Töökodu
Töökodu oli koht, mis pakkus eluaset ja tööd inimestele, kellel polnud midagi. Need tekkisid Inglismaal ja Walesis 17.sajandil. Esimest korda kasutati sõna workhouse 1631. aastal pKr Abingdoni linnapea aruandes töömaja ehitamise kohta linnas.
Töökodu algus ulatub tagasi 1388. aasta vaesteseadusseadusesse. Selle eesmärk oli aidata lahendada tööjõupuudust pärast musta surma. See raskendas nende liikumist mööda maad ja takistas neil otsimast mujal kõrgemalt tasustatud tööd. See viis selleni, et riik vastutab vaeste heaolu eest. Pärast Napoleoni sõdu oli palju tööpuudust. Samuti tekitas tööpuudust see, et masinad võtsid põllutöölistelt töö üle. 1830. aastatel oli ka rida halbu saake. Need asjad avaldasid liiga suurt survet olemasolevatele vaeste eest hoolitsemise viisidele.
Probleemi lahendamiseks võeti vastu uued seadused, 1834. aasta uus vaeseid käsitlev seadus (New Poor Law of 1834). Inimestele anti abi ainult siis, kui nad läksid elama töömajja. Mõnedes kohtades loodeti teenida töömajast kasumit, kasutades inimeste tasuta tööjõudu. Enamikul puudusid oskused, et saada tavalist tööd, nii et töömaja tööde hulka kuulus kivide purustamine väikesteks kivideks, luude murdmine väetise valmistamiseks või vanade köite laiali tõmbamine, et kiudu uuesti kasutada. Seda vana trossi, mida tuntakse tammi nime all, kasutati laevaehituses ühenduskohtade tihendamiseks, et need jääksid veekindlaks. Trossi lahtiharutamiseks kasutati metallnaela, ja töömaja hüüdnimeks oli nael.
Elu töömajas ei pidanud olema lihtne. See tehti raskeks, et sinna läheksid abi saamiseks ainult väga vaesed, kellel polnud lootustki tööd leida. Siiski pakkus töömaja lastele tasuta arstiabi ja haridust. Sellist abi ei olnud vaestel väljaspool töömajasüsteemi võimalik saada.
1800. aastate lõpu poole hakkasid töömajad täituma pigem vanade ja haigete kui töötute vaeste inimestega. 1929. aastal muudeti seadusi ja töömajad muutusid haiglateks. Mõned töömajad nimetati ümber avalike abiorganisatsioonide asutusteks. Need kadusid lõpuks, kui 1948. aastal võeti vastu riikliku abi seadus.
Nantwichi töömaja
Toiduaeg St Pancras'i töömajas
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis oli töömajade eesmärk?
V: Töömajad olid kohad, mis pakkusid eluaset ja tööd inimestele, kellel polnud midagi. Need olid mõeldud selleks, et aidata lahendada tööjõupuudust pärast musta surma ja pakkuda vaestele hoolekannet.
K: Millal tekkisid töömajad esimest korda?
V: Esimest korda kasutati sõna "töömaja" 1631. aastal Abingdoni linnapea aruandes, mis käsitles töömaja ehitamist linna. Kuid nende algus ulatub tagasi 1388. aasta vaesteseadusseadusesse.
K: Mis põhjustas sel perioodil tööpuuduse suurenemise?
V: Pärast Napoleoni sõdu oli palju tööpuudust, samuti oli tööpuudus tingitud sellest, et masinad võtsid põllutööliste töö üle. Lisaks sellele oli sel ajavahemikul mitu halba saaki, mis avaldasid liiga suurt survet olemasolevatele vaeste eest hoolitsemise viisidele.
K: Kuidas erines elu töömajas elust väljaspool seda?
V: Elu töömajas ei pidanud olema lihtne; see tehti raskeks, et ainult need, kellel polnud lootust leida muud tööd, otsiksid sealt abi. Töökodu kinnipeetavatel ei olnud mingeid õigusi ning nende suhtes kehtisid ranged reeglid ja karmid karistused, kuid nad said tasuta arstiabi ja lastele haridust - midagi, mida väljaspool süsteemi ei olnud võimalik saada.
K: Millal muutusid seadused, mis puudutasid inimeste abi saamist?
V: 1800. aastate lõpu poole muutusid seadused nii, et selle asemel, et töötud vaesed inimesed täitsid enamiku töömajade ruumidest, hakkasid need hoopis vanade ja haigete inimestega täituma. 1929. aastal toimusid edasised muutused, kui need asutused muutusid haiglateks, mida tuntakse riiklike abiorganisatsioonide nime all, ning lõpuks kadusid need 1948. aastal vastu võetud riikliku abiorganisatsiooni seadusega.
Küsimus: Milliseid töid tegid töömajas kinnipeetavad?
V: Enamikul kinnipeetavatest ei olnud tavaliste tööde jaoks vajalikke oskusi, nii et nende tööülesannete hulka kuulus kivide purustamine väikesteks kivideks, luude murdmine väetise valmistamiseks või vanade köite laiali tõmbamine, et selle kiudusid (tuntud kui oakum) uuesti kasutada. Seda vana köit kasutati laevaehitusprojektide ühenduskohtade pakkimiseks, et hoida need veekindlalt, kasutades lahtipookimiseks metallnaelu.
