Don Carlos — Giuseppe Verdi viievaatuseline ooper (1867)

Lugu toimub ajal, mil Hispaania on just jõudmas sõja lõppu Prantsusmaaga. Kahe riigi vahel on kokku lepitud, et Hispaania troonipärija Don Carlos abiellub Prantsusmaa kuninga tütre Elisabethiga.

I akt

Don Carlos tahab näha tüdrukut, kellega ta abiellub. Ta läheb Prantsusmaale ja osaleb salaja kuninglikul jahil, kus Elisabeth osaleb. Elisabeth ja tema teenija eraldatakse teistest. Carlos räägib temaga ja pakub talle, et viib ta koju. Printsess küsib temalt printsi kohta, kellega ta peab abielluma. Carlos ütleb, et ta ei pea muretsema, sest prints on lahke ja armastab teda. Seejärel näitab ta Elisabethile printsi fotot ja siis mõistab Elisabeth muidugi, et see ongi prints, kellega ta räägib. Nad laulavad armastusduetti.

Siis tulevad mõned Hispaania ametnikud ja teatavad Elisabethile, et on otsustatud, et ta ei abiellu printsiga: ta peab abielluma tema isaga, Hispaania kuningaga. Mõlemad armastajad on sellest uudisest jahmunud. Rahvahulk palub Elisabethil nõustuda Hispaania kuningaga abielluma, et sõda lõppeks. Lõpuks ta nõustub.

II akt

Don Carlos on läinud kloostrisse, et ta saaks oma viletsuses rahulikult olla. Tema vanaisa Karl V veetis oma viimased päevad selles kloostris. Üks munk räägib temaga. Carlos arvab, et munk näeb välja nagu tema vanaisa.

Carlos on rõõmust täis, kui tema sõber Rodrigue tuleb. Ta on just tulnud tagasi Flandriast, kus on veel palju lahinguid. Carlos räägib talle ühe saladuse: et ta on armunud Elisabethi, kes on nüüd abiellunud tema isaga ja on seega Hispaania kuninganna. Rodrigue ütleb talle, et ta peaks kulutama oma aega Flandria vaeste aitamisele. Kuningas ja kuninganna lähevad hauast mööda.

Kui kuninganna lahkub kirikust, läheb ta aeda, kus teda ootavad tema daamid. Üks käskjalg annab talle kirja oma emalt Pariisis, kuid samal ajal annab ta talle salaja kirja Carloselt. Rodrigue räägib vaikselt Eboliga, kuninganna teenijannaga, samal ajal kui kuninganna kirju loeb. Rodrigue palub kuningannal püüda kuningat veenda, et ta laseks Carlosel temaga rääkida. Eboli on Carlosesse armunud. Ta on märganud, kuidas Carlos on kuninganna juuresolekul olnud erutatud, ja arvab, et see on tingitud sellest, et Carlos armastab teda (Eboli).

Carlosele antakse võimalus Elisabethiga eraviisiliselt kohtuda. Ta küsib temalt rahulikult, kas ta suudaks kuningat veenda teda Flandriasse saatma. Siiski ei ole ta päris rahulik ja hakkab peagi naise peale vihastama, et ta ei näita tema vastu mingeid armastustundeid. Ta ütleb talle, et see on tema kohus nüüd, kus ta on kuninganna. Carlos mõistab seda, kuid on endiselt temasse armunud. Ta langeb naise jalge ette. Ta haarab teda ja tunnistab talle oma armastust, kuid kuninganna rebib end temast lahti ja mees tormab meeleheitel minema.

Kuningad tulevad kirikust välja. Ta on väga pahane, et tema naine on üksi jäetud. Ta käskib oodatud naisel minema minna. Kuninganna lohutab teda. Siis lähevad ta ja tema daamid.

Rodrigue palub kuningal lõpetada võitlus Flandria rahva vastu, kes sureb ja nälgib endiselt nälga. Kuningas ütleb, et nad ei olnud truudusetud ja väärivad karistust. Ta ütleb Rodrigue'ile, et kardab seda, mis Elisabethi ja Carlose vahel toimub. Ta ütleb talle, et ta peab olema teadlik inkvisitsioonist.

III akt

Madridi palees toimub maskiball. Carlos ootab kuninganna aias. Aeda tuleb üks daam, kes kannab maski, nagu kõik teisedki. Ta arvab, et see on kuninganna ja ütleb talle, kuidas ta teda armastab. Kui daam võtab maski maha, mõistab ta, et see on Eboni. Ta süüdistab teda kuninganna armastamises. Sel hetkel tuleb Rodrigue. Ta ütleb Ebonile, et Carlos ei ole hästi ja ei saa aru, millest ta räägib. Kuid Eboni ei lase end petta ja kavatseb nende armastuse ära rikkuda.

Teise stseeni tegevus toimub Madridi väljakul. Valmistatakse auto-da-fé't. Hispaania inkvisitsiooni ajal oli see tseremoonia, mille käigus põletati surnuks kõik, kes ei nõustunud roomakatoliku kirikuga. Sisse astuvad mungad, kellele järgnevad õnnetud inimesed, keda kavatsetakse põletada. Inimesed laulavad Hispaania hiilgusest. Ilmub kuningas Philippe ja kordab, kuidas ta võitleb igaühe vastu, kes on roomakatoliku kiriku vaenlane. Ilmub kuus inimest, sealhulgas Carlos, kes heidavad end tema jalge ette ja paluvad teda, et ta lõpetaks oma vägede tapmise flaami rahva vastu. Kuningas ei kuula sellest. Osa rahvahulgast toetab kuningat, kuid teised paluvad tal halastust. Seejärel palub Carlos oma isal lubada tal Flandriat tema eest valitseda. Kuningas ei luba seda, sest ta mõistab, et see võib olla Carlosele ja flaami rahvale võimalus tõusta tema vastu. Carlos on meeleheitel. Ta tõmbab mõõga ja ütleb, et päästab Flandria. Rahvas on hirmunud, nähes, kuidas ta kuninga ees nii käitub. Kuningas annab oma sõduritele käsu võtta Carloselt mõõk ära, kuid keegi ei allu talle. Lõpuks päästab olukorra Rodrigue (kes mõistab, et see läheb talle halvasti), küsides rahulikult Carloselt mõõka. Ta annab selle üle ja Rodrigue annab selle kuningale. Mungad lähevad edasi ja hääl taevast lubab tulevase maailma rahu.

ActIV

Kuningas on üksi kirikus. Imelises aarias laulab ta oma kurbusest, et tema naine ei näi teda armastavat. Suurinkvisiitor tuleb sisse. Ta on väga vana ja pime. Kuningas räägib talle oma pojast ja küsib inkvisiitorilt, kas Carlosele tuleks andestada või tuleks ta surma mõista. Inkvisiitor vastab, et Rodrigue tuleks tappa. Kuningas julgeb vastu vaielda. Inkvisiitor ütleb kuningale, et ta ei anna oma südant Jumalale. Inkvisiitor läheb.

Kuninganna tormab sisse ja palub kuningal aidata tal otsida tema toast kaduma läinud kalliskivi kirstu. Kuningas näitab talle, et see on laual. Ta ütleb talle, et ta peab selle avama. Ta teeb seda. Peal on Carlosi portree. Kuningas on väga vihane ja süüdistab teda abielurikkumises. Ta langeb minestama. Kuningas kutsub Eboli ja Rodrigue'i appi. Kuningas tunneb kahetsust oma kahtlustuse pärast, kuid Eboli tunneb veel rohkem kahetsust, sest just tema oli võtnud kirstu, sest oli Carlosi ja Elisabethi suhtes armukade. Tema oli see, kes soovitas kuningale, et ta vaataks ehtekarpi. Rodrigue tunneb, et saab oma sõpra päästa ainult siis, kui ta pakub end Carlosi asemel tapmiseks. Kuningas ja Rodrigue lahkuvad. Eboni viskub nüüdseks ellu ärganud kuninganna jalge ette ja tunnistab, et on ise abielurikkumises süüdi, sest oli kuningaga maganud. Elisabeth jääb rahulikuks, kuid käsib Ebonil temast igaveseks lahkuda ja elada nunnakloostris. Kui Eboni jäetakse üksi, väljendab ta oma kohutavalt viletsat tunnet. Enne nunnakloostrisse minekut on tal veel üks asi, mida ta peab tegema: püüdma päästa Carlose surmast.

Teine stseen näitemängus näitab Carlosit vanglas. Rodrigue tuleb tema juurde. Ta teab, et tema valdusest on leitud Carlosele adresseeritud flaami kirjad. Keegi tuleb sisse ja tapab Rodrigue'i. Kui ta sureb, ütleb ta Carlosele, et kuninganna ootab teda järgmisel päeval nunnakloostri ees ja näeb teda viimast korda. Ta sureb.

Mõnikord lõpeb IV akt siin, kuid mõnes etenduses jätkub stseen, kus kuningas üritab mõõka oma pojale tagasi anda, kuid Carlos süüdistab teda oma sõbra mõrvas. Rühm inimesi, sealhulgas Eboli, siseneb vanglasse ja hüüab kuningale, et ta laseks Carlosi vabastada. Ilmub inkvisiitor. Ta ütleb rahvahulgale vihaselt, et nad on õelad, kui lähevad vastuollu Jumala tahtega. Ta ütleb neile kõigile, et nad langeksid põlvili ja teeksid meeleparanduse.

V akt

Elisabeth põlvitab Karl V. haua ees. Ta laulab oma kadunud noorusest Prantsusmaal (osa muusikat I aktist tuleb siin tagasi). Ta palvetab rahu eest. Seejärel kohtuvad Elisabeth ja Carlos viimast korda (nende kolmas duett ooperis) ja soovivad õnnelikumaid aegu. Kuningas ja inkvisiitor on peidus. Nüüd ilmuvad nad ja haaravad Carlose. Valvuritele antakse käsk teda kinni haarata, kuid Carlos kaitseb end. Järsku kostab Karl V. (või siis munga maskeeritud) hääl. Ta viib oma pojapoja kloostri ohutusse ossa.

Don Carlos on suurepärane ooper. Selles on mõned Verdi parimad muusikad, eriti IV aktuse i stseeni muusika, milles eelnevate aktide sündmused on kokku koondatud. Seal on mõned imelised duetid (kolm duetti Carlosele ja Elisabethile) ja mõned suurepärased bassaaariad. Ooper on siiski väga pikk, kuid laulmist on raske kärpida ilma draamat rikkumata.

Mõne arvates on ooperi lõpp nõrk. Schilleri näidendis on teine lõpp. Carlos antakse üle inkvisitsioonile ja pannakse surma.