Aida

TaustaΣ

1865. aastal kirjutas Verdi Pariisi ooperi jaoks "Don Carlosi". Selle ooperi libreto kirjutasid kaks noort meest, kellest üks (Camille du Locle) oli oluline Aida maailma toomisel.

Verdi oli 1860. aastatel muutunud libretodega üha rahulolematumaks. Du Locle saatis talle palju libretooteid, nii koomilisi kui ka traagilisi. Ükski neist ei meeldinud Verdile. Du Locle saatis talle Auguste Mariette'i visandi Egiptuse-teemalisest väljamõeldud loost.

1869. aastal palus keegi (tõenäoliselt du Locle) Verdil kirjutada ooper kaugele maale. Verdi keeldus; ta ei suutnud leida sobivat süžeed. 1870. aasta alguses palus du Locle Verdil võtta vastu eelmisel talvel tehtud ettepanek. Selle ooperi tellis Egiptuse khediivi, kes soovis tähistada uue teatri ehitamist Kairos, mis oli ehitatud Suessi kanali auks. Verdi keeldus. Du Locle jätkas ettepanekute tegemist ooperi käsitlemiseks. Ainult üks huvitas Verdit. See oli Prantsuse egiptoloogi Auguste Mariette'i Egiptuse sketš. Du Locle muutis visandi prantsuse proosaks. Verdi palus oma kirjastajalt itaalia libretisti ja Antonio Ghislanzoni valiti.

Lugu

Koht: Vana-Egiptus

Aeg: Täpsustamata, vaaraode aeg.

Egiptlased on Etioopiaga sõjas. Aida on etiooplane, kes on võetud vangi ja tehtud Egiptuse kuninga tütre Amnerise orjaks. Aida on Etioopia kuninga Amonasro tütar. Egiptlased ei ole sellest teadlikud. Amonasro kavatseb Egiptusesse tungida, et oma tütar vabastada. Vahepeal on Aida ja Radames, noor Egiptuse sõdur, armunud. Ka armukade ja kahtlustav Amneris armastab Radamesi. Ta tajub, et mees armastab teist, kuid ei tea, et see on Aida.

1. akt

Stseen 1: Egiptuse kuninga palee saal Memphises.

Radames loodab juhtida Egiptuse armeed sissetungivate etiooplaste vastu. Ülempreester Ramfis ütleb talle, et jumalad on valinud armee juhi. Ramfis lahkub, et teatada kuningale jumalate valikust. Radames soovib, et temast tehtaks Egiptuse armee juht. Ta tahab seda mitte ainult sõjalise au saamiseks, vaid ka sellepärast, et ta loodab, et see võimaldab tal abielluda Aidaga. Ta laulab oma armastusest "Celeste Aida" ("Jumalik Aida").

Amneris siseneb. Ta on armunud Radamesi. Ta tahaks, et temast saaks sõjakangelane. Ta on mures, et mees on armunud kellegi teise. Ta märkab, kuidas mees näeb häiritud välja, kui Aida sisse astub, ja mõtleb, kas ta ongi see tüdruk, keda Radames armastab.

Kuningas, ülempreester, Ramfis ja kogu palee õukond sisenevad. Sõnumitooja teatab, et etiooplased, keda juhib kuningas Amonasro, marssivad Thebe suunas. Kuningas ütleb, et egiptlased peavad võitlema etiooplaste vastu. Ta teeb Radamese sõjaväe juhiks. Rahvahulk lahkub Vulkani templisse, kus Radames pühitsetakse oma ülesande täitmiseks.

Ka Aida tahab, et Radames oleks kangelane. Jättes üksi, hüüab ta: "Ritorna Vincitor" ("Tagasi võitja"). Ta häbeneb, et tema armastus Radamesi vastu on vastuolus armastusega isa ja rahva vastu. Ta anub jumalaid, et nad halastaksid teda: "Numi, pieta del mio soffrir!". ("Jumalad, halastage minu kannatusi!")

Stseen 2: Vulcanuse templi sees

Vulcani templi pimedates saalides antakse Radamesile pühad relvad. Kõik palvetavad tema eelseisvate katsumuste ja tema võidu eest lahingus. Preestrannad esitavad püha tantsu. Selle stseeni pidulikkus on teravas kontrastis sellele eelnevate ja järgnevate emotsionaalsete stseenidega. Kui stseen lõpeb, ühineb Radames preestritega teistes rituaalides.

2. akt

Stseen 1: Amnerise kamber

Teine akt toimub kaks aastat hiljem. Ramades ja Egiptuse armee on võitnud lahingu etiooplaste vastu. Võidu tähistamiseks toimuvad tantsud. Amneris tahab teada saada, kas Aida ja Radames tõesti armastavad teineteist. Ta räägib Aidaga. Ta teeskleb, et tal on kahju, et etiooplased (Aida rahvas) on kaotanud lahingu. Aida ütleb, et ta ei saa olla õnnelik enne, kui ta saab teada, mis on juhtunud tema isa ja vendadega. Amneris räägib nüüd Aidale valet. Ta ütleb talle, et Radames on tapetud. Kui Aida nutma puhkeb, ütleb Amneris talle, et see ei olnud tõsi ja et Radames on elus. Aida on seda kuuldes kergendustundega. Amneris on nüüd vihane. Ta ütleb Aidale, et ta teab, et ta ja Radames on armunud. Ta ütleb talle, et ka tema ise armastab teda. Ta ähvardab Aidat, öeldes talle, et tema, Aida, roomab tolmu, kui tema, Amneris, saab kuningannaks.

Stseen 2: Teeba linna suur värav

Radames ja Egiptuse armee marsivad linna, et tähistada oma võitu. Vangistatud etiooplased tuuakse rahvahulga ette. Üks neist on Etioopia kuningas Amonasro, Aida isa, kuigi egiptlased ei tea, kes ta on. Aida tormab oma isa juurde. Ta seletab rahvahulgale, et Amonasro on tema isa. Amonasro räägib egiptlastele valet: ta ütleb, et Etioopia kuningas (tema ise muidugi) on lahingus tapetud. Aida, Amonasro ja vangistatud etiooplased paluvad Egiptuse kuningat neid päästa, kuid egiptlased tahavad, et nad tapetaks. Radames palub kuningal säästa Aida ja Amonasro. Kuningas premeerib Radamest sellega, et ta võib saada Egiptuse kuningaks ja abielluda oma tütre Amnerisega.

Aida ja Amonasro jäävad pantvangideks, et Etiooplased ei saaks oma kaotuse eest kättemaksu võtta.

3. akt

Niiluse kaldal, Isise templi lähedal.

Kui Amneris läheb enne pulmi palvetama, laulavad preestrid palveid. Aida imestab, miks Radames tahab temaga kohtuda. Amonasro läheb Aida juurde ja ütleb talle, et ta peab oma armastajalt Radamesilt teada saama, kuhu poole Egiptuse armee Etioopia vastu võitlema läheb. Aida keeldub seda esialgu tegemast, kuid isa ütleb, et kui ta seda ei tee ja tema rahvas tapetakse, on see tema süü. Ta muudab oma meelt.

Kui Radames tuleb, teeb ta talle ettepaneku, et nad põgeneksid koos. Radames keeldub esialgu, kuid Aida suudab teda veenda. Ta räägib talle, millist teed sõjavägi kavatseb võtta. Seejärel tuleb salaja kuulanud Amonasro peidust välja ja paljastab, et ta on Etioopia kuningas. Radames tunneb, et ta on reetnud oma riigi, sest ta paljastas sõjaväesaladuse. Ta keeldub põgenemast koos Aida ja tema isaga. Valvurid võtavad ta kinni.

4. akt

Stseen 1: Õigluse templi saal. Ühel pool on uks, mis viib Radamesi vangikambrisse.

Amneris palub Radamese kohtumist. Radames keeldub end kaitsmast. Ta on kergendustundega kuulnud, et Aida on veel elus ja et ta loodab tagasi oma kodumaale pääseda. Amnerisele ei meeldi, et ta seda ütleb. Radamese üle peetakse kohtuprotsessi. Ta keeldub end kaitsmast ja ta mõistetakse surma.

Stseen 2: Vault templis

Amneris tahab püüda päästa Radamese, kes on vangis pimedas võlvkambris. Radames arvab, et ta on üksi. Ta on üllatunud ja uskumatult õnnelik, kui leiab sealt Aida. Ta oli end võlvkambrisse peitnud. Ta ütleb talle, et tahab koos temaga surra. See on nende saatus. Kui Amneris palvetab, sureb Aida Radamesi süles. LÕPU

Philippe Chaperoni lavastuskujundus I akti 2. stseeni jaoks (Kairo, 1871)


Amneris, La Scala esietenduse kostüümikavand (1872)


Teresa Stolz, esimene Euroopa Aida, 1872

Rollid

Rolli	Häältüüp	Esietendusvalik, 24. detsember 1871. Dirigent: Giovanni Bottesini	Euroopa esietendus8. veebruar 1872. Dirigent: Franco Faccio
Aida, Etioopia printsess	sopran	Antonietta Anastasi-Pozzoni	Teresa Stolz
Egiptuse kuningas	bass	Tommaso Costa	Paride Pavoleri
Amneris, kuninga tütar	Meztsosopran	Eleonora Grossi	Maria Waldmann
Radames, kaardiväe kapten	tenor	Pietro Mongini	Giuseppe Fancelli
Amonasro, Etioopia kuningas	bariton	Francesco Steller	Francesco Pandolfini
Ramfis, ülempreester	bass	Paolo Medini	Ormando Maini
Sõnumitooja	tenor	Luigi Stecchi-Bottardi	Luigi Vistarini
Preestrinna hääl	sopran	Marietta Allievi
Preestrid, preestrid, ministrid, kaptenid, sõdurid, ametnikud, etiooplased, orjad ja vangid, egiptlased, loomad ja koor

Muusika

Ooperi muusika on läbivalt suurepärane. On nii uskumatult ilusaid vaikseid laule kui ka suuri koorinumbreid. Muusika on kõik kuulus, kuid kõige tuntumate osade hulgas on aaria, mida Radames laulab esimese vaatuse alguses, kus ta unistab võidust lahingus ja abiellumisest Etioopia orja Aidaga. Laul kannab nime Celeste Aida ("Taevane Aida"). Teise akti II stseeni koor "Gloria all'Egitto, ad Iside" ("Au Egiptusele, Isisele!") on üks kuulsamaid marsse, mis on kunagi kirjutatud.

Kohandused

Ooperit on mitu korda filmitud, näiteks 1953. aastal valminud filmis Lois Maxwelli ja Sophia Loreni peaosades ning 1987. aastal Rootsi lavastuses.

1998. aastal tehti ooperist Broadway-muusikal Elton Johni muusikaga.