Parkuur (spordiala) – määratlus, ajalugu, põhilised liigutused ja ohud

Parkour on tegevus, mille eesmärk on liikuda ühest kohast teise võimalikult kiiresti ja tõhusalt, kasutades inimkeha võimeid. Parkour aitab ületada takistusi ning seda harrastatakse nii maa- kui ka linnapiirkondades. Parkouri harrastajaid nimetatakse traceurs või naiste puhul traceuses.

David Belle'i poolt Prantsusmaal asutatud harjutajad kasutavad ainult tõhusaid liigutusi, et arendada oma keha ja vaimu ning olla võimeline ületama takistusi hädaolukorras. See võib olla ka meelelahutus või hobi. Parkour rõhutab otstarbekust, voolavust ja isiklikku arengut — eesmärk on jõuda punktist A punkti B kõige lihtsamal, kiiremal ja ohutumal viisil.

Akrobaatika (näiteks saltod ja seinavöörded) ei kuulu parkuuri juurde, sest see on raskes olukorras (hädaolukord) ebaefektiivne. Freerunning on parkouri haru, kui kasutatakse selliseid saltosid, mitte tõhusat liikumist. Freerunning rõhutab eneseväljendust, akrobaatikat ja visuaalset efekti, samal ajal kui klassikaline parkour seab esikohale funktsionaalsuse.

1988. aastal oli David Belle 15-aastane. Tema isa Raymond Belle oli suur tuletõrjuja ning David sai palju mõjusid ja inspiratsiooni isa kogemustest. Ta jättis kooli 16-aastaselt pooleli ning keskendus kehalisele ja vaimsele treeningule. David ja tema sõbrad hakkasid looma uusi liikumisstiile ja treeningmeetodeid, et paremini takistusi ületada — nad andsid sellele nimeks parkour. Alates sellest on parkour kasvanud rahvusvaheliseks liikumiseks ja treeningud levinud nii organiseeritud gruppidesse kui ka iseseisvate harrastajateni.

Põhilised liigutused

Parkouri liikumised jagunevad sageli põhiliste tehnikate järgi: maandumine, hüpped, veeretused, tõusud ja tasakaaluharjutused. Alljärgnev nimekiri sisaldab tavalisi parkouri liigutusi — nii algajaile kui edasijõudnutele tuntud termineid:

1. Maandumine
2. Maandumine. Veeretus
3. Veeretus
4. Luikede sukeldumine
5. Tasakaal
6. Kassitasakaal
7. Täpne ühe jalaga startimine
8. Täpsus kahe jalaga startimine
9. Laskumine
10. Laskumine. Pöördumine
11. Seina jooksmine
12. Tic tac
13. Tic tac täpsus
14. Kraan
15. Moonstep
16. Catleap
17. 180% cat
18. Running cat
19. Tic tac to cat
20. Ahvihüpe
21. Kingkongi hüpe
22. Topelt Kingkong
23. Sukeldumine kingkong
24. Kongi täpsus
25. Kingkong kass
26. Katkevarjuhüpe
27. Kingkong kiil
28. Laisk hüpe
29. Kiirushüpe
30. Alaraua
31. Lache
32. Käsipuud
33. Lipp
34. Palmspin
35. Wall spin
36. Aerial
37. Sideflip
38. Tagasivise
39. Frontflip
40. Tähehüpe

Paljud nimed on võõrkeelsed terminid, mida kasutatakse rahvusvaheliselt; oluline on esmalt omandada baasliigutused (maandumine, veeretus, tasakaal) ning järk-järgult lisada keerukust. Freerunningu akrobaatikat (nt saltod) tuleks õppida ainult siis, kui on olemas sobiv ettevalmistus ja pehme maanduspind.

Riskid ja vigastused

Parkouriga kaasnevad riskid ja paljud inimesed saavad vigastada. Vigastused võivad ulatuda kergematest kriimustustest ja põrutustest kuni lihaspingete, nihestuste, luumurdude ja tõsiste pea- ja seljavigastusteni. Halvimal juhul võib vigastus lõppeda püsiva halvatuse või surmaga.

Vigastuste riski vähendamiseks on oluline:

• õppida õigeid tehnikaid kogenud juhendaja käe all;
• harjutada esmalt madalamal kõrgusel ja pehmel pinnasel;
• soojendada korralikult enne treeningut ja teha jõu- ning painduvustreeninguid;
• järk-järgult suurendada vahemaad ja raskust vastavalt oskustele;
• kasutada vajadusel turvavarustust (kõhukaitsed, randme- või põlvekaitsmed) ja spotter'it keerukamatel elementidel.

Turvalisus, treening ja eetika

Hea parkouri treening hõlmab tehnika, jõu-, painduvus- ja koordinatsiooniharjutusi. Treeningplaan peaks sisaldama ka taastumist ja vigastuste ennetust. Parkourirühmad jagavad sageli teadmisi ning korraldavad õppe- ja turvaseansse.

Eetika on parkouris tähtis: avalikes ruumides tegutsedes tuleb arvestada keskkonna ja inimeste turvalisusega — vältida avaliku vara kahjustamist, mitte blokeerida tee- või jalakäijaliiklust ning austada kohalikku kogukonda. Paljud traceurid rõhutavad „leave no trace” põhimõtet: jättes keskkonna samasugusesse seisukorda nagu selle leidsid.

Varustus ja sobiv keskkond

Parkouri harrastamiseks ei ole vaja palju varustust. Oluline on mugav ja vastupidav riietus ning korralikud jalanõud, mis annavad hea haarduvuse ja amortisatsiooni. Treenimiseks sobivad alguses siseparkouri rajad, mänguväljakud pehmemate pindadega või spetsiaalsed treeningsaalid, kus on vahtrulood, pehmed matid ja juhendamine.

Kogukond, võistlused ja meedia

Parkour on kasvanud ülemaailmseks kogukonnaks: on kohalikke gruppe, koolitusi ja rahvusvahelisi üritusi. Kuigi parkour ei ole traditsiooniline võistlusspordiala, on olemas demonstraatiohõngulisi üritusi ja võistlusi, kus hinnatakse liikumise voolavust, loovust ja tehnilist osavust. Meedia ja filmid on aidanud parkouri populaarsust suurendada, kuid samal ajal on tekkinud ka arutelusid ohutuse ja akrobaatika rõhutamise üle versus parkouri algupärane rõhuasetus funktsionaalsusele.

Parkour on füüsiliselt nõudlik aga vaimselt rikastav liikumise vorm — õigesti ja vastutustundlikult treenides pakub see suurepärast võimalust keha ja meele arendamiseks ning loovaks liikumiseks linnakeskkonnas.

Küsimused ja vastused

K: Mis on parkour?

K: Kes asutas parkouri?

K: Kuidas David Belle parkouriga tegelema hakkas?

K: Kas akrobaatika on parkuuri osa?

K: Millised on parkouri põhiliigutused?

K: Kas Parkouri harrastamisega kaasnevad riskid?

Otsing