Kergejõustik: jooksu-, hüppe- ja viskealade määratlus

Ülevaade kergejõustiku määratlusest: jooksu-, hüppe- ja viskealad, võistlusformaadid, treeningud ja olümpiaalane taust — kogu, mida vajad spordi põhitõdede ja võistluste kohta.

Kergejõustik on spordiala ja spordialade kogum, mis hõlmab peamiselt jooksmist, hüppamist ja viskamist. Kergejõustikuvõistlused toimuvad enamasti spordistaadionil, jooksurada on ringrada (tavaliselt 400 m) ning väljakud ja kastid on ette nähtud hüppe- ja viskealade jaoks. Mõned jooksuvõistlused ja pikkemate distantside võistlused (näiteks krossijooks, maanteejooks, maraton ja kõndimine) toimuvad küll sagedasti väljaspool staadionit, kuid need on kergejõustikuga lähedalt seotud ja kuuluvad sageli laiemasse kergliikumise/maanteejooksude kategooriasse.

Kergejõustik jaguneb tavaliselt kolme põhigruppi:

• Jooksu­alased — sprindid (nt 100 m, 200 m, 400 m), keskmised ja pikad distantsid (800 m, 1500 m, 5000 m, 10000 m), tõkkejooksud (nt 110/100 m tõkked, 400 m tõkked), teatejooksud ja maraton/kõndimine.
• Hüpped — kõrgushüpe, kaugushüpe, kolmikhüpe ja kepikõrgus (kepikõnni/kepikõrgus ehk pole vault).
• Visked — kuulitõuge, kettaheide, odaheide ja vasaraheide.

Jooksuvõistluste hulka kuuluvad nii lühidistantsid kui ka maratonid ja tõkkejooksud; mõnda neist (nt maratonid) peetakse ka väljaspool staadionit. Hüpe- ja viskealade tehnika, soojendus ning varustus on väga erinevad ning iga ala nõuab spetsiifilist treeningut.

Lisaks üksikutele aladele on olemas kombineeritud alad, kus sportlased võistlevad järjest mitmel erineval alal ja koguvad punkte. Näited:

• Kümnevõistlus (mehed, välitingimustes) — 100 m, kaugushüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe, 400 m (1. päev); 110 m tõkked, kettaheide, kepikõrgus, odaheide, 1500 m (2. päev).
• Seitsevõistlus (naised, välitingimustes) — 100 m tõkked, kõrgushüpe, kuulitõuge, 200 m; pikkushüpe, odaheide, 800 m (järgnevad punktisüsteemile).
• Indoor-variandid: meeste heptatlon ja naiste pentatlon — sisu varieerub olenevalt sisevõistlusest.

Võistlused mõõdetakse kas ajaga (sekundites, tuhandiksekundite täpsusega elektroonilise aja mõõtmisega) või distantsi/põrke kõrguse/ulatusega (meetrid ja sentimeetrid). Lühirajal ja hüpetes kontrollitakse sageli ka tuule abi — kehtib +2,0 m/s piir, üle selle sõidetud tulemusi ei loeta alati rekorditena.

Kergejõustik on ülemaailmselt väga populaarne ja on üks põhilisi aluseid olümpiamängudel, maailmameistrivõistlustel ja kontinentaalsetel meistrivõistlustel. Sportlastel on eri vanuse- ja raskusklassid ning kergejõustik on levinud harrastusalana – seda teevad nii lapsed koolispordist kuni täiskasvanute tippsportlaste ja veteranideni.

Täna on kergejõustikus tähtis kaehool: sportlik ettevalmistus, õige tehnika, varustus (nt stardiplokid, kepid, oda/kete), turvalisus ning eeskätt ausus – antidopingu kontrollid on spordis igapäevane osa, et tagada võrdsem konkurents.

Osalejad treenivad regulaarselt, püüavad oma tulemusi parandada ning võtavad osa nii kohalikest kui rahvusvahelistest võistlustest. Kergejõustiku lihtsus (paljusid alasid saab harrastada minimaalse varustusega) teeb sellest ühe kättesaadavama spordiala igale vanusele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kergejõustik?

K: Millisest pinnast koosnevad jooksurajad üldiselt?

K: Milliseid muid kergejõustikuvõistlusi on peale kergejõustiku olemas?

K: Mille poolest erineb kergejõustik teistest spordialadest?

K: Kes osalevad kergejõustikus?

K: Millised jooksuvõistlused kuuluvad kergejõustiku alla?

K: Millised viskevõistlused kuuluvad kergejõustiku alla?

Otsing