Tannhäuser — Richard Wagneri ooper ja lauljate võistlus Wartburgis
Tannhäuser — Richard Wagneri kolmeosaline ooper: Wartburgi lauljate võistlus, 1845 esietendus, skandaalid ja rahvusvaheline levik. Ajalooline ülevaade ja lavastushuum.
Tannhäuser und der Sängerkrieg auf Wartburg (en: Tannhäuser ja lauljate võistlus Wartburgis) on kolmeosaline ooper, mille libretot ja muusikat on kirjutanud Richard Wagneri. See oli Wagneri viies ooper; ta töötas selle kallal peamiselt aastatel 1842–1845. Ooperi esiettekanne toimus 19. oktoobril 1845 Dresdeni kuninglikus ooperis Wagneri enda dirigeerimisel. Esietendus oli suur edu ja teos pälvis kiiresti tähelepanu Saksamaal.
Teema ja sisu
Ooper põhineb keskaegsel legendil minnesingerist Tannhäuserist ja Wartburgi lauljate võistlusest. Peamised teemad on armastus ja lunastus, religiooni ja pahe võim ning kunstniku otsingud eneseteostuse ja andestuse järele. Teos vastandab maise kirglikkuse (Venuseberg) ja vaimse armastuse (Elisabeth), viies peategelase läbi sügava sisemise konflikti ning lõpuks lunastuse poole läbi kahetsuse ja palverännaku.
Peategelased ja tähtsamad numbrid
- Tannhäuser (tenor) – rändlaulik, kes on jäänud Venuse mundri kütkesse ja hiljem otsib lunastust.
- Elisabeth (sopran) – puhas ja eneseohverdav naine, kes armastab Tannhäuserit ja palvetab tema eest.
- Venus (sopran või mezzosopran) – vilja- ja kirglikkuse jumalanna, keda Tannhäuser ihaldab Venusebergis.
- Landgrave Hermann (bariton) – Wartburgi valitseja, ooperi ühiskondlik ankur.
- Wolfram von Eschenbach (bariton) – Tannhäuseri rivaal nii sõnas kui südameasjades, tuntud oma lüürilise aria “O du, mein holder Abendstern”.
Muusikaliselt on tuntud numbrid ooperist üle maailma: orkestriline sissejuhatus ja Venusebergi hõrgutav muusikaline kujutus, Pilgrimite koor (Pilgrims’ Chorus), Wolframi õhtutähearia ning Pariisi versioonis lisatud Bacchanale (ballett). Wagner kombineeris stsenilise dramaturgia ja laiendatud orkestratsiooniga sümbolistlikke ja emotsionaalseid kujundeid.
Lühikokkuvõte (ülevaade tegevusest)
Esimeses osas viib Tannhäuseri kirglik armastus Venuse juurde Venuseberki; ta elutseb seal pahe ja naudingute keskel. Kui ta igatseb siiski maist elu ja austust, pöördub ta Wartburgi tagasi ning võistleb seal lauljate hulgas. Tannhäuser tunnistab oma nõrkusi ja otsustab palverännakule minna Rooma, lootuses saada paavstilt andestust. Roomas aga tema patud ei saa kohe andeks ning allaandvusest kurnatuna naaseb ta Saksamaale. Lõpposas, tänu Elisabethi palvetele ja ohvrile, leiab Tannhäuser lunastuse – tema hing pääseb, kuigi füüsiliselt ta sureb.
Lavastuse ajalugu ja vastuolud
1859. aastal oli Tannhäuser esimene Wagneri ooper, mida esitati Ameerika Ühendriikides. Aastaks 1861 oli teos juba korduvalt esitatud Saksamaal, kuid sama aasta Pariisi-lavastuse ettevalmistamine tõi kaasa tuntud konflikti. Wagnerile paluti teos uuesti läbivaatada Pariisi ooperi jaoks: ta pidi lisama pikema balletti ja kohandama tonaalsust ning stsenograafiat eelisjärjekorras Prantsuse publiku ja balleti traditsioonide tarbeks. Pariisi esietendusi saatsid aga vaenuõhutused ja skandaalid — osa publikut ning mõjukad klubid (näiteks tollased elitaargrupid) vastasid provokatiivselt ja lavastuse vastuvõtt oli paljude jaoks ebaõnnestunud. Wagner ei suutnud konflikte lepitada ja võttis teose tagasi; Prantsusmaal lavastati Tannhäuserit uuesti alles 1895. aastal.
