Giuseppe Verdi — 19. sajandi Itaalia ooperihelilooja ja reformija

Väike küla, kus Verdi sündis, asub Põhja-Itaalias Po jõe orus. See oli vaene piirkond. Tema isa oli kõrtsmik, kellel oli väike talu. Noor poiss pidi olema väga andekas. Ta sai väikese klavessiini, mida ta hoidis kogu oma elu. Juba 9-aastaselt mängis ta sageli orelit küla jumalateenistustel, kui organist oli ära.

Mõned aastad hiljem komponeeris ta muusikat Busseto amatöörorkestrile. Üks mees nimega Antonio Barezzi tundis paljusid tähtsaid inimesi ja aitas Verdi palju. Hiljem abiellus Verdi ühe sõbra tütrega. Barezzi saatis ta Milanosse, et ta saaks õppida, kuid Verdi ei olnud saanud korralikult klaveriõpetust ja ta ei saanud kohta muusikakonservatooriumis. Ta sai eratunde ja õppis palju nii ooperi kui ka kirjanduse ja poliitika kohta. 1839. aastal komponeeris ta ooperi: Oberto, conte di San Bonifacio, mida esitati Milano maailmakuulsas ooperiteatris La Scala. See ei ole üks tema suurimaid oopereid, kuid see aitas tal saada tuntust ja tal paluti kirjutada veel kolm ooperit La Scala jaoks. Kui tema järgmine ooper lavastati, ei olnud see edukas: publikule see ei meeldinud ning nad vilistasid ja buhkisid. Ka tema isiklikus elus oli sel ajal tragöödia: tema kaks last ja naine surid.

Verdi suutis oma õnnetusest üle saada 1842. aastal, kui ta lavastas oma ooperi "Nabucco". See oli suur edu ja tegi ta maailmakuulsaks. Ta hakkas kõvasti tööd tegema, kirjutades kaks ooperit aastas. Ta ei pidanud mitte ainult kirjutama muusikat, vaid ka organiseerima kõik inimesed, kes seda esitasid. See oli tohutu töökoormus. Tema ooper "Ernani" (1844) oli selle perioodi üks parimaid. 1847. aastal oli tal veel üks suur edu Macbethiga. See Shakespeare'i kuulsal näidendil põhinev ooper on siiani üks armastatumaid oopereid. Ta oli muutumas edukaks.

Sajandeid oli Itaalia olnud mitme riigi kogum, millel kõigil oli oma valitseja. 1850. aastatel oli riigis palju poliitilisi rahutusi. Verdi kirjutas oma ooperites sageli muusikat suurtele kooridele. Nende refräänide sõnad rääkisid sageli vabadusvõitlusest ja sageli arvati, et laulud julgustavad inimesi mässule. Tema ooperi "Nabucco" laul "Va pensiero" rääkis Babüloonias vangis olevatest heebrea orjadest. Inimesed laulsid seda tänavatel, kusjuures sõnad olid sobivalt muudetud. Verdi sai suureks rahvuskangelaseks. Itaaliast sai lõpuks 1861. aastal üks riik.

Giuseppina Strepponi oli sopran, kes laulis Nabuccos Abigaille osa. Verdi armus temasse. Ta oli elanud koos teise mehega ja tal oli kolm last, nii et ta tundis, et ta ei ole Verdi jaoks piisavalt hea. Nad abiellusid lõpuks 1859. aastal. Ta oli talle suureks toeks kuni oma surmani 1897. aastal, kuigi Verdi ei olnud lihtne abikaasa. Ta kolis koos naisega tagasi Bussetosse. Ta jätkas palju reisimist, kuid ei lasknud oma naisel endaga kaasa tulla, jättes ta Bussetosse, kus ta ei olnud õnnelik, sest paljudele inimestele seal ei meeldinud ta.

Sel ajal kirjutati veel kolm kuulsat ooperit: Rigoletto 1851. aastal ning Il trovatore (trubaduur) ja La traviata, mõlemad 1853. aastal. Nendes ooperites on palju kuulsaks saanud meloodiaid. Nad on täis põnevat draamat, milles tegelasi kirjeldab muusika väga oskuslikult. Muusika ei ole enam nii selgelt jagatud retsiitatiiviks ja aariaks, nagu see oli kaks sajandit olnud. Selle asemel areneb muusika kogu aeg, aariad jooksevad otse järgmisse muusikasse. Tal oli hiilgav dramaturgiline tunnetus, kuid ta pidi sageli kõvasti võitlema selle vastu, et produtsendid ei muudaks tema kirjutatud teksti.

Verdil oli sageli probleeme tsensoritega (ametnikud, kes otsustavad, kas ooperit lubatakse esitada). Tema ooper "Rigoletto" põhines Victor Hugo jutustusel "Le roi s'amuse". Kuninga mõrvakatset ei peetud sobivaks teemaks. Verdi pidi oma loos kuninga hertsogiks muutma ja tegema ka muid muudatusi, enne kui ooperit võis esitada. Tema ooperi "Traviata" lugu, mis põhineb Alexandre Dumas fils'i romaanil, peeti samuti ebamoraalseks. Esimesel etendusel naerdi publikut, sest kangelanna, kes pidi surema tuberkuloosi, mida siis nimetati "tarbimistõveks", oli väga paks. Ooper sai aga peagi tohutult populaarseks.

Verdi oli nüüdseks saanud väga kuulsaks ja teda paluti komponeerida Pariisi ooperi jaoks. Ta pidi kirjutama prantsuse stiilis oopereid: viievaatuselisi oopereid ja tõsisel lool põhinevat balletti. Ükski neist ooperitest, mida ta sel ajal Pariisi jaoks kirjutas, ei kuulu tema parimate teoste hulka. Ta oli inspireeritum, kui ta kirjutas Itaalia teatritele. Simon Boccanegra on keerulise süžeega, kuid tegelasi kirjeldab muusika suurepäraselt. Un ballo in maschera ("Maskiball") rääkis Rootsi kuninga Gustav III mõrvast. Taas ei meeldinud see tsensuurile ja ta pidi muutma loo tegevustikuks Bostonis, mis pigem rikkus loo. 1860. aastatel olid tema parimad teosed "La forza del destino" (Saatuse jõud), mis oli kirjutatud Peterburi jaoks, "Don Carlos", mis oli kirjutatud Pariisi ooperi jaoks, ja "Aida", mis oli kirjutatud Egiptuse Kairo uue ooperiteatri jaoks. Aida peetakse üheks tema täiuslikumaks teoseks. Esimene etendus ei olnud ilma raskusteta: Verdi sattus pikale vaidlusele dirigent Mariani'ga, kes keeldus Kairosse seda dirigeerima minemast. Tüli süvendasid ajalehed, kes süüdistasid Verdit Mariani sõbranna võtmises. See tekitas suure skandaali.

Verdi läks pensionile 1870. aastatel. Ta oli rikas mees, kellele kuulus palju maad. Ta andis palju raha heategevusorganisatsioonidele, eriti ühele eakate muusikute heategevusorganisatsioonile. Isegi pensionile jäädes veensid kirjastajad teda kirjutama veel kaks ooperit. Shakespeare vaimustus temast ja ta kirjutas "Otello" Arrigo Boito libreto järgi. See oli hiilgav libreto ja see aitas tal kirjutada suurepärast meistriteost, milles iga väike detail on muusikas kaunilt kirjeldatud. Tema viimane ooper "Falstaff" (1893) põhineb Shakespeare'i "Windsori lõbusatel naistel". Verdi jätkas vanaduspõlves mõne religioosse teose kirjutamist. Ta suri 1901. aastal Milanos insuldi tagajärjel.