Peter Grimes

Selle koostise ajalugu

Kui algas Teine maailmasõda, läksid Britten ja Pears sõja vältimiseks Ameerikasse. 1941. aastal hakkas Brittenil koduigatsus tekkima, sest ta luges E. M. Forsteri artiklit George Crabbe'ist, luuletajast, kes oli elanud samas Inglismaa osas, kust Britten oli pärit. Britten hakkas mõistma, et selleks, et hästi komponeerida, peab ta naasma oma kodumaale. Britten ja Pears naasid Inglismaale 1942. aastal.

Dirigent Sergei Koussevitzky palus Brittenil kirjutada ooper George Crabbe'i luuletuse põhjal. Luuletus, mille pealkiri oli "The Borough", käsitles Peter Grimesi lugu. Luuletuse küla oli väljamõeldud, kuid see sarnanes väga Aldeburghile, kus Britten hiljem oma kodu leidis. Britten palus Montagu Slateril kirjutada libreto Crabbe'i luuletuse loo põhjal.

Ooperit esietendati 7. juunil 1945 Londonis Sadler's Wells'i teatris, mille trupist sai hiljem English National Opera. Dirigent oli Reginald Goodall. Pears laulis nimiosa.

Esimene Ameerika esietendus toimus 1946. aastal Tanglewoodis Koussevitzky õpilase Leonard Bernsteini juhatusel. Britten pühendas selle Koussevitsky naisele.

Rollid

Sünopsis

Proloog

Esimene noor poiss, kes oli Peter Grimesi õpipoiss, on juba tapetud. Ta oli kolm päeva merel ilma joogiveeta. Praegu toimub juurdlus, et otsustada, kas Grimes on süüdi poisi surmas. Kõik inimesed näivad arvavat, et ta on süüdi. Kohtunik otsustab, et poisi surm oli õnnetus. Siiski ütleb ta Grimesile, et ta ei tohiks saada teist õpipoega. Grimes on väga vihane, kui talle seda öeldakse. Ellen Orford, kooliõpetaja, lohutab teda. Nende kaunis duetis laulavad Ellen ja Peter esialgu eri toonides, kuid lõpuks laulavad nad koos samas toonis.

1. akt

Maastikul on kujutatud Moot Hall, Boar Inn (külapubi) ja kirik. Inimesed ütlevad üksteisele "Tere hommikust", eriti orjamees, kes ütleb seda mitu korda. Kalurid alustavad tööd võrkude parandamisega. Keene ütleb Grimesile, et on leidnud talle teise õpipoisi. Ta on vaene poiss, kes elab töömajas. Keene ei taha, et Grimes saaks teise õpipoisi. Hobson, vankrimehaanik, keeldub teda tooma. Kuid Ellen toetab Peterit. Ta laulab rahvale: "See, kellel pole viga, visaku esimene kivi" (mis tähendab: "Teil kõigil on vigu, nii et ärge kritiseerige"). Hobson läheb poisile järele. Kohutav torm on tulemas.

Nüüd muutub stseen Boar Inn'ile. Sees on väga lärmakas. Bob Boles joob end purju ja tahab perenaise vennatütardega armatseda. Väljas möllab endiselt torm. Grimes tuleb sisse. Inimesed on šokeeritud, kuid Grimes ei märka seda. Ta laulab ja laulab inimese saatusest: "Nüüd suur karu ja plejaad". Meloodia on orkestri kaanonis, samal ajal kui Grimes laulab väga lihtsaid muusikaridu. Inimesed on piinlik, nii et nad hakkavad ringiga laulma: "Vana Joe on läinud kalale". Selles on kolm meloodiat ja selles on seitse loetud taktimõõtu. Poiss tuuakse sisse ja Grimes võtab ta tormile vaatamata ära.

2. akt

Järgmise vaatuse algus on rahulik. On pühapäeva hommik. Inimesed on kirikus ja nüüd kuuleme jälle kirikust tulevat laulu. Ellen räägib poisiga. Ta näeb ehmunult, et poisil on kaelal verevalum. Grimes ütleb, et see oli õnnetus. Ta ärritub, et Ellen on poisi pärast mures, ja jookseb koos temaga minema. Küla rahvas on seda märganud ja marsib Grimesi majja. Stseen lõpeb rahumeelse kontrastiga: kahe vennatütre duett laulab.

Orkester mängib ilusat passacagliat, mis ühendab järgmise stseeniga. Grimes süüdistab poissi "lugude jutustamises". Siis hakkab ta end süüdi tundma esimese poisi surma pärast. Ta kuuleb, kuidas külamehed tulevad ja ütleb poisile, et nad peavad minema kalale. Ta lükkab ta välja kaljudele ja poiss kukub surnuks. Kui külaelanikud jõuavad majja, leiavad nad selle tühjaks.

3. akt

Kolmas akt algab muusikaga, mis kirjeldab öist kuuvalgust. Inimesed tantsivad Mooti saalis. Inimesed on väga rõõmsad. Proua Sedley püüab inimestele öelda, et Grimes on mõrvar, kuid nad ei kuula. Seejärel hakkavad inimesed lahkuma, öeldes üksteisele "head ööd" (eriti rektorile). Balstrode kõnnib koos Elleniga. Ta ütleb talle, et Grimesi paat on sees, kuid Grimesi ei leia. Kaldale on uhutud poisi trikotaaž. Ellen laulab aariat "Tikkimine lapsepõlves oli tühisuse luksus". See on vaikne hetk draamas.

Lühike vahepala, mis põhineb ühel akordil, viib järgmisse stseeni, kus inimesed otsivad Grimesi. Grimes lohistab end kaldale. Ta näib olevat hulluks läinud. Me kuuleme udu sarve (mida mängib lava taga olev tuuba), kui ta laulab. Balstrode ütleb Grimesile, et ta peaks oma paadiga merele minema ja selle uputama.

Epiloog

Ooper lõpeb epiloogiga, mille stseen on sama, mis ooperi alguses. Keegi ütleb, et merel on nähtud uppuvat paati, kuid kedagi ei huvita. Inimesed on Grimesi unustanud ja jätkavad oma elu ilma temata.

Diskograafia

• 1958: Peter Pears (Peter Grimes), Claire Watson (Ellen Orford), James Pease (Balstrode), Jean Watson (Tädi); Royal Opera House, Covent Gardeni koor ja orkester, Benjamin Britten - (Decca).
• 1978: Jon Vickers (Peter Grimes), Heather Harper (Ellen Orford), Jonathan Summers (Balstrode), Elizabeth Bainbridge (Tädi); Royal Opera House, Covent Gardeni koor ja orkester, Colin Davis - (Philips).
• 1992: Anthony Rolfe Johnson (Peter Grimes), Felicity Lott (Ellen Orford), Thomas Allen (Balstrode), Patricia Payne (Tädi); Covent Gardeni Kuningliku Ooperimaja koor ja orkester, Bernard Haitink - (EMI Classics).