Kitarr — mis see on? Määratlus, ehitus, tüübid ja mängimine
Kitarr — avasta ehitus, tüübid ja mängimisvõtted: akustiline, elektri- ja klassikaline kitarr, keeled, plektrid ja põhitehnikad algajatele ja edasijõudnutele.
Kitarr on keelpill, mida mängitakse keelte pingutamisega ja vibratsioonist tekkiva heli abil. Tavapärased kitarri põhiosad on korpus, käepidemeplaat (kael), peaplaat (pea või häälestuspea), keeled, sild ja sadul. Korpus võib olla õõnes või täiskas, sõltuvalt tüübist; kael liidetakse kas kruvide, liimi või muud tüüpi ühendusega. Kuigi kitarrid valmistatakse kõige sagedamini puidust, on olemas ka plast-, metalli- ja komposiitmaterjalidest instrumente. Keeled on tavaliselt tehtud terasest või nailonist ning neil on erinev jäikus ja kõla sõltuvalt materjalist.
Kitarrimängu põhitehnika
Kitarri keeli tavaliselt plukstakse või hakatakse lööma parema käe sõrmede ja küünte (või vasaku käe, kui mängija on vasakukäeline) abil. Paljud mängijad kasutavad ka väikest peenikesest plastmassist valmistatud pillimeest, mida nimetatakse plektrumiks või kitarripikseriks. Vasak käsi (või muu käsi, mis hoiab kaela) surub kitarri kaelal olevaid keeli etteantud astmike vastu, et valida erinevaid noote ja akorde. Erinevad sõrmede asendid käepidemeplaadil muudavad keelte efektiivset pikkust ja seeläbi noodi kõrgust.
Ehitus ja komponendid
Olulisemad elemendid lühidalt:
- Korpus: akustilistel kitarridel õõnes heli jõulisemaks muutmiseks; elektrikitarridel võib olla tahke korpus või õõnes/semi-õõnes konstruktsioon.
- Kael ja käepidemeplaat: kaelal on tavaliselt metallribad või märgised, mida nimetatakse baitideks, mis aitavad määrata fret-kohti.
- Peaplaat ja häälestusmehhanismid: keeled kinnitatakse peaplaadi häälestusnuppude kaudu.
- Sild ja sadul: sild kannab keelte pinget ja edastab heli korpusele; sadul määrab keelte kõrguse kaela suhtes ja intonatsiooni.
- Pickup’id (elektrikitarril): magnetilised või pikemad sensorid, mis muudavad keelte vibratsiooni elektriliseks signaaliks.
Tüübid ja kasutus
Kitarriliike on palju, peamised grupid on:
- Akustiline kitarr: õõnes korpus, ei vaja võimendust, sobib folgi, klassikalise ja popmuusika akustiliseks mängimiseks. Akustiline instrument tekitab oma dünaamikat.
- Klassikaline kitarr: tavaliselt nailonkeeltega, laiem kael ja pehmem kõla; sobib klassikalisest ja flamenco-muusikast lähtuvaks mänguks.
- Elektrooniline / elektrikitarr: alates 1930ndatest kasutusele võetud, heli võimendatakse ja töödeldakse elektrooniliselt; sageli kasutusel popmuusikas ja rokini.
- Semi-õõnes ja hollow-body: kombineerib akustilise resonantsi ja elektrilise pickup’i eelised, populaarne jazzi ning bluusi mängijate seas.
Lisaks on olemas erilisi suurusi ja variante (nt 3/4 suurus, parlor-kitarrid, baritonkitarrid). Paljud kitarrid on mõeldud konkreetse muusikastiili jaoks või mängija eelistuste järgi modifitseeritavad.
Keeled ja häälestus
Enamik kitarridest on kuue-keelega — kuus — kuid eksisteerib ka kitsas valik muid variantse: nelja, seitsme, kaheksa, kümne või kaheteistkümne keelega instrumente. Rohkem keeled annavad tihti täidlasema kõla ja laiema helivaliku. Tavapärane standardhäälestus 6-keelsetel kitarridel on E-A-D-G-B-E (madalamast kõrgemani), kuid on palju alternatiivseid häälestusi (drop D, open tunings jm), mida kasutatakse eriefektide ja lihtsama akordimängu saavutamiseks.
Mängimistehnikad ja stiilid
Kitarri mängimisel kasutatakse mitmeid tehnikaid: strumming (sõrmede või plektrumi löögid), fingerpicking (individuaalne keelte plukstamine), bend (keele venitus kõrgema noodi saamiseks), vibrato, slide (klaasitoru või metallist slide) ning tapping (sõrme löögid kaela lühemal osal). Akordimäng, meloodiate mängimine ja improvisatsioon on peamised oskused, mida kitarristid arendavad.
Ajalugu ja kultuuriline mõju
Kitarrilaadseid pillimehi on kasutatud juba sajandeid ning erinevates kultuurides on arenenud eripärased mudelid ja mängustiilid. 20. sajandi keskpaigas sai kitarrist populaarsema muusika keskne instrument — eriti alates 1950. aastatest, kui enamikku popmuusika lugusid kirjutati või saadeti edasi kitarripõhiselt. Kitarr on oluline element paljudes žanrites alates klassikalisest ja folgist kuni bluusi, rocki, jazz’i ja tänapäevase elektroonilise popini.
Hooldus ja valik
- Hooldus: regulaarselt häälestada, vahetada kulunud keeled, hoida instrumenti sobivas õhuniiskuses ja puhastada korpust ning kaela.
- Valik: algajale sobib sageli lihtne akustiline või elektroakustiline kitarr; edasijõudnutele ja spetsialiseerujatele sobivad teatud kaelapikkuse, materjali ja pickup-ide kombinatsioonid.
- Tarvikud: plektrumid, kapod, heliplaadid, juhtmed, kanderihmad ja võimendid (elektrikitarrile) on tavalised lisatarvikud.
Kitarr on mitmekülgne ja kohandatav instrument, mis sobib nii algajatele kui ka professionaalidele. Selle lihtne kaasaskantavus, lai muusikaline haare ja rikkalik tehniliste võimaluste valik on teinud kitarri üheks populaarseimaks muusikainstrumendiks maailmas.
Luan Breva (vasakul) ja Paco de Lucena (paremal) Flamenco-kitarristide tipptasemel, umbes 1880. aastal.
Paco de Lucía, kaasaegne flamenco-kitarrist
Sõna päritolu
Sõna kitarr võeti inglise keelde üle hispaania keele sõnast guitarra 1600ndatel aastatel. Keskajal kasutati Inglismaal sõna gitter või gittern. Nii guitarra kui ka gitter pärinesid ladinakeelsest sõnast cithara. Sõna cithara tuli varasemast kreeka sõnast kithara. Kithara võis tulla pärsia keele sõnast sehtār[]. seh tähendab "kolm" ja tār "nöör". On olemas ka sarnane, kuid kahe keelega pärsia pilli nimega dotār. do tähendab pärsia keeles "kaks". India sitar-instrument sai oma nime pärsia sehtār'i järgi. Sihtar ise on suguluses India pilliga sitar.
Kitarri mängivat inimest nimetatakse kitarristiks. Isik, kes valmistab või parandab kitarri, on luterija, mis tuleneb sõnast "luut". Sõna "lauto", tuleb araabia keelest "Al-Uud", mis on Lähis-Ida keelpill. Kitarralt on ilmselt saadud varasematest pillidest, mida tunti vanas Kesk-Aasias Sitara nime all. Kitarrile väga sarnased instrumendid esinevad iidsetel nikerdustel ja kujudel, mis on leitud Iraani vanast pealinnast Susa'st. Tänapäevane sõna kitarr võeti inglise keelde üle hispaania sõnast guitarra, mis tuleneb vanemast kreekakeelsest sõnast kithara. Võimalikud allikad erinevatele muusikainstrumentide nimedele, millest kitarr võiks olla tuletatud, näivad olevat kahe indoeuroopa juurte kombinatsioon[]: guit-, mis sarnaneb sanskriti keele sangeet'ile, mis tähendab "muusikat", ja -tar, mis on laialdaselt levinud juur, mis tähendab "nöör" või "keel". Sõna kitarr on sõna, mille ibeeria araabia keel võttis pärsia keelest. Sõna qitara on araabiakeelne nimetus erinevatele lääne kitarrile eelnenud lauto perekonna liikmetele. Sõna guitarra võeti hispaania keelde kasutusele, kui maurid tõid sellised pillid Pürenee poolsaarele pärast 10. sajandit.
Ajalugu
Kitarrilaadsed instrumendid on olnud olemas juba vähemalt 5000 aastat. Kitarrari võib pärineda vanematest pillidest, mida tuntakse sitara nime all ja mis pärinevad muistsest Indiast ja Kesk-Aasiast. Vanim teadaolev pilt kitarri sarnasest pillist on 3300 aastat vana kivilõige, mis kujutab hetiidi bardi. Vanim veel terviklik kitarri moodi instrument on Briti muuseumis asuv "Warwick Gittern". See kuulus Inglismaa Elizabeth I-le ja tõenäoliselt ka tema isale Henry VIII-le enne, kui see talle kingiti. See on umbes 500 aastat vana.
Kaasaegse kitarri disain sai alguse roomlaste tsitarast. Cithara tõid roomlased Hispaaniasse (Hispaaniasse) umbes 40. aastal pKr. 8. sajandil tõid maurid Hispaaniasse neljakannelise oud'i. Oudi kasutuselevõtt põhjustas muudatused tsitara konstruktsioonis. Mujal Euroopas sai kuuekohaline skandinaavia luut (lut) populaarseks kõikjal, kus viikingid olid käinud. Aastaks 1200 pKr oli olemas kaks tüüpi neljakeelset "kitarri": Hispaaniast pärit guitarra morisca (mauride kitarr), millel oli ümmargune selg, lai sõrmelaua ja mitu heliauku, ning guitarra latina (ladina kitarr), mis sarnanes rohkem tänapäeva kitarrile, millel oli üks heliauk ja kitsam kael.
Hispaania 16. sajandi vihuela oli teine kitarrile sarnane instrument. See oli häälestatud luuti stiilis ja selle korpus oli kitarri sarnane. Vihuela oli populaarne vaid lühikest aega. Ei ole teada, kas see oli lihtsalt disain, mis ühendas oudi ja lauto omadusi, või oli see üleminek renessansiajastu pillist tänapäeva kitarrile.
Vinaccia perekond Napolist, Itaaliast, oli kuulus mandoliinide valmistaja. Arvatakse, et nad valmistasid ka vanima veel olemasoleva kuuekitarri. On olemas üks ehitatud kitarr, mille sildil on Gaetano Vinaccia (1759 - pärast 1831) allkiri ja kuupäev 1779. Kuigi on palju võltsinguid, millel on kuupäevad sellest ajast, on see kitarr ekspertide arvates ehtne (tõeline).
Kitarri disaini täiustasid (parandasid) kuulus hispaania keelpillimees Antonio Torres Jurado (1817-1892) ja Louis Panormo Londonist.
Elektrikitarri valmistas George Beauchamp 1936. aastal. Beauchamp asutas kitarride valmistamiseks ettevõtte nimega Rickenbacher. Danelectro oli aga esimene, kes tootis elektrikitarre avalikkusele kasutamiseks.
Kitarrimängija (u. 1672), autor Johannes Vermeer
Erinevad kitarrid
Dr. Michael Kasha kirjeldas kitarri kui instrumenti, millel on "pikk, rippidega kael, lame puidust kõlaplaat, ribid ja lame selg, enamasti kõverate külgedega".
Kaasaegseid kitarreid on nelja põhitüüpi. Klassikalist kitarri kasutatakse klassikalise muusika esitamiseks. Akustilise kitarri kohta kasutatakse üldiselt terminit "akustiline kitarr", mida kasutatakse popmuusikas, kuigi ka klassikaline kitarr on akustiline instrument. Maailmas on veel palju erinevaid akustiliste kitarride tüüpe, mis on pärit maailma eri osadest.
Elektrikitarr võib olla lame, õõnes või pool-õõnne (massiivne, külgedel olevate õõnsate taskutega) ja toodab heli oma võtituri kaudu, mis on kitarrile kruvitud traatmagnetid. Mõned kitarrid kombineerivad õõnsa akustilise korpuse ja võimendatud heli. Basskitarrid on mõeldud madala bassirütmi tekitamiseks.
Leiutaja ja kitarrist Roger Field leiutas Chet Atkinsi jaoks (Atkinsi raamatus "Me and My Guitars") spetsiaalse kokkupandava elektrikitarri nimega Foldaxe (lühiajaliselt toodetud Hoyeri poolt 1977. aastal), millel on sisseehitatud võimalus hoida keelte pinge ja häälestus samaks ka kokkupanduna ja valmis mängimiseks, kui see on lahti keeratud. Atkins demonstreeris oma mitmel korral USA televisioonis ja ka The Today Show's koos Les Pauliga, kes oli tema külaliseks.
Kitarrimuusika
Kitarri kasutatakse paljudes erinevates muusikastiilides, näiteks traditsioonilises, piirkondlikus ja rahvamuusikas kuni kaasaegse punki, roki, metali või popini. Kitarre kasutatakse rütmiinstrumentidena, juhtivate instrumentidena ja mõnikord mõlemat.
Kapo kitarril
Capo
Kapo on seade, mida saab asetada mis tahes kitarri baitidele, mis ei asu korpuse enda peal. See võimaldab kasutajal vahetada võtit ilma kitarri keelte häälestust muutmata. Kapotüüpe on mitut tüüpi, mõned haakuvad ümber kogu kitarri kaela ja mõned lihtsalt klammerduvad tagaküljele ja baitide lauale.
Seotud leheküljed
- Kitarrist
- Elektrikitarr
Küsimused ja vastused
K: Millised on kitarri peamised osad?
V: Kitarri peamised osad on korpus, käepide, peaplaat ja keeled.
K: Millistest materjalidest on kitarrid tavaliselt valmistatud?
V: Kitarrid on tavaliselt valmistatud puidust või plastist. Nende keeled on valmistatud terasest või nailonist.
K: Kuidas kitarri mängitakse?
V: Kitarri mängitakse kitarri keelte nokkimisega kas parema käe sõrmede ja küünte abil (või vasaku käega, kui mängija on vasakukäeline) või väikese peenikesest plastmassist valmistatud pikseriga, mida nimetatakse "plektrumiks" või kitarripikseriks. Vasak käsi hoiab kitarri kaela, samal ajal kui sõrmedega kitarri keeled pillimeestele nopitakse. Erinevad sõrmede asendid käepidemeplaadil teevad erinevaid noote.
K: Miks on kitarrid olnud läbi ajaloo nii populaarsed?
V: Kitarrid ja muud pillimeeste pillid on läbi ajaloo olnud väga populaarsed, sest neid on kerge ühest kohast teise vedada ja neid on lihtsam õppida mängima kui paljusid teisi pille.
K: Milliseid muusikastiile saab kitarril mängida?
V: Kitarri võib kasutada paljude muusikaliikide mängimiseks, alates klassikalisest muusikast kuni rokini. Enamik popmuusika palasid, mis on kirjutatud alates 1950. aastatest, on kirjutatud kitarriga.
K: Kas kõik traditsioonilised kitarratüübid on õõnsad?
V: Jah, kõik traditsioonilised kitarratüübid on õõnes korpusega, mis muudab nende heli valjemaks ja annab neile kvaliteetse heli. Seda tüüpi kitarri nimetatakse "akustiliseks".
K: Mille poolest erinevad elektrikitarrid akustilistest?
V: Elektrikitarridel ei pea olema õõnes korpus, sest nad ei kasuta akustikat oma heli võimendamiseks; selle asemel kasutavad nad elektrit ja võimendeid helitugevuse taseme reguleerimiseks .
K: Mitu keelte on enamikul tavalistest kitarridest tavaliselt ?
V: Enamik standard kitarridel on tavaliselt kuus keeled, kuid on olemas ka mudelid, millel on neli , seitse , kaheksa , kümme või kaksteist keelte . Rohkem keeled teha täielikuma kõlaga instrument .
Otsige