Londoni Filharmooniaorkester (LPO): ajalugu, peadirigendid ja repertuaar

Londoni Filharmooniaorkester (LPO) on üks Ühendkuningriigi suurimatest orkestritest. See asub Londonis, Royal Festival Hallis ja on tuntud nii kontserdisaalides, festivalidel kui ka salvestustöös laiemalt rahvusvahelisel tasandil. Orkester esitab laia repertuaari alates klassikalisest sümfoonilisest muusikast kuni kaasaegsete heliloojate teosteni ning teeb koostööd juhtivate solistide ja dirigentidega.

Orkester moodustati 1932. aastal Sir Thomas Beechami poolt ja andis oma esimese kontserdi 7. oktoobril 1932 Londonis Queen's Hallis. Kaardilaulikuks oli sel ajal Malcolm Sargent. Esimesed aastad kujunesid intensiivseks: orkester andis regulaarselt kontserte, osales ooperi- ja sümfoonilistel etendustel ning tegi juba varakult salvestusi, mis aitasid tal kiiresti rahvusvaheliselt tuntust koguda.

Ühel orkestri esimestest kontsertidest 1932. aasta novembris mängis kuueteistkümneaastane Yehudi Menuhin viiulikontserdi kava, sealhulgas Elgari kontserdi, mida helilooja ise dirigeeris. Sellised külalist esinejad ja koostööd tuntud heliloojate ja interpreetidega aitasid orkestril kiiresti profiili tõsta.

1930. aastatel, kui Beecham dirigeeris Royal Opera House'is, mängis orkester seal oopereid. Beecham tegi orkestriga palju salvestusi, mis jäid oluliseks osaks LPO varasemast fonograafilisest pärandist ja aitasid levitada orkestri mainet ka väljaspool lavapaiku.

1939. aastal lõpetasid orkestri sponsorid orkestrile raha andmise. Orkestrist sai omavalitsusorgan, mis tähendas, et sarnaselt Londoni Sümfooniaorkestrile korraldasid mängijad ise orkestri tegevust, otsustades ise oma palga, liikmete, mängitava muusika jne üle. See mudel andis muusikutele suurema kontrolli ja mõjutas orkestri arengut järgnevate aastakümnete jooksul.

Teise maailmasõja ajal käisid nad mööda maad ringi ja mängisid kohtades, kus inimesed muidu muusikat ei kuuleks. Paljude mängijate pillid hävisid, kui 1941. aasta mais pommitati Queen's Halli, kuid paljud inimesed andsid raha, et nad saaksid osta uusi pille. Sõjaaegne tegevus oli oluline nii sõjaväelaste kui tsiviilisikute moraali tõstmisel ning tõi orkestrile tugeva sideme laiemate publikukohtadega.

Pärast sõda naasis Beecham kaheksateistkümneks kuuks LPOsse, kuid lahkus, et luua uus orkester, Royal Philharmonic. Orkester jätkas mängimist mitme külalisdirigendiga, kuni Eduard van Beinum määrati ametisse. Kui ta haigestus, nimetati ametisse Sir Adrian Boult, kes jäi orkestrisse kuni 1956. aastani, kuigi ta jätkas orkestriga töötamist ja sai 1965. aastal selle presidendiks. Need peadirigendikuulutused ja -vahetused mõjutasid orkestri stiili ja repertuaari suunda aastaid.

1950. aastate lõpus ei olnud orkestril palju raha ja ta pidi lõpetama mängijatele regulaarsete palkade maksmise. Nad said palka ainult tehtud töö eest. 1958. aastal määras LPO peadirigendiks William Steinbergi. Ta aitas orkestril taas paremaks saada, tõstes esitusstandardeid ja tugevdades ansamblit nii kontsertide kui salvestuste kaudu.

1964. aastal sai LPO-st Glyndebourne'i festivali ooperi residentsiorkester suvel. Nad teevad seda ka praegu. Festivaliresidentsus on võimaldanud orkestril arendada ooperi- ja kammermuusika repertuaari, pakkudes muusikutele intensiivseid töösessioone ja rahvusvahelisi koostöövõimalusi.

1967. aastal nimetas LPO Bernard Haitinki oma peadirigendiks. Ta jäi orkestrisse 12 aastaks ja talle järgnes Sir Georg Solti. Iga juhtkond tõi kaasa oma fookuse — kas rõhk klassikaliste saksa-repertuaari suurmeistrite teostel, Briti muusikal või kaasaegsematel heliteostel — ning orkester koges erinevaid muusikalisi perioode ja salvestusprojekte.

Vladimir Jurowski on nüüd peadirigent. Tema juhendamisel on orkester jätkanud nii traditsioonilise repertuaari kui ka uusi ja vähemetendatud teoseid tutvustavate programmide esitamist, samuti suurendanud salvestuste ja rahvusvaheliste turneed osakaalu.

Repertuaar ja salvestused: LPO repertuaari kuuluvad rikkalik valik sümfooniaid, kontserte, ooperi- ja soolotöid. Orkester on tuntud Elgari ja teiste Briti heliloojate tõlgenduste poolest, aga mängib regulaarselt ka klassikalisi ja romantilisi suurteoseid ning 20. ja 21. sajandi muusikat. LPO-l on pikk salvestusajalugu — nii litsentseeritud plaadid kui kaasaegsed digisalvestused — koostöös juhtivate dirigentide ja solistidega.

Rahvusvaheline aktiivsus ja kogukonnatöö: Orkester korraldab regulaarseid turneesid välisriikidesse, osaleb festivalidel ning teeb koostööd rahvusvaheliste artistidega. Lisaks keskendub LPO haridustegevusele ja kogukonnaprojektidele: korraldatakse töötoad, harivprogramme koolidele ja tasuta või sooduspiletiõhtuid, et muusikat laiemale publikule lähemale tuua.

Asukoht ja residentsid: Kuigi algselt kontserdid toimusid Queen's Hallis, on orkestri peamiseks koduks tänapäeval Royal Festival Hall. Suvel on jätkuvalt tähtis roll Glyndebourne'i festivalil, kus LPO tegutseb residentsiorkestrina ja osaleb ooperiproduktsioonides.

Selline ajalugu ja mitmekülgne tegevus teevad Londoni Filharmooniaorkestrist ühe tähtsama ja mõjukama sümfooniaorkestri Suurbritannias, mille tegevus hõlmab nii kõrgetasemelisi kontserte, salvestusi kui ka laiaulatuslikku haridus- ja kaasamistegevust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Londoni Filharmooniaorkester?

K: Millal see asutati?

K: Kes dirigeeris esimestel kontsertidel?

K: Kuidas nad muutusid isejuhtivaks?

K: Mis juhtus Teise maailmasõja ajal?

K: Kes tulid pärast Teist maailmasõda tagasi?

Otsing