Vahepeal oli teos oluline ka Ameerikas: 1884. aasta novembris avati ooperi etendusega New Yorgi Metropolitan Opera teine hooaeg, mis rõhutas Wagneri esindusliku rolli rahvusvahelises ooperirepertuaaris.
Versioonid ja pärand
Wagner tegi Tannhäuserile mitmeid redaktsioone: peamiselt on kõne all Dresdeni 1845. aasta versioon ja 1861. aasta Pariisi versioon, mis sisaldas lisatud balletti (Bacchanale) ja väiksemaid muusikalisi ümberkirjutusi. Tänapäeval lavastavad ooperiteatrid nii Dresdeni-autentsust eelistavaid versioone kui ka Pariisi-suurvormilist varianti, sõltuvalt lavastuse kontseptsioonist. Ooperi teemad — kunstniku süütuseotsing, kirg vs. vaimsus ja lunastus — on tagantjärele mõjutanud nii Wagneri enda loomingut kui ka laiemalt romantilise ja sümbolistliku ooperikunsti arengut.
Miks ooper on oluline
Tannhäuser tähistab üleminekut varasest romantilisest ooperist Wagneri hilisemate, dramaatilisemate ja terviklikuma muusikalise keele suunas. Ooper ühendab legendi, psühholoogilise sügavuse ja orkestri draama, mis eeldas uut lähenemist teatritele ja publikule. See töö tõi Wagnerile nii tunnustuse kui ka vastuolusid, kuid aitas kindlustada tema aset muusikaajaloo olulisemate ooperiloojate hulgas.
Taust
Wagner oli Pariisis, kus ta lõpetas "Lendava hollandlase", kui ta hakkas mõtlema teise ooperi kirjutamisele. Üks sõber soovitas teemaks Tannhäuserit. Wagnerile see lugu ei meeldinud. Tagasi Saksamaal kogus ta aga Tiecki, Heine ja teiste Tannhäuseri kohta materjale. Puhkusel Böömimaal muutis ta oma meelt. Ta alustas Tannhäuseri kavandi ettevalmistamist. Dresdenisse tagasi pöördudes süvenes ta muinasjutu kirjutamisse. Ta lõpetas ooperi 1845. aasta oktoobris. Samal kuul juhatas ta esietendust kuninglikus ooperiteatris.
Tema Venus ütles: "Sa oled geenius, aga sa kirjutad nii ekstsentrilisi asju, et laulda on võimatu." Tema Tannhäuser oli täiesti segaduses. Publik oli hämmingus. Vastuvõtt oli leige. Wagner alustas kohe parandusi. Teist etendust mängiti peaaegu tühja maja ees. 1859. aastal pakkus Wagner "Tannhäuserit" Pariisi ooperile. Nad tahtsid, et seda lauldaks prantsuse keeles. Samuti soovisid nad teise vaatuse sisse balletti. Nii oli Jockey Clubil aega õhtusööki lõpetada ja jõuda Opéra'sse just õigel ajal, et tantsijaid imetleda. Wagner keeldus balletti esimesest vaatusest teise vaatesse üle viima. Seepeale esitati kaebusi. Jockey Clubi liikmed katkestasid etenduse igal võimalusel. See oli katastroof.
Ooper kadus Prantsuse lavalaudadelt 34 aastaks. Mõned aastad pärast Jockey Clubi juhtumit alustas Wagner Pariisi versiooni ümbertöötamist. Ta koostas keerulise heliversiooni, mis oli esimesest kavandist parem. Kuigi ooperis on mitmeid lavastusi, on ooper lähemal Wagneri nägemusele, mis on sellistest lavastustest täiesti sõltumatu. Tannhäuser on leitmotiivi ja orkestri helivõimekuse vähenemise lävel lauldud sõna kasuks.
Richard Wagneri ooperi "Tannhäuser" esietendus 19. oktoobril 1845, Tannhäuseri rollis Joseph Tichatschek ja Veenuse rollis Wilhelmine Schröder-Devrient. F. Tischbeini joonistus (1845).
Rollid
- Tannhäuser, rüütel ja Minnesinger - tenor
- Venus - sopran
- Elisabeth, maakrahvi vennatütar - sopran
- Hermann, Tüüringi maakrahv - bass
- Wolfram von Eschenbach, rüütel ja minnesinger - bariton
- Walther von der Vogelweide, rüütel ja minnesinger - tenor
- Biterolf, rüütel ja minnesinger - bass
- Heinrich der Schreiber, rüütel ja minnesinger - tenor
- Reinmar von Zweter, rüütel ja minnesinger - bass
- Noor karjane - sopran
- Neli õilsat lehekülge - kolmekesi
Viimane stseen, Bayreuth Festspielehaus, 1930
Ooperi lugu
Lugu räägib võitlusest püha ja profaanse armastuse vahel ning lunastusest (päästmisest) armastuse kaudu. Lugu põhineb ajaloolisel Tannhäuseri tegelasel, kellest on teada väga vähe, välja arvatud teda puudutavad müüdid. Samuti räägib see Veenuse müüdist, kuid käsitleb ka keskaegset Minnesingerit (minstrel). Pool ooperist toimub ajaloolises keskkonnas ja pool mütoloogilises Venusbergis.
1. akt. Ristiusu tulekuga hajusid vanad antiikmaailma jumalad ja jumalannad. Venus on elanud Saksamaal Venusbergil. Tannhäuser, minategelane, on veetnud oma aega koos temaga. Ta on tüdinenud oma järeleandlikust ja nüristunud elust. Ta igatseb tagasi ülesse maailma. Venus laseb ta vabaks, kuid ennustab, et ühel päeval naaseb ta tema juurde. Minstrel leiab end Wartburgi orust, oma kunagise armastuse Elisabethi kodust. Maakrahv ja tema rüütlid avastavad ta palvetades. Nad tervitavad teda. Ta naaseb koos nendega lossi.
Teine akt. Elisabeth siseneb rõõmsalt lossi laulusaali. Ta on elevil Tannhäuseri tagasitulekust. Ta uuendab talle oma armastusvande. Wolfram, Tannhäuseri sõber, vaatab kurvalt pealt. Ka tema armastab Elisabethi. Maakrahv kuulutab välja lauluvõistluse. Külalised täidavad saali. Lauljad peavad laulma armastuse tõelisest olemusest. Kui teised laulavad vooruslikust ja puhtast armastusest, siis Tannhäuser laulab profaansest armastusest. Külalised on šokeeritud. Elisabeth kaitseb Tannhäuserit. Maakrahv käsib Tannhäuseril minna Rooma ja paluda paavstilt andestust. Meestelaulja ühineb palverändurite rühmaga ja lahkub.
3. akt. Kuu aega on möödas. Tannhäuser ei ole koos palveränduritega tagasi pöördunud. Elisabeth on murtud südamega. Wolfram laulab õhtutähele. Wolfram leiab Tannhäuseri lossi poole viivalt teelt. Paavst ei ole talle Veenusega veedetud aja pärast andestanud. Tannhäuser on meeleheitel. Venus ilmub nägemuses ja käsib Tannhäuseril oma vana elu juurde tagasi pöörduda. Wolfram sosistab Elisabethi nime. Nägemus kaob. Ilmub rongkäik, mis kannab surnud Elisabethi. Tannhäuser viskub tema surnukeha kohale ja sureb. Ilmuvad palverändurid, kes kuulutavad imet. Paavsti puust sau on puhkenud. Tannhäuser on saanud andeks.
Ajalooline Tannhäuser 15. sajandi Codex Manesse'is
Kriitika
Kriitikud võtsid Wagnerit tema ajalooliste ebatäpsuste eest vastutusele. Esiteks, tõeline Tannhauser oli lauluvõistluse oletataval ajal alles poiss. Teiseks suhtusid nad Wagneri Elisabethi põlgusega: Wagner oli teinud tegelaskuju mitme ajaloolise naise sulamiks.
Lotte Lehmann kui Elisabeth
Tootmine
Originaalis tehti peaaegu kohe kärpeid, sest lauljad ei olnud võimelised oma rollidest aru saama ja seega ka neid mängima. Kolmanda akti prelüüdi kärbiti 155 taktilt 92 taktini. Esialgses lõppstseenis ei ilmunud lavale ei Elisabeth ega Venus. Publik oli hämmingus.
Esialgne lõppstseen säilitati kuni 13. etenduseni 1847. aastal. Seejärel sõnastas Wagner viimased leheküljed ümber, et Veenus oleks laval nähtav. Venusmägi aga ei ilmunud. See uus lõpp häiris publikut, sest nad olid harjunud vanema versiooniga. Samuti oli Wagner kärpinud palveränduri koori, mis veelgi enam vastandas publikut. Tehti teine versioon, millega taastati koor.
Varajane toodang
Esimene etendus väljaspool Dresdenit toimus Weimaris. See lavastus näitas väikestele teatritele, et nad võivad ooperit lavastada. Teised lavastused toimusid Schwerinis, Breslau's, Prahas, Wiesbadenis ja teistes väikestes majades. Ooperit mängiti 1859. aastal New Yorgis. Londonis mängiti seda (itaalia keeles) 1876. aastal. Viinis esitas Johann Strauss 1853. aastal katkendeid. Esimene Austria lavastus toimus 1854. aastal Grazis. Viinis lavastati ooper 1857. Ooperit mängiti Viini õukonna ooperis 1875. aastal. Pariisi ooper soovis 1860. aastal teose muudetud prantsuskeelset versiooni. Wagner tegi Pariisi jaoks ulatuslikke parandusi.
Populaarsed numbrid algusaastatel
- Tannhäuseri laul Veenuse ülistuseks
- Palverändurite koor
- Wolframi palve Tannhäuserile, et ta pöörduks tagasi Minnesingerite juurde.
- Külaliste sissepääs
- Wolframi laul Õhtutäheks
Küsimused ja vastused
K: Kes kirjutas teose Tannhäuser und der Sängerkrieg auf Wartburg?
V: Selle kirjutas Richard Wagner.
Küsimus: Mitu vaatust on Tannhäuser und der Sängerkrieg auf Wartburgis?
V: Sellel on kolm vaatust.
K: Millal Wagner töötas Tannhäuser und der Sängerkrieg auf Wartburgi kallal?
V: Ta töötas selle kallal aastatel 1842-1845.
K: Millal ja kus esietendus "Tannhäuser und der Sängerkrieg auf Wartburg" esmakordselt?
V: Tannhäuser und der Sängerkrieg auf Wartburgi esietendus 19. oktoobril 1845. aastal Dresdeni Kuninglikus Ooperis.
K: Kus esietendus Tannhäuser und der Sängerkrieg auf Wartburg esimest korda Ameerika Ühendriikides?
V: Ameerika Ühendriikides mängiti seda esmakordselt 4. aprillil 1859 New Yorgi muusikaakadeemia ooperimajas.
K: Miks võttis Wagner Tannhäuseri Pariisi ooperist tagasi?
V: Puhkesid Wagneri-vastased rahutused ja ta ei suutnud teost publiku meelepäraseks muuta.
K: Millal avas "Tannhäuser und der Sängerkrieg auf Wartburg" New Yorgi Metropolitan Opera teise hooaja?
V: See avas New Yorgi Metropolitan Opera teise hooaja 1884. aasta novembris.
Otsige