Liikumine (muusikas): osa, vorm ja tähendus sümfoonias ja kontserdis

Avasta, kuidas liikumine muusikas moodustab sümfoonia ja kontserdi osad, vormi ja tähenduse — ajalugu, terminid ja esituse tavad.

Pikad klassikalise muusika teosed on sageli jaotatud osadeks. Need on nagu teose eri osad. Osad võivad olla üsna lühikesed või väga pikad. Kui te kuulate sümfooniat, võib see sageli olla jagatud neljaks osaks. Haydni ja Mozarti ajal olid neli osa tavaliselt: kiire osa, aeglane osa, tantsuline osa (menuett) ja kiire osa teose lõpetamiseks.

Kontserdikavades on tavaliselt kirjas, mitu osa on esitatud teoses. Seda võib näidata itaalia muusikaliste terminite abil (nt Allegro tähendab kiiret, Presto tähendab väga kiiret või Andante tähendab kerget kõndimistempot). Siin on üks näide:

Robert Schumann: Sümfoonia nr 4 d-moll op.120

1. Andante con moto - Allegro di molto
2. Romanze: Andante
3. Scherzo: Presto
4. Finaal: Presto: Allegro vivace - Presto

Mõnikord võtab orkester oma instrumentide ümberhäälestamiseks ühe või kaks minutit, eriti Mahleri või Šostakovitši sümfoonia puhul, kus üks osa võib olla koguni 25 minutit pikk. Teinekord tahab dirigent või esitaja peaaegu otse edasi minna, peaaegu ilma igasuguse pausita. Mõnikord näitab helilooja, et osade vahel ei tohiks üldse pausi olla.

Vanasti aplodeeris publik tihtipeale osade vahel, kuid tänapäeval oodatakse aplausiga tavaliselt teose lõpuni.

Saksa sõna "liikumine" (selles muusikalises mõttes) on "Satz", mis tegelikult tähendab "lause". Liikumine on nagu lause: asjade kogum, mis kuuluvad kokku, et anda mõte. Kõik liikumised koos on nagu mitu lauset: nad räägivad kogu lugu.

Mis on liikumine ja millised vormid esinevad

Liikumine (muusikas) on iseseisev osa suuremast teosest — tal on oma tempomäärang, võtme- või karakterimuudatused ning selgelt tajutav algus ja lõpp. Tüüpilised liikumise vormid ja tehnikad:

• Sonaadivorm (sonata-allegro) – sage esimene osa klassikalistes sümfooniates ja kontsertides. Koosneb tavaliselt ekspositsioonist (teemade esitamine), arendusest (teemade töötlemine) ja rekapituleerimisest (põhiteemade tagasitulek). Sageli on lõpus koda.
• Minuett ja trio – kolmandas kohas tavapärane tantsuline ABA-vorm (menuett–trio–menuett); klassikalisel perioodil levinud.
• Scherzo – romatilise perioodi ja hilisema asendus minuettile; kiirem, teravam ja sageli huumoriga laetud.
• Rondo – korduv refrääniga vorm (nt ABACA), mõeldud kergeks ja lõbusaks finaaliks.
• Teema ja variatsioonid – üks teema kerkib üles ja sellele tehakse järjest variatsioone, muutes harmooniat, rütmi ja instrumentatsiooni.
• Fuga ja kontrapunkt – eelkõige barokkteostes, kus eri hääled esitlevad ja arendavad uut või sama teemat polüfooniliselt.
• Vaba vormid (fantasia, passacaglia jms) – vähem rangelt struktureeritud, sageli karakteriga seotud muusikalised peatükid.

Tempo- ja väljendusmärkused

Temposid ja iseloomu määravad sageli itaalia märksõnad, mida kirjutatakse liikumise tiitlisse. Näited:

• Allegro – kiire, elav
• Presto – väga kiire
• Andante – mõõdukalt aeglane, kõndimise tempo
• Adagio / Largo – väga aeglane
• Moderato – mõõdukas tempo

Lisaks võivad olla täpsustused nagu con moto (liikumisega), vivace (elav), espressivo (väljendusrikas) jms.

Sümfoonia ja kontsert: peamised erinevused liikumiste poolest

Sümfoonia on üldiselt mitmeosalise (tavaliselt kolme kuni viie osaga) orkestriteos, kus osad moodustavad terviku — sageli suurema formaadi jutustuse või muusikalise arengu. Klassikaliselt on neljaosa vorm (kiire–aeglane–menuett/scherzo–finaal) kõige levinum, kuid on palju erandeid: näiteks teosed võivad olla viieosalised (Haydn, Beethoven – Pastoral), üheosalised (näiteks Sibeliuse 7. sümfoonia katkematu karakter) või väga pikad ja episoodilised (Mahler).

Kontsert ehk concerto ühendab orkestri ja solisti (näiteks klaver, viiul, tšello). Traditsiooniline kontserdiformaat on kolm osa (kiire–aeglane–kiire), kus esimese osa lõpupoole võib olla solisti vaba tehnikat rõhutav kadenza (vahepalaline virtuoosne soolo), mille järel orkester lõpetab. Barokk-kontserdid (Vivaldi, Bach) kasutavad sageli ritornello-tehnikat ja samuti on kolm osa tavalised.

Esitusepraktika: pausid, attacca ja aplaus

Osade vahel võivad esineda pausid või mitte — seda otsustab tavaliselt partituur, dirigent ja esituse traditsioon. Mõned märkused:

• Attacca (või senza pausa) tähendab, et järgmise osa sisse minnakse kohe, ilma peatumata.
• Orkester võib enne järgmist osa võtta mõneminutilise pausi, et häälestada või puhata — eriti pikkade ja keeruliste teoste puhul (nt Mahler, Šostakovitš).
• Aplausi etikett on ajalooliselt muutunud: vanasti aplodeeriti osade vahel, tänapäeva kontsertsaalides oodatakse tavaliselt aplausi teose lõppu; erandiks on solisti sooje vastuvõtte teisel või kolmandal osal, kui vaikus on eelnevalt tavaline.

Terminoloogia ja tähendus

Nagu mainitud, saksa sõna Satz tähendab lauset. Muusikaline liikumine töötab samal põhimõttel: see esitab mõtte (teema), arendab seda ja viib järelduseni. Paljud heliloojad kasutasid liikumisi narratiivina — iga osa võis kujutada teatud tujude, stseenide või muusikaliste ideede järjestust, mis kogu teose lõikes moodustavad terviku.

Näited ja tähelepanekud

• Haydn ja Mozart kasutasid klassikalist neljaosalist skeemi, kuid mängisid väga loominguliselt teemade, harmoonia ja vormiga.
• Beethoven laiendas vorme — tema sümfooniates on tugev isiklik ja dramaturgiline areng, mõnikord rohkem kui neli osa.
• Mahler ja Šostakovitš kirjutasid väga mahukaid ja pikadeta töödega sümfooniaid, kus üksikud liikumised võivad ületada 20–30 minutit.
• Sibelius ja mõned 20. sajandi heliloojad katsetasid üheosaliste või osaliselt hovitud kujunditega.
• Barokk-komponistid (nt Bach, Vivaldi) kombineerisid sageli eri liike (allegro, largo, allegro) ja kasutavad kontrapunkti või ritornello-tehnikat.

Kokkuvõttes on liikumine muusikas põhiline ehituskivi, millega heliloojad jagavad ja arendavad ideid. Mõistmine, miks ja kuidas liikumisi järjestatakse ning kuidas neid vormiliselt üles ehitatakse, aitab kuulajal paremini kaasa elada nii sümfoonia kui ka kontserdi kuulates.

Küsimused ja vastused

K: Mis on liikumine klassikalises muusikas?

K: Mitu osa on tavaliselt sümfoonias?

K: Milliseid itaalia muusikalisi termineid kasutatakse sageli osade kirjeldamiseks?

K: Kas live-esituses on osade vahel pausid?

K: Kuidas reageerib publik tavaliselt osade vahel?

K: Mida tähendab "Satz" saksa keeles?

K: Kes komponeeris sümfoonia nr 4 d-moll op 120?

Otsing