Thomas Beecham

Varajane elu

Beecham sündis 1879. aastal St. Helensi linnas Lancashire'is Põhja-Inglismaal. Beecham oli iseõppinud dirigent. Ta sai mõned eratunnid kompositsiooniõpetusest Charles Woodilt Londonis ja Moszkowskilt Pariisis. Beechami isa, Sir Joseph Beecham, oli teeninud palju raha ravimite valmistamisega (kuulsad Beechami tabletid) ja talle meeldis ka muusika, nii et ta suutis oma pojale muusikukarjäärile kaasa aidata.

Thomas oli alles 20-aastane, kui tema isa St. Helensi linnapeaks tagasi nimetati. Selle tähistamiseks maksis tema isa Hallé orkestrile kontserdi andmiseks. Seda pidi dirigeerima kuulus Saksa dirigent Hans Richter. Kuid mõned päevad enne kontserti teatati, et Richter on haigestunud. Thomas ütles kohe, et ta juhatab kontserdi. Orkester keeldus algul mängimast 20-aastase eest, kes oli vaid korra kontserti dirigeerinud, kuid lõpuks muutsid nad oma meelt ja kontsert oli suur edu.

Varajane karjäär

1909. aastal kutsus Thomas kokku rühma muusikuid, et moodustada Beechami sümfooniaorkester. Nad andsid kontserte ning mängisid ballettides ja ooperites. Beecham dirigeeris oopereid Covent Gardenis ja teistes Londoni ooperimajades. Ta dirigeeris selliste heliloojate nagu Strauss, Delius, Smythe ja Holbrooke teoseid. Ta mängis ka Diagilevi Ballets Russes'ile, kui need esimest korda Inglismaale tulid.

Esimese maailmasõja ajal andis ta raha Halle orkestrile, Londoni Sümfooniaorkestrile ja Kuninglikule Filharmooniaühingule, mida ta kõik juhatas. Ta juhatas neid orkestreid sageli väljaspool Londonit, andes inimestele võimaluse kuulata muusikat, mida nad polnud varem kuulnud.

Mitu aastat olid tal rahaprobleemid ja ta ei tegelenud eriti palju. Siis, 1932. aastal, moodustas ta Londoni Filharmooniaorkestri ja tegi sellest kiiresti suurepärase orkestri. Nad tegid 1936. aastal tuuri Saksamaal ja järgmisel aastal läksid nad Pariisi. 1930. aastatel dirigeeris ta Covent Gardenis, kus tal oli kontroll kõige üle, mis toimus. Ta dirigeeris mitmeid Wagneri "Ringi" tsükleid. Kui 1939. aastal algas Teine maailmasõda, suleti teater. Ta läks Ameerika Ühendriikidesse, kus ta dirigeeris mitmeid orkestreid, sealhulgas New Yorgi Filharmoonikuid. Ta läks ka Austraaliasse.

Hilisem karjäär

1944. aastal naasis ta Suurbritanniasse. Tema orkester, Londoni Filharmooniaorkester, oli nüüd isemajandav asutus (liikmed ise otsustasid, mida orkester peaks tegema ja mängima). Nad otsustasid, et nad ei taha Beechamit, sest ta tahaks saada võimu, et juhtida orkestrit nii, nagu ta tahab. Seega moodustas Beecham teise orkestri: Royal Philharmonic Orchestra. Ta andis palju kontserte, käis nendega tuuridel ja tegi palju suurepäraseid salvestusi. Eriti tuntud oli ta Joseph Haydni ja Mozarti kontsertide poolest. Ta dirigeeris ka 1951. aastal Covent Gardenis "Die Meistersinger" ning esines 1958. aastal Buenos Airese Teatro Colónis. Tema viimane kontsert oli 7. mail 1960, kui ta juhatas RPO-d Portsmouthis.

Tema kuulsus

Beecham oli tohutult andekas muusik. Kuna tal oli palju raha, ei pidanud ta läbima muusikaharidust, mida enamik teisi muusikuid. Ta kujundas oma elu ja kulutas palju oma energiat ja ka raha, et luua muusikutele sobivad töötingimused, mis oleksid olnud normaalsed paljudes teistes Euroopa riikides, kuid mis ei olnud tollal Inglismaal normaalsed.

Bachi muusika ei huvitanud teda, kuigi ta dirigeeris Händeli muusikat. Ta oli kuulus Mozarti esituste poolest, eriti meeldis talle Berliozi, Mendelssohni, Bizet' ja Dvořáki esitamine. Ta oli üks esimesi inimesi Inglismaal, kes dirigeeris Richard Straussi ja Sibeliuse uut muusikat. Ta oli Deliuse lähedane sõber ja esitas tema muusikat ning toimetas seda ka, et seda saaks avaldada.

On palju lugusid vaimukate asjade kohta, mida ta ütles. Ta löödi 1916. aastal rüütliks.

Kuulsad tsitaadid

Üks naine ütles Beechamile, et ta soovib, et tema poeg õpiks pilli mängima, kuid ei taha kuulda seda kohutavat heli, mida see teeb, kui ta hakkab õppima. Ta küsis, millist pilli ta peaks õppima. Beecham ütles, et ta peaks õppima torupilli, sest "see kõlab täpselt samamoodi, kui sa oled selle õppimise lõpetanud, nagu siis, kui sa seda õppima hakkad".

Beecham proovis väga pikka Wagneri ooperit. Nad olid pikka aega proovinud. Beecham võttis välja oma kella ja ütles: "Mu jumal! Me oleme mänginud kaks tundi ja mängime ikka veel seda kuradi lugu!"

Beecham proovis ühe inglise helilooja ooperit. Helilooja oli proovi juures ja peatas orkestri pidevalt ning palus Beechamil mängida seda teistmoodi. Iga kord pöördus Beecham tagasi orkestri poole ja ütles: "Sama veel kord, härrased, palun".

Beecham kohtus kord ühe daamiga, keda ta tundis, kuid ei mäletanud, kes ta oli. Ta küsis temalt, kas ta on hästi.

"Oh, väga hea, aga mu vend on viimasel ajal üsna haige olnud," ütles ta.

"Ah, jah, sinu vend. Mul on kahju seda kuulda. Ja, er, mida su vend praegu teeb?"

"Noh... ta on ikka veel kuningas," vastas printsess Mary.