Tannhäuser und der Sängerkrieg auf Wartburg (en: Tannhäuser ja lauljate võistlus Wartburgis) on kolmeosaline ooper, mille libretot ja muusikat on kirjutanud Richard Wagneri. See oli Wagneri viies ooper; ta töötas selle kallal peamiselt aastatel 1842–1845. Ooperi esiettekanne toimus 19. oktoobril 1845 Dresdeni kuninglikus ooperis Wagneri enda dirigeerimisel. Esietendus oli suur edu ja teos pälvis kiiresti tähelepanu Saksamaal.

Teema ja sisu

Ooper põhineb keskaegsel legendil minnesingerist Tannhäuserist ja Wartburgi lauljate võistlusest. Peamised teemad on armastus ja lunastus, religiooni ja pahe võim ning kunstniku otsingud eneseteostuse ja andestuse järele. Teos vastandab maise kirglikkuse (Venuseberg) ja vaimse armastuse (Elisabeth), viies peategelase läbi sügava sisemise konflikti ning lõpuks lunastuse poole läbi kahetsuse ja palverännaku.

Peategelased ja tähtsamad numbrid

  • Tannhäuser (tenor) – rändlaulik, kes on jäänud Venuse mundri kütkesse ja hiljem otsib lunastust.
  • Elisabeth (sopran) – puhas ja eneseohverdav naine, kes armastab Tannhäuserit ja palvetab tema eest.
  • Venus (sopran või mezzosopran) – vilja- ja kirglikkuse jumalanna, keda Tannhäuser ihaldab Venusebergis.
  • Landgrave Hermann (bariton) – Wartburgi valitseja, ooperi ühiskondlik ankur.
  • Wolfram von Eschenbach (bariton) – Tannhäuseri rivaal nii sõnas kui südameasjades, tuntud oma lüürilise aria “O du, mein holder Abendstern”.

Muusikaliselt on tuntud numbrid ooperist üle maailma: orkestriline sissejuhatus ja Venusebergi hõrgutav muusikaline kujutus, Pilgrimite koor (Pilgrims’ Chorus), Wolframi õhtutähearia ning Pariisi versioonis lisatud Bacchanale (ballett). Wagner kombineeris stsenilise dramaturgia ja laiendatud orkestratsiooniga sümbolistlikke ja emotsionaalseid kujundeid.

Lühikokkuvõte (ülevaade tegevusest)

Esimeses osas viib Tannhäuseri kirglik armastus Venuse juurde Venuseberki; ta elutseb seal pahe ja naudingute keskel. Kui ta igatseb siiski maist elu ja austust, pöördub ta Wartburgi tagasi ning võistleb seal lauljate hulgas. Tannhäuser tunnistab oma nõrkusi ja otsustab palverännakule minna Rooma, lootuses saada paavstilt andestust. Roomas aga tema patud ei saa kohe andeks ning allaandvusest kurnatuna naaseb ta Saksamaale. Lõpposas, tänu Elisabethi palvetele ja ohvrile, leiab Tannhäuser lunastuse – tema hing pääseb, kuigi füüsiliselt ta sureb.

Lavastuse ajalugu ja vastuolud

1859. aastal oli Tannhäuser esimene Wagneri ooper, mida esitati Ameerika Ühendriikides. Aastaks 1861 oli teos juba korduvalt esitatud Saksamaal, kuid sama aasta Pariisi-lavastuse ettevalmistamine tõi kaasa tuntud konflikti. Wagnerile paluti teos uuesti läbivaatada Pariisi ooperi jaoks: ta pidi lisama pikema balletti ja kohandama tonaalsust ning stsenograafiat eelisjärjekorras Prantsuse publiku ja balleti traditsioonide tarbeks. Pariisi esietendusi saatsid aga vaenuõhutused ja skandaalid — osa publikut ning mõjukad klubid (näiteks tollased elitaargrupid) vastasid provokatiivselt ja lavastuse vastuvõtt oli paljude jaoks ebaõnnestunud. Wagner ei suutnud konflikte lepitada ja võttis teose tagasi; Prantsusmaal lavastati Tannhäuserit uuesti alles 1895. aastal.

Vahepeal oli teos oluline ka Ameerikas: 1884. aasta novembris avati ooperi etendusega New Yorgi Metropolitan Opera teine hooaeg, mis rõhutas Wagneri esindusliku rolli rahvusvahelises ooperirepertuaaris.

Versioonid ja pärand

Wagner tegi Tannhäuserile mitmeid redaktsioone: peamiselt on kõne all Dresdeni 1845. aasta versioon ja 1861. aasta Pariisi versioon, mis sisaldas lisatud balletti (Bacchanale) ja väiksemaid muusikalisi ümberkirjutusi. Tänapäeval lavastavad ooperiteatrid nii Dresdeni-autentsust eelistavaid versioone kui ka Pariisi-suurvormilist varianti, sõltuvalt lavastuse kontseptsioonist. Ooperi teemad — kunstniku süütuseotsing, kirg vs. vaimsus ja lunastus — on tagantjärele mõjutanud nii Wagneri enda loomingut kui ka laiemalt romantilise ja sümbolistliku ooperikunsti arengut.

Miks ooper on oluline

Tannhäuser tähistab üleminekut varasest romantilisest ooperist Wagneri hilisemate, dramaatilisemate ja terviklikuma muusikalise keele suunas. Ooper ühendab legendi, psühholoogilise sügavuse ja orkestri draama, mis eeldas uut lähenemist teatritele ja publikule. See töö tõi Wagnerile nii tunnustuse kui ka vastuolusid, kuid aitas kindlustada tema aset muusikaajaloo olulisemate ooperiloojate hulgas.