Pato on hobuste seljas mängitav pallimäng, milles on selgelt tunda elemente nii polost kui ka korvpallist. See on ametlikult Argentina rahvusspordiala ja omab tugevat kultuurilist ühendust gaucho‑rannšode traditsioonidega.
Pato tähendab hispaania keeles "part". Varasemates, eriti koloniaalaja ja 19. sajandi alguse mängudes kasutati palli asemel sageli korvi sees elavat parti, mis andis mängule ka nime. Sellest varajasest, sageli vägivaldsest rahvamängust on kirjutatud alates 1610. aastast. Mängud toimusid tihti laialivalguvalt mööda naaber‑rantšosid; võitjaks loeti meeskond, kes jõudis esimesena partiga oma rantšosse.
Ajaloost ja keelustamistest
Pato ajalugu on olnud keeruline: mäng oli rahvalik ja kirglik, kuid sellega kaasnes sageli vägivald ning inim- ja loomakahjud. Mängu käigus said vigastada või hukkusid nii mängijad kui ka hobused; mõnikord astuti mängu käigus ka teritoriaalseid vaidlusi ja noatetappe. Aastal 1796 ütles üks katoliku preester, et sel viisil surnud patomängijad ei peaks saama kristlikke matuseid. 19. sajandil kehtestati mitmes piirkonnas seadusi, mis pato mängimise ära keelasid.
20. sajandi alguses, eriti 1930. ja 1940. aastatel, algas pate mängu organiseerimise ja reformimise protsess. Ranch'i omanik Alberto del Castillo Posse töötas välja kaasaegse reeglistiku, mis võttis eeskuju organiseeritud ratsaspordialadest nagu polo. Reeglite ja varustuse standardiseerimisega vähenesid kõige rängemad ohud ning mäng muutus kontrollitumaks ja spordilisemaks. President Juan Perón kuulutas 1953. aastal pato Argentina rahvusmänguks, kinnistades selle staatuse riigis.
Mängu olemus, reeglid ja varustus
Kaasaegset pato’t mängitakse hobuse seljast, tavaliselt kahe meeskonna vahel; igas meeskonnas on tavaliselt neli mängijat. Pall on valmistatud nahast ja sellel on mitu käepidet, et mängijad saaksid selle kiiresti haarata ja visata—see võimaldab palli pidamist ka hobuse seljas liikudes. Mänguväljak on lai ja rohuplatsile rajatud, sarnane poloväljakule, ning skoorimiseks peab mängija viskama palli läbi vastase korvi või rõnga, mis on paigaldatud väljaku lõppu.
Modernsed reeglid reguleerivad palli haaramist ja vastastelt võistlemist, et vähendada käitumuslikku ja füüsilist vägivalda. Mängus on lubatud võitlus palli üle, kuid selleks on kindlad formaalid ja ohutuseeskirjad. Samuti on ettenähtud karistused, kui mängija rikub reegleid või seab ohtu teisi mängijaid või hobuseid.
Varustus ja ohutus: mängijad kasutavad kiivreid, ratsavarustust ja sobivaid saapaid. Hobuseid treenitakse eraldi, et need oleksid vastupidavad, kuulekad ja harjunud mängu tempoga. Kaasaegne pato rõhutab sportlikkust ja loomade heaolu ning püüab vältida varasemaid ohtlikke kombeid.
Kaasaegne staatus ja kultuuriline tähtsus
Pato on Argentina kultuuris oluline sümbol, mis seostub gaucho eluviisiga ja maapiirkondade traditsioonidega. Kuigi jalgpallil ja teistel massiharrastustel on riigis endiselt suurem populaarsus, hoitakse patot elavana läbi kohalike klubide, koolituste ja piirkondlike turniiride. Mängu õpetatakse ratsaspordi koolides ning ülikoolide ja kogukondade vahel korraldatakse võistlusi ja demonstratsioonesinemisi.
Kaasaegne pato on näide sellest, kuidas ajalooline rahvamäng võib läbi regulatsiooni ja organiseerimise muutuda spordiks, mis austab nii traditsioone kui ka kaasaegseid ohutus- ja eetikanõudeid.
Kuigi pata ajalugu sisaldas kordi, mil mäng keelustati ja selle osad olid vägivaldsed, on tänapäevane pato enamasti distsiplineeritud ja turvaline spordiala, mis säilitab oma sideme Argentina maaelu ja ratsutamiskultuuriga.
