Sir Colin Rex Davis, CH, CBE, (Weybridge, Surrey, 25. september 1927 - London, Inglismaa 14. aprill 2013) oli Briti dirigent. Ta sündis Weybridge'is, Surrey's, Ühendkuningriigis. Davis käis koolis Christ's Hospitalis, enne kui õppis klarnetit Londonis Royal College of Music'is. Seal ei lubatud tal dirigenditunde võtta, sest ta ei mänginud piisavalt hästi klaverit. Tal õnnestus siiski saada kogemusi teiste muusikatudengitega Kalmari orkestri dirigendina.

1952. aastal töötas Davis Royal Festival Hallis ja 1950. aastate lõpus juhatas ta BBC Šoti Sümfooniaorkestrit. Ta hakkas tuntuks saama, kui teda paluti ootamatult juhatada Wolfgang Amadeus Mozarti ooperit "Don Giovanni" Royal Festival Hallis, sest Otto Klemperer oli haigestunud. Aasta hiljem, 1960. aastal dirigeeris ta Mozarti "Võluflööti" Glyndebourne'is, sest Thomas Beecham oli haigestunud.

1960. aastatel töötas ta Sadler's Wells'i ooperis ja Londoni Sümfooniaorkestris. Ta oli BBC sümfooniaorkestri peadirigent. 1971. aastal võttis ta Georg Solti asemel üle Kuningliku Ooperimaja peadirigendi koha. Ta jäi sinna kuni 1986. aastani. Eriti meeldis talle dirigeerida Michael Tippetti oopereid, andes esietendused "The Knot Garden" (1970) ja "The Ice Break" (1977). 1977. aastal sai temast esimene inglise dirigent Bayreuthi festivalil, kus ta juhatas Tannhäuserit.

Davis oli Bostoni Sümfooniaorkestri esimene külalisdirigent aastatel 1972-1984. Aastatel 1983-1993 oli ta Baieri Raadio sümfooniaorkestri peadirigent. 1991. aastal omistati Davisele Staatskapelle Dresdeni aukodaniku tiitel, mis oli esimene dirigent selle orkestri ajaloos, kes seda tiitlit kandis. 1995. aastal sai Davisist Londoni Sümfooniaorkestri peadirigent. Ta jäi sinna kuni 2006. aastani, mil orkester andis talle presidendi tiitli. Aastatel 1998-2003 oli ta ka New Yorgi Filharmoonikute peamine külalisdirigent.

Ta on saanud mitmeid autasusid, sealhulgas CH ja CBE.

1949. aastal abiellus Davis sopran April Canteloga. Neil oli kaks last, Suzanne ja Christopher. Nende abielu lõppes 1964. aastal ja samal aastal abiellus Davis noore iraanlannaga, kes oli olnud perekonna au pair, Ashraf "Shamsi" Nainiga. Et rahuldada nii Iraani kui ka Briti ametiasutusi, abiellas paar kolm korda, üks kord Iraanis ja kaks korda Ühendkuningriigis, nii Iraani saatkonnas kui ka tavalisel Ühendkuningriigi tsiviiltseremoonial. Neil on viis last.

14. aprillil 2013 teatati Londoni Sümfooniaorkestri kaudu, mille president Davis oli olnud, et ta suri samal õhtul 85-aastaselt pärast lühikest haigust.

Davis ei olnud suguluses dirigent Sir Andrew Davisega.

Karjäär ja muusikaline panus

Sir Colin Davis oli üks oma põlvkonna silmapaistvamaid dirigente, kelle karjäär kätkes pikki ametiaegu nii ooperi- kui sümfoonilavadel. Ta oli eriti tuntud Mozarti ja Berliozi teoste interpreedina ning oli tunnustatud ka Briti heliloojate, nagu Michael Tippett, esiletõstmise ja uute teoste tellimise poolest. Tema operaalsed saavutused hõlmavad nii Glyndebourne'i kui ka Kuningliku Ooperimaja edukat koostööd, kus ta pööras suurt tähelepanu nii orkestri kui lauljate koostööle ja teatrielamuse terviklikkusele.

Davis salvestas rohkelt plaate ja fonogramme, tehes koostööd maailma juhtivate orkestrite ja solistidega. Tema salvestused said kiitust selge fraaseerimise, mahlaka dünaamika ja muusikalise intelligentsuse eest. Ta töötas palju plagusidelt tuntud firmadega ning tema jäädvustused on olulised nii Mozarti ooperite, Berliozi suurvormide kui ka inglise sümfoonilise repertuaari jälgimiseks.

Dirigeerimisstiil ja õpilased

Davise dirigeerimisstiil oli tihti lausedes selge ja voolav, rõhutades fraasi ning orkestri kõla toonust ja värvuse koloriiti. Ta oli tuntud ka kui suurepärane tegelaste- ja tekstitunnetuse edastaja ooperis, kuid tema repertuaari kuulusid edukalt ka sümfoonilised paketid. Lisaks esinemisele pühendus ta hooajalistele külalisrollidele ja mentorlusele — temalt on saanud õppetundi ja eeskuju mitu nooremat dirigenti.

Autasud ja pärand

Lisaks ametlikele ordenitele pälvis Davis laialdast tunnustust ja auhindu muusikamaailmas. Tal oli oluline roll Briti muusikakultuuri esiletõstmisel rahvusvahelisel laval ning tema töö LSO-ga aitas orkestril kujuneda maailma tipu hulka. Pärast ametiaja lõppu Londoni Sümfooniaorkestri presidendina jätkas ta orkestriga tihedat koostööd ja andis oma kogemuse ning autoriteedi järglastele ja kolleegidele.

Sir Colin Davise surm kutsus esile paljude kolleegide ja muusikakriitikute mälestusi tema soojusest, muusikalise aususe ning pühendumuse kohta — omadused, mis tagasid talle jääva koha 20. sajandi ja 21. sajandi alguse muusikaloos.

Isiklik

Isiklikus elus oli Davis tuntud kui perekeskselt meelestatud inimene, kes hoolitses kollektsioonide ja hobide eest vabal ajal ning säilitas tihedad suhted nii oma järjestatud perekonnaga kui ka muusikaringkondadega. Tema mitmekülgne karjäär ja pikk loominguline aktiivsus teevad temast ühe märgilise figuuri oma ajastu muusikamaastikul.