Töökodud (workhouse): Inglismaa ja Walesi vaeste töömajade ajalugu
Töökodude ajalugu: Inglismaa ja Walesi töömajade karm reaalsus 17.–20. sajandil — New Poor Law, sundtöö, lasteabi ja lõpuks muutumine haiglateks.
Töökodu oli asutus, mis pakkus eluruumi ja tööd inimestele, kellel polnud teist sissetulekuallikat. Need tekkisid Inglismaal ja Walesis juba 17. sajandil. Esimest korda kasutati sõna workhouse 1631. aastal pKr Abingdoni linnapea aruandes töömaja ehitamise kohta.
Varasem taust ja põhjused
Töökodude idee ulatub tagasi keskaegsesse vaesteseadusesse (nt 1388. aasta), mille ühe eesmärgiga oli reguleerida ja aidata vaeseid ja kodutuid. Põhjused, miks neid asutusi hiljem juurde tekkisid, olid mitmekesised: pärast musta surma tekkis tööjõupuudus, mis mõnel juhul piiraski inimeste liikumisvabadust töökohapõhjustel; tööstusrevolutsioon ja masinate laialdasem kasutuselevõtt vähendasid põllutöökohtade arvu; pärast Napoleoni sõdu oli majanduslikku raskust ja tööpuudust; lisaks olid 1830. aastatel mitmed halvad saagid. Kõik see avaldas suurt survet olemasolevatele vaesteabivõrgustikele ja sundis otsima uusi lahendusi.
1834. aasta vaesehoolduse reform ja selle põhimõtted
Vastuseks olukorrale vastu võetud 1834. aasta uus vaeste käsitlemise seadus (Poor Law Amendment Act) muutis oluliselt abi andmise korda. Abi saamine tehti tihti tingimuseks töömajja asumisega: ainuüksi sellisel juhul sai inimene abi. Seda kujundati teadlikult hoiatava meetmena – töömajas pidid tingimused olema ebamugavad ning rangelt distsiplineeritud, selleks et abi taotlejad eelistaksid otsida tööd väljaspool süsteemi. See põhimõte on tuntud kui „less eligibility” — abi tingimused ei tohtinud olla paremad kui tavalise tööinimese olukord.
Seadus lõi ka organisatsioonilise struktuuri: vaeste hoolduse korraldamiseks moodustati Poor Law Unions ehk halduspiirkonnad, mida juhtisid valitud „Board of Guardians” – kohalikud hooldajad, kes kontrollisid töömaju ja kulutusi.
Igapäevaelu ja töö
Paljud töökodude elanikud olid inimesed, kellel puudusid oskused või võimalused tavapärase tööhõive saamiseks. Tööd kasutati nii abivajajate tegevuse kui ka kulude katmise eesmärgil; mõnes asutuses loodeti saada kasumit ka tööjõust. Tavapärased rutiinsed tööd olid
- kivide purustamine väikesteks tükkideks (stone-breaking),
- luude purustamine või jahvatamine väetise valmistamiseks,
- vana köie lahtiharutamine ehk oakum-picking (seda vana trossi, mida teksti vanemas osas nimetatakse tammi nimega, kasutati laevaehituses tihendamiseks),
- muud rutiinsed käsitööd, mis nõudsid vähe erialaseid oskusi.
Oakum'i (trossi) lahtiharutamisel kasutati sageli metallnõela või -konksu, ning sellele tööle oli töömajades ka oma hõimuline terminoloogia – mõned nimed on ajaloos talletunud, näiteks töömaja hüüdnimeks oli nael. Töö oli sageli rutiinne, korduv ja füüsiliselt kurnav, eriti eakatele ja haigeile.
Korraldus, reeglid ja ühiskondlik mõju
Töökodu elu oli rangelt organiseeritud: elanikud jagati tihti soo, vanuse ja tervisliku seisundi järgi eri osakondadesse; kehtisid karmid päevakavad, distsipliin ja riietusnormid. Lastele pakuti töömajas aga ka meditsiinilist abi ja algõpetust, mida paljud vaesed väljaspool töökodasid ei saanud. Mõnedest lastest sai õpipoisse, et nad saaksid väljaõppe ja töökoha.
Workhouse’id on saanud tugevat kriitikat ja neid kujutati sageli negatiivselt ka kultuuris — näiteks kirjutas Charles Dickens teravalt töömajade tingimustest (nt „Oliver Twist”), mis mõjutas avalikku arvamust ja aitas kaasa reformide vajalikkuse teadvustamisele.
20. sajandi muutused ja pärand
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses hakkasid paljud töömajad muutuma pigem eakate ja haigete eest hoolitsevateks asutusteks kui tööotsijate majutuseks. 1929. aasta seadusandlus andis kohalikele omavalitsustele suurema vabaduse hooldusasutuste haldamisel ning paljud töökodud muudeti haiglateks või sanatooriumideks. Lõplik pöördepunkt oli 1948. aasta reform: sel aastal võeti vastu riikliku abi seadus (National Assistance Act), mis lõpetas ametlikult Poor Law süsteemi ning tähistas töökodude kui eraldi institutsioonide lõppu; samal ajal loodud Rahvatervise Teenus (NHS) muutis haiglate ja tervishoiuteenuste korraldust.
Paljud töökodude hooned kohandati edaspidi haiglateks, sotsiaalhoolekandeasutusteks või muudetud elamuteks; mõnedes kohtades on need hooned säilinud ja muudetud muuseumideks või avalikeks asutusteks, kus meenutatakse vaestehoolduse ajalugu. Töökodude pärand on mitmetahuline: nad sümboliseerivad nii sotsiaalabi ajalugu, rangeid reforme kui ka ühiskondlikke vaidlusi vaesuse, väärikuse ja riikliku vastutuse üle.
Kokkuvõte: Töökodud kujunesid Inglismaa ja Walesi vaestehoolduse oluliseks osaks alates 17. sajandist, ent nende kuju ja funktsioon muutusid ajas — 1834. aasta reformid kehtestasid range internesüsteemi, aga 20. sajandi reformid viisid töökodude järk-järgulise asendamise kaasaegsema sotsiaal- ja tervishoiusüsteemiga.
Nantwichi töömaja
Toiduaeg St Pancras'i töömajas
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis oli töömajade eesmärk?
V: Töömajad olid kohad, mis pakkusid eluaset ja tööd inimestele, kellel polnud midagi. Need olid mõeldud selleks, et aidata lahendada tööjõupuudust pärast musta surma ja pakkuda vaestele hoolekannet.
K: Millal tekkisid töömajad esimest korda?
V: Esimest korda kasutati sõna "töömaja" 1631. aastal Abingdoni linnapea aruandes, mis käsitles töömaja ehitamist linna. Kuid nende algus ulatub tagasi 1388. aasta vaesteseadusseadusesse.
K: Mis põhjustas sel perioodil tööpuuduse suurenemise?
V: Pärast Napoleoni sõdu oli palju tööpuudust, samuti oli tööpuudus tingitud sellest, et masinad võtsid põllutööliste töö üle. Lisaks sellele oli sel ajavahemikul mitu halba saaki, mis avaldasid liiga suurt survet olemasolevatele vaeste eest hoolitsemise viisidele.
K: Kuidas erines elu töömajas elust väljaspool seda?
V: Elu töömajas ei pidanud olema lihtne; see tehti raskeks, et ainult need, kellel polnud lootust leida muud tööd, otsiksid sealt abi. Töökodu kinnipeetavatel ei olnud mingeid õigusi ning nende suhtes kehtisid ranged reeglid ja karmid karistused, kuid nad said tasuta arstiabi ja lastele haridust - midagi, mida väljaspool süsteemi ei olnud võimalik saada.
K: Millal muutusid seadused, mis puudutasid inimeste abi saamist?
V: 1800. aastate lõpu poole muutusid seadused nii, et selle asemel, et töötud vaesed inimesed täitsid enamiku töömajade ruumidest, hakkasid need hoopis vanade ja haigete inimestega täituma. 1929. aastal toimusid edasised muutused, kui need asutused muutusid haiglateks, mida tuntakse riiklike abiorganisatsioonide nime all, ning lõpuks kadusid need 1948. aastal vastu võetud riikliku abiorganisatsiooni seadusega.
Küsimus: Milliseid töid tegid töömajas kinnipeetavad?
V: Enamikul kinnipeetavatest ei olnud tavaliste tööde jaoks vajalikke oskusi, nii et nende tööülesannete hulka kuulus kivide purustamine väikesteks kivideks, luude murdmine väetise valmistamiseks või vanade köite laiali tõmbamine, et selle kiudusid (tuntud kui oakum) uuesti kasutada. Seda vana köit kasutati laevaehitusprojektide ühenduskohtade pakkimiseks, et hoida need veekindlalt, kasutades lahtipookimiseks metallnaelu.
Otsige