvõime ja meditsiiniliste probleemidega või nägemisvõime lai valik. Suusatajad liigitatakse ühe kolme rühma sisse. Faktooringusüsteem toimib nii, et iga klassi jaoks on olemas number, mille puhul tulemused arvutatakse välja, suurendades vaatamise aega faktooritud numbri võrra. Välja tulnud number on see, mida kasutatakse otsuse tegemiseks selle kohta, kes tuli kõige paremini välja võistlustel, kus kasutatakse põhjussüsteemi. See tähendab, et kiirem suusataja mäest alla ei pruugi olla võistluse esimene. võistlustel, kus kasutatakse faktorisüsteemi. See tähendab, et kiirem mäest alla sõitja ei pruugi olla võistluse võitja. Faktorsüsteemi kasutatakse Alpi karikavõistlustel, Põhja-Ameerika võistlustel, Euroopa karikavõistlustel, maailmakarikavõistlustel, maailmameistrivõistlustel ja talvistel paraolümpiamängudel.

Faktorsüsteem

Para-alpide suusatamise jaoks loodi faktorisüsteem kolme üldise grupi jaoks: istumine, seismine ja mitte nägemine. Iga grupp võistleb ainult samasse gruppi kuuluvate inimeste vastu. Suusataja võib jõuda kolme parima hulka ainult istudes, seistes või mitte nähes. Ühe grupi inimesed ei võistle teise grupi suusatajate vastu. Igas grupis on liikumisvõime ja meditsiiniliste probleemidega või nägemisvõime lai valik. Suusatajad liigitatakse ühe kolme rühma sisse. Faktooringusüsteem toimib nii, et iga klassi jaoks on olemas number, mille puhul tulemused arvutatakse välja, suurendades vaatamise aega faktooritud numbri võrra. Välja tulnud number on see, mida kasutatakse otsuse tegemiseks selle kohta, kes tuli kõige paremini välja võistlustel, kus kasutatakse põhjussüsteemi. See tähendab, et kiirem suusataja mäest alla ei pruugi olla võistluse esimene. võistlustel, kus kasutatakse faktorisüsteemi. See tähendab, et kiirem mäest alla sõitja ei pruugi olla võistluse võitja. Faktorsüsteemi kasutatakse Alpi karikavõistlustel, Põhja-Ameerika võistlustel, Euroopa karikavõistlustel, maailmakarikavõistlustel, maailmameistrivõistlustel ja talvistel paraolümpiamängudel.