Simon Boccanegra — Giuseppe Verdi ooper, esietendus 1857 ja revisioon 1881
Simon Boccanegra — Giuseppe Verdi ooper: esietendus 1857 La Fenice’is, Boito’ revisioon 1881 Scala’s, mõjuvõimas lugu poliitikast, armastusest ja intriigist.
Simon Boccanegra on Giuseppe Verdi ooper. See on jagatud proloogiks ja kolmeks aktiks. Liibreto on Francesco Maria Piave kirjutatud. Loo aluseks on Antonio García Gutiérrezi näidend Simón Bocanegra (1843).
Simon Boccanegra esietendus 12. märtsil 1857 Veneetsias Teatro La Fenice'is. See ei olnud väga edukas ja aastaid hiljem tegi Verdi selles palju muudatusi. Teda aitas kirjanik Arrigo Boito, kes tegi süžeesse muudatusi. Uut versiooni mängiti esmakordselt Milano Scala teatris 24. märtsil 1881. aastal. Seda versiooni mängitakse tavaliselt tänapäeval.
Sisu ja teemad
Simon Boccanegra on poliitilise intriigi ja isiklike perekondlike saladuste lugu. Ooperi tegevus toimub ajaloolises Genovas ja keskendub peategelase — endise mereröövlina tõusnud riigivanema (doge) — võitlusele võimu, reetmise ja leppimisega. Peamine draamapõim hõlmab armastust, kättemaksu, isakssaamise või kadunud sugulaste leidmist ning avalikku ja eraelu konflikti. Verdi muusika rõhutab selle emotsionaalset ja psühholoogilist sügavust, kus tugevate kooripõhiste stseenide kõrval on intiimseid duette ja monolooge.
Tegelased (peamised) ja häälliigid
- Simon Boccanegra — doge (bass või basso profundo / bass-bariton)
- Amelia (Grimaldi) — naispeaosa (sopran)
- Gabriele Adorno — noor armastatu (tenor)
- Paolo Albiani — poliitiline vastane (bariton)
- Jacopo Fiesco — mõjukas kodanlane (bass)
Revisioon ja roll Arrigo Boito'le
Algne 1857. aasta versioon pälvis tagasihoidlikku vastukaja ning Verdi jäi pettunuks teose dramaturgilises ülesehituses. Aastal 1880–1881 tegi Verdi koos kirjanik Arrigo Boito’ga ulatusliku revisjoni: Boito töötas liibreto ümber, kärpides ja selgitades süžeed ning teravustades karakterite vahelisi suhteid. Verdi kirjutas ja ümber seadis muusikat nii, et dramaatiline vool ja kooriline mäng saavutasid suurema intensiivsuse. Selle tulemusena sündinud 1881. aasta versioon on see, mida tänapäeval enamik teatriproduktioone kasutab.
Muusika ja omapärad
Ooper on märkimisväärne oma nüansirikka orkestratsiooni, kooride ja ansamblite kasutuse poolest ning emotsionaalse sügavuse tõttu, mida Verdi saavutab väiksemate aga mõjusate motiivide kordamisega. Peategelase alumiste häälte ja kooristseenide kombineerimine annab lavalisele poliitikale suure kaalutunde, samas kui soprani- ja tenorisoolod toovad esile isiklikke ja armastuslikke pingeid. Teos peetakse sageli sillaks Verdi varaste ja hilisemate suuremate draamade vahel – nähtavad on juba küpsemate dramaturgiliste vahendite kasutus.
Etenduslugu ja pärand
Kuigi esietendus 1857. aastal ei olnud edu, tõi 1881. aasta revisioon enamale publikule ja kriitikutele parema vastuvõtu. Tänapäeval mängitakse peaaegu alati Boito ja Verdi 1881. aasta versiooni. Ooperit on sageli lavastatud maailmakuulsates teatrites ning see on pälvinud tähelepanu nii lavalise kui ka discograafilise pärandina — leidub mitu tuntud salvestust ja videosalvestust, mis dokumenteerivad teose erinevaid tõlgendusi.
Kus ja miks vaadata?
Simon Boccanegra sobib vaatamiseks neile, keda huvitab nii ajalooline-poliitiline draama kui ka intiimsemad inimsuhted ooperivormis. Ooperi tugevused on intensiivne draama, mitmekihiline karakteriarendus ja Verdi meisterlik orkestratsioon, mis koos Boito’ga läbiviidud parandustega teevad teosest ühe tema sügavamalt emotsionaalselt kõneleva teose.
Rollid
| Roll | Häältüüp | Esietendus 12. | Uuendatud |
| Simon Boccanegra, korsaar, | bariton | Leone Giraldoni | Victor Maurel |
| Maria Boccanegra, tema tütar, | sopran | Luigia Bendazzi | Anna d'Angeri |
| Jacopo Fiesco, genoalik aadlik, | bass | Giuseppe Echeverria | Edouard de Reszke |
| Gabriele Adorno, genoalane härrasmees | tenor | Carlo Negrini | Francesco Tamagno |
| Paolo Albiani, kullasepp ja Doge | bariton | Giacomo Vercellini | Federico Salvati |
| Pietro, Genova rahva juht ja | bass | Andrea Bellini | Giovanni Bianco |
| Vibulaskjate kapten | tenor | Angelo Fiorentini | |
| Amelia koduabiline | Meztsosopran | Fernanda Capelli | |
| Sõdurid, meremehed, rahvas, senaatorid, doogi kohus, vangid - koor | |||
Ooperi lugu
Lugu peaks toimuma 14. sajandi keskel Genovas. Genova (itaalia keeles Genova) on praegu linn Itaalias, kuid tol ajal ei olnud Itaalia veel üks riik ja Genova, nagu ka Veneetsia, oli väike vabariik, mida valitses dooge (hääldatakse inglise keeles "Doadz". See on itaalia sõna, mis tähendab "hertsog"). Kuni selle loo ajani oli dooge alati valitud ühe rikka patriitsiumi hulgast. Tavalisi, tavalisi inimesi (plebejasid), ei saanud doogiks valida.
Loo alguses on Fiesco Genova dooge. Tal on tütar Maria. Maria on armunud Simon Boccanegrasse, kes on plejaad, nii et ta ei oleks piisavalt tähtis, et temaga abielluda, kuigi temast on saanud kangelane, sest ta on võidelnud paljude piraatidega. Simonil ja Marial on laps, noor tüdruk. Pärast tema sündi anti ta vanale naisele hooldamiseks, kuid ühel päeval suri vana naine ja väike laps rändas üksi minema. Teda leidis krahv Grimaldi, kes võttis tüdruku enda juurde ja hoolitses tema eest, nagu oleks ta tema enda laps.
Keegi ei tea, mis on lapsega juhtunud. Krahv Grimaldi ei tea, kes ta on. Ta arvab, et ta on orvuks jäänud.
Proloog
Kui ooper algab, veenab plebejide partei juht Paolo Pietrot, et ta julgustaks plebejisid hääletama Simon Boccanegra poolt Genova uueks doogeks. Boccanegra saabub ja nõustub, et tema valimise korral oleks ta dooge. Simon arvab, et see paneks Fiesco lubaks tal Maria'ga abielluda. Viimased kolm kuud on Fiesco lukustanud oma tütre paleesse, sest ta on saanud Simoniga lapse.
Maria sureb (me ei näe teda kunagi ooperis). Fiesco kurdab nüüd oma tütre surma üle. Simon palub Fiescol andestada talle. Fiesco ei ütle talle, et Maria on äsja surnud. Ta lubab talle andestada ainult siis, kui Simon lubab talle oma lapselapse. Simon seletab, et ta ei saa seda teha, sest laps on kadunud. Ta läheb Maria tuppa ja leiab, et Maria on surnud. Rahvas laulab rõõmsalt, sest Simon on uus dooge.
1. akt
I akti lugu toimub 25 aastat hiljem. Simon on endiselt dooge. Ta on paljud oma vaenlased pagendusse saatnud ja nende vara ära võtnud. Krahv Grimaldi on üks neist, kes on pagendatud. Grimaldi lossis nimetab Fiesco end Andrea Grimaldiks, et inimesed ei teaks, kes ta on. Ta vehkleb koos Simoni vaenlastega, et teda kukutada. Ta ei tea, et tema lapselaps (Simoni tütar) on noor naine nimega Amelia Grimaldi, kes elab lossis.
I akti alguses näeme Ameliat laulmas ilusat laulu hommikust, merest ja tähtedest. Tal on armuke, Gabriele Adorno. Kui mees saabub, hoiatab ta teda poliitiliste vandenõude ohtude eest. Tuuakse uudis, et dooge on tulemas. Amelia on mures, et dooge sunnib teda Paologa abielluma, mistõttu ta palub Gabriele'il kohe Andrea (kes on tegelikult Fiesco) käest luba küsida, et nad saaksid abielluda. Fiesco on nõus. Ta ütleb Gabriele'le, et tegemist on vaese orvuga, kes on leitud (ta ei saa aru, et tegemist on tema lapselapsega). Gabriele ütleb, et teda see ei huvita, nii et Fiesco õnnistab abielu.
Simon astub sisse. Ta ütleb talle, et krahv Grimaldi on andestatud ja võib koju naasta. Ta küsib, kas ta tahaks abielluda Paologa, kuid naine keeldub. Ta ütleb talle, et ta on orb ja näitab talle medaljoni oma ema pildiga. Simon mõistab, et Amelia on tema ammu kadunud tütar. Nad on väga õnnelikud, et on teineteise leidnud. Kui Paolo siseneb, ütleb Simon talle, et ta ei saa temaga abielluda. Paolo on raevus ja otsustab Amelia röövida.
Järgmises stseenis näeme Siimonit ümbritsetuna oma nõukogu plebei ja patriitsistlikest liikmetest. Nad arutavad, kas nad peaksid Veneetsia vabariigiga rahu sõlmima. Järsku siseneb rahvahulk, kes hüüab Simoni surma. Nad ajavad Gabriele'i taga. Gabriele tunnistab, et ta tappis Lorenzino, kes üritas Amelia röövida. Kui Lorenzino oli suremas, oli ta öelnud, et keegi tähtis isik oli talle käskinud teda röövida. Adorno arvab, et Simon pidi röövimise tellima. Ta tahab teda rünnata, kui Amelia tormab sisse ja peatab kakluse Simon arreteerib Gabriele. Ta mõistab, et Paolo peab olema tegelik röövija, ja paneb kõiki (sealhulgas Paolot) teda kiruma. Simon ja tema tütar jäävad etenduse lõpus üksi lavale.
2. akt
Paolo on hirmunud. Ta on Simoni peale vihane ja otsustab, et peab teda mürgitama. Fiesco ja Gabriele tuuakse sisse. Ta ütleb Fiescole, et saab vabaks, kui ta tapab Simoni. Fiesco keeldub. Just siis, kui Fiesco ja Gabriele kavatsevad lahkuda, küsib Paolo Gabriele'lt, kas ta teab, et Amelia on siin palees ja tal on Simoniga suhe. Gabriele on raevus. Kui Amelia siseneb, eitab ta seda juttu. Ta ütleb Gabriele'ile, et armastab teda, ja püüab teda veenda lahkuma, kuid Simon on tulemas ja Gabriele varjab end.
Amelia ütleb Simonile, et ta sureks Gabriele eest. Simon nõustub teda armu andma. Ta joob mürgitatud veiniklaasist, mille Paolo oli lauale pannud, ja jääb magama. Gabriele üritab teda tappa, kuid Amelia takistab teda. Simon ärkab üles. Ta ütleb Gabriele'ile, et Amelia on tema tütar. Gabriele palub Simonilt andestust ja lubab, et võitleb tema eest.
3. akt
See toimub suures saalis, kust avaneb vaade sadamale. Fiesco on vabastatud, kuid Paolo mõistetakse surma, kuna ta juhtis ülestõusu doogi vastu. Paolo ütleb Fiescole, et ta mürgitas Simoni. Fiesco läheb Simoni juurde, kes on nüüd suremas (mürk mõjub aeglaselt). Simon tunneb ära oma vana vaenlase, keda ta surnuks pidas. Ta ütleb talle rõõmuga, et Amelia on tema ammu kadunud lapselaps. Fiesco tunneb kohutavat kurbust ja räägib Simonile mürgist. Gabriele ja Amelia on just abiellunud. Nad leiavad, et tema isa ja vanaisa on nüüd sõbrad. Simon palub, et Gabriele oleks järgmine doge, kui ta sureb. Fiesco läheb akna juurde ja teatab rahvale, et Gabriele Adorno on nüüd uus dooge ja Simon Boccanegra on surnud.
Otsige