Kitarr on keelpill, mida mängitakse keelte pingutamisega ja vibratsioonist tekkiva heli abil. Tavapärased kitarri põhiosad on korpus, käepidemeplaat (kael), peaplaat (pea või häälestuspea), keeled, sild ja sadul. Korpus võib olla õõnes või täiskas, sõltuvalt tüübist; kael liidetakse kas kruvide, liimi või muud tüüpi ühendusega. Kuigi kitarrid valmistatakse kõige sagedamini puidust, on olemas ka plast-, metalli- ja komposiitmaterjalidest instrumente. Keeled on tavaliselt tehtud terasest või nailonist ning neil on erinev jäikus ja kõla sõltuvalt materjalist.

Kitarrimängu põhitehnika

Kitarri keeli tavaliselt plukstakse või hakatakse lööma parema käe sõrmede ja küünte (või vasaku käe, kui mängija on vasakukäeline) abil. Paljud mängijad kasutavad ka väikest peenikesest plastmassist valmistatud pillimeest, mida nimetatakse plektrumiks või kitarripikseriks. Vasak käsi (või muu käsi, mis hoiab kaela) surub kitarri kaelal olevaid keeli etteantud astmike vastu, et valida erinevaid noote ja akorde. Erinevad sõrmede asendid käepidemeplaadil muudavad keelte efektiivset pikkust ja seeläbi noodi kõrgust.

Ehitus ja komponendid

Olulisemad elemendid lühidalt:

  • Korpus: akustilistel kitarridel õõnes heli jõulisemaks muutmiseks; elektrikitarridel võib olla tahke korpus või õõnes/semi-õõnes konstruktsioon.
  • Kael ja käepidemeplaat: kaelal on tavaliselt metallribad või märgised, mida nimetatakse baitideks, mis aitavad määrata fret-kohti.
  • Peaplaat ja häälestusmehhanismid: keeled kinnitatakse peaplaadi häälestusnuppude kaudu.
  • Sild ja sadul: sild kannab keelte pinget ja edastab heli korpusele; sadul määrab keelte kõrguse kaela suhtes ja intonatsiooni.
  • Pickup’id (elektrikitarril): magnetilised või pikemad sensorid, mis muudavad keelte vibratsiooni elektriliseks signaaliks.

Tüübid ja kasutus

Kitarriliike on palju, peamised grupid on:

  • Akustiline kitarr: õõnes korpus, ei vaja võimendust, sobib folgi, klassikalise ja popmuusika akustiliseks mängimiseks. Akustiline instrument tekitab oma dünaamikat.
  • Klassikaline kitarr: tavaliselt nailonkeeltega, laiem kael ja pehmem kõla; sobib klassikalisest ja flamenco-muusikast lähtuvaks mänguks.
  • Elektrooniline / elektrikitarr: alates 1930ndatest kasutusele võetud, heli võimendatakse ja töödeldakse elektrooniliselt; sageli kasutusel popmuusikas ja rokini.
  • Semi-õõnes ja hollow-body: kombineerib akustilise resonantsi ja elektrilise pickup’i eelised, populaarne jazzi ning bluusi mängijate seas.

Lisaks on olemas erilisi suurusi ja variante (nt 3/4 suurus, parlor-kitarrid, baritonkitarrid). Paljud kitarrid on mõeldud konkreetse muusikastiili jaoks või mängija eelistuste järgi modifitseeritavad.

Keeled ja häälestus

Enamik kitarridest on kuue-keelega — kuus — kuid eksisteerib ka kitsas valik muid variantse: nelja, seitsme, kaheksa, kümne või kaheteistkümne keelega instrumente. Rohkem keeled annavad tihti täidlasema kõla ja laiema helivaliku. Tavapärane standardhäälestus 6-keelsetel kitarridel on E-A-D-G-B-E (madalamast kõrgemani), kuid on palju alternatiivseid häälestusi (drop D, open tunings jm), mida kasutatakse eriefektide ja lihtsama akordimängu saavutamiseks.

Mängimistehnikad ja stiilid

Kitarri mängimisel kasutatakse mitmeid tehnikaid: strumming (sõrmede või plektrumi löögid), fingerpicking (individuaalne keelte plukstamine), bend (keele venitus kõrgema noodi saamiseks), vibrato, slide (klaasitoru või metallist slide) ning tapping (sõrme löögid kaela lühemal osal). Akordimäng, meloodiate mängimine ja improvisatsioon on peamised oskused, mida kitarristid arendavad.

Ajalugu ja kultuuriline mõju

Kitarrilaadseid pillimehi on kasutatud juba sajandeid ning erinevates kultuurides on arenenud eripärased mudelid ja mängustiilid. 20. sajandi keskpaigas sai kitarrist populaarsema muusika keskne instrument — eriti alates 1950. aastatest, kui enamikku popmuusika lugusid kirjutