Kniks (curtsy) — naise traditsiooniline kummardus ja etikett

Kniks (curtsy) – naise traditsiooniline kummardus: ajalugu, etikett ja stiilid (õukond, ballett, rahvatants) ning selle roll tänapäeva kultuuris.

Pöördumine (ing k. curtsy või harvem courtesy) ehk tavakeeles kniks on traditsiooniline tervitusviis, mille puhul tüdruk või naine langetab oma keha, tavaliselt painutades põlvi. See on Euroopa kultuurides meeste kummardamise naiselik vaste. Sõna "curtsy" pärineb sõnast "courtesy", mis tähendab "viisakus".

Desmond Morrise sõnul olid kniksu ja kummarduse liigutused kuni 17. sajandini sarnased. Alles hiljem hakkasid kujunema erisused meeste ja naiste žestide vahel. Varasemast, kombineeritud versioonist võib näiteid leida ka teatrite ja 17.‑18. sajandi komöödiate esitustest: ajaloolistel lavastustel säilib tihti see ühine vorm.

Vormid ja tehnikad

Kniksimise viisid varieeruvad vastavalt ametlikkusele, kandjale ja ajastule. Mõned levinud variandid:

• Ametlik/õukonnakniks: naine painutab põlvi väljapoole (mitte otse ette), tihti tõmbub üks jalg kergelt taha. Käed võivad aidata seelikut kehast eemale hoida või asuda hellalt külgedel. See variant on sügavam ja pidulikum.
• Viktoriaanlik stiil (plié-laadne): kui naised kandsid pikka, rihmaga seelikut, kasutati balleti teisest positsioonist laenatud plié‑liigutust, kus põlved on painutatud, selg sirge ning mõlemad jalad ja põlved osutavad väljapoole, nii et keha liigub otse alla.
• Lihtne tänukniks: kergem ja kiirem kummardus, mida kasutatakse igapäevastes viisakusavaldustes või tänu väljendamiseks – lühike sügavuse vähendatud liigutus ilma tugeva jalavõteta.

Millal ja kelle ees

Traditsiooniliselt teevad naised ja tüdrukud kniksu inimestele, kes on neist kõrgemal või kellele osutatakse erilist austust. Euroopa etiketi kohaselt tehakse põlvetervitusi sageli kuningliku perekonna liikmete ees; seda nimetatakse vahel õukonnakõverduseks ja see võib olla väga sügav. Mõnikord teevad naissoost koduabilised või teenijad oma tööandjate ees kummardusi.

Tänapäeval on tavade sagedus ja rangesus vähenenud: avalikus ja igapäevases suhtluses kasutatakse enamasti lihtsamaid viisakuse vorme. Samas säilib kniks eelkõige laval ja pidulikel üritustel ning formaalsetes kohtumistes.

Lavakontekst ja tants

Esinejad, eriti naistantsijad teevad etenduse lõpus sageli kummardusi, et näidata tänu või tunnustada publiku aplausi. Balletis on kummardus (või plié‑põhine kergendus) alaline osa etiketist: õpilased teevad tunni lõpus kummardusi õpetaja ja pianisti ees. Viktoriaanliku tantsuetiketi kohaselt tegi naine enne tantsu algust kummarduse ning mõnes rahvatantsus, näiteks Šoti mägismaa ja iiri esitustel, kuulub kummardus tantsu alguse ja lõpu juurde.

Mõned tantsijad teevad ka partnerile kniksu enne Viini valssi algust; iiri jig'i puhul kasutatakse samuti kummardust kui traditsioonilist lõpetusliigutust.

Kuidas teha korrektset kniksu — samm‑sammult

• Seisa sirgelt, jalad umbes puusa laiuses.
• Vaata silma kõrgusele või alla vaid veidi, olenevalt kontekstist ja etikettist.
• Liiguta üks jalg veidi taha ja väljapoole, painuta mõlemat põlve kontrollitult — käed võivad toetada seelikut või langeda loomulikult küljele.
• Hoidke selg sirge ja liigu lühidalt ning juhitult alla; vältige ettepoole kummardamist selja painutamisega.
• Naaske sujuvalt algasendisse ja sooviavalduse järel tõusege tagasi püsti.

Etiketinõuanded ja variatsioonid

• Sügavus: pidulikumas olukorras on kniks sügavam; igapäevases viisakusavalduses piisab kergest painutusest.
• Silmadekontakt: ametlikus kontekstis on tavalisem vaadata maapinda või vaadata kõvasti lühidalt silma; selge reegel sõltub kultuurist ja ürituse formaalsusest.
• Riietus: pikkade seelikute, korsettide või kitsaste kostüümide puhul tuleb arvestada, et liigutus peab jääma ladusaks ja väärikaks; mõnikord on mõistlik teha lühem või madalam kniks, et säilitada mugavus ja turvalisus.
• Keha ja tervis: rasedatel või liigestega inimestel võib tavapärane kniks olla ebamugav; sobib asendada kergema tervituse või väikse kummardusega.

Ajalooline ja kultuuriline kontekst

Kniks ja kummardus on osa laiemast viisakus- ja hierarhiasüsteemist, mille kaudu avaldati austust, tunnustati sotsiaalseid rolle ja tugevdati hierarhiaid. Etikett muutub ajas: 19. sajandi viktoriaanlik etikett rõhutas naiselikkust ja vormilisust, mistõttu kniksu või kummarduse tehnika ja sügavus olid tähtsad sotsiaalsed märgid. Nii mõnigi tööjõu või teenijate rollide puhul oli kummardustel ja põlvetervitustel ka selge võimusuhe.

Erinevus kummarduse ja sügava väänamise vahel

Kniks ehk naise kummardus erineb meeste kummardusest ja sügavast väänamisest. Meeste kummardus on tavaliselt seljast painutamine (bow), naiste puhul rõhutatakse sageli põlvede painutust ning järelhoidmist seeliku või rinnaoraniga. Õukonnakõverdus on eraldiseisev, väga ametlik vorm, mis võib hõlmata ka väikest jalavõtet tagurpidi.

Kokkuvõte

Kniks (curtsy) on ajalooliselt sügavalt juurdunud viisakus- ja tervitusžest, millel on mitmeid variante vastavalt ajastule, kultuurile ja kontekstile. Kuigi tänapäeval kasutatakse seda harvem, säilitab see oma koha laval, formaalsetel vastuvõttudel ja kuninglikel tseremooniatel. Korrektne kniks on sujuv, kontrollitud ja väärikas, arvestades alati kandja mugavust ja situatsiooni ametlikkust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on currituck?

K: Kust tuleb sõna "kniksumine"?

K: Kuidas kujunes välja erinevus naiste ja meeste žestide vahel?

K: Millal on patsutamine väga ametlik?

K: Kes teeb traditsiooniliselt kniksu?

Küsimus: Kas on ka muid juhtumeid, mil keegi võib teha kurtšeed?

Otsing