Kuulitõuge on kergejõustikuspordiala, kus võistleja lükkab (ei viska) rasket kuuli nii kaugele kui võimalik. Kuulitõuge on olnud meeste võistlusena kaasaegsete olümpiamängude programmis alates 1896. aastast; naiste kuulitõuge lisati olümpiale 1948. aastal.

Vahendid ja stardikoht

Kuul on metallist (tavaliselt raua-, terase- või muust sulamist) sfääriline raskus. Meeste täiskasvanute kuuli standardkaal on 7,26 kg (16 naela) ja naiste täiskasvanute kuul kaalub 4 kg. Noorte- ja masters-vanuseklassides on kasutatavad kaalud erinevad.

Võistleja tõukab kuuli ringist, mille diameeter on 2,135 m. Ees serval asub nii‑öelda peatustala (toe board), mille kõrgus on umbes 0,10 m; ringi äär ja peatustala on metallist ja sellega on seotud loetud reeglid, mida tuleb järgida.

Tehnika

Kuulitõukes kasutatakse põhiliselt kahte peamist tehnikat:

  • Glide (libisemine) – algseisult pööratakse keha taha ja tehakse kiire libisemisliigutus ringi tagumisest osast ette ning lõppu joonistatakse tugev jalgade ja puusade lüke.
  • Spin / rotational (pöördetehnika) – sarnane kettaheites kasutatavale pöördele, kus sportlane keerab ringis mitme sammuga ja kasutatakse pöördeenergiat, et saavutada suurem väljapaiskekiirus.

Oluline on kogu keha koordinatsioon: tugev jalatöök, puusade avamine, kereliikumine ja käe ning randme õige aegistus. Kuuli peab tõrkehetkel hoidma vastu kaela ja õla juures ning lükkama ainult ühe käega otse üles/ette — visketehnikaid ei tohi kasutada. Optimaalne väljalaskenurk on tavaliselt madalam kui platvormidel nähtavaks viskeks soovitatu, sageli ligikaudu 37–40 kraadi, kuid peamine on kombinatsioon väljalaskekiirusest ja -nurgast.

Reeglid ja veaolukorrad

  • Tõuge loetakse kehtivaks, kui kuuli tabamiskoht jääb kujuheitmise sektorisse (sector) — selle nurk on 34,92°. Kui kuul maandub väljaspool sektorit, on katse diskvalifitseeritud (foul).
  • Sportlane peab algama tõukega ringi piirides ja vabastama kuuli ühe käega üle õla. Kui sportlane puudutab ringi serva või peatustala ülalt või astub ringist välja enne, kui kuul on maas ja kohtunik on andnud loa, on katse viga.
  • Käsi, millega kuuli tõugatakse, ei tohi olla kinnaski; käele kinnaste kandmine on keelatud.
  • Kui kuuli otsene tabamiskohast lähim pits (nearest mark) mõõdetakse joone kaudu ringi keskpunktist kuni kuuli tabamiskohani põrandal ja mõõtmine tehakse ringi sisemise servani.

Võistlusvorm ja tulemuste mõõtmine

Tavaliselt on suurematel võistlustel kvalifikatsioon ja finaal. Kvalifikatsioonis on iga võistleja kolm katset; finaalis saavad kõik osalejad samuti algselt kolm katset ning edasised kolm katset antakse tavaliselt võistlejatele, kes on finaalis parimate hulgas (näiteks 8 parimat). Võitja on see, kelle parim kehtiv tõuge on suurim.

Treening ja vigastuste ennetus

Kuulitõukeks on vajalik kombinatsioon maksimaalsest jõust, lihaste kiirusest, koordinatsioonist ja tehnikast. Tavapärased treeningud sisaldavad jõutreeningut (kükk, jõusaaliharjutused), plahvatusliku jõu arendamist (plyomeetria), spetsiaalseid tõukeharjutusi (seisult lükked, "standing throws"), meditsiinipalliga visked ja tehnilised kordused ringis. Oluline on pöörata tähelepanu õlaliigese, randme ja selja ohutule koormamisele ning soojendusele.

Lisainfo ja ajalugu

Kuulitõuke ajalugu ulatub kaugele: mitmesugused kuulilaadse raskuse kasutamise vormid on tuntud juba antiikajast ja keskaja ohvitseride relvalange kasutatust rauast kuulide viskamisest. Kaasaegne spordiala arenes aga 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kergejõustikuvõistlustel. Tuntud tehnikaarengud on Parry O’Brieni glide‑meetodi kasutuselevõtt ning hilisem pöördetehnika levik, mis mõlemad on aidanud tõukejõudusid ja tulemusi tõsta.

Kui soovite teada täpseid ametlikke reegleid, mõõtmeid või kehtivaid maailmarekordeid, tasub vaadata World Athletics’i (endine IAAF) reegleid ja viimaseid tulemusi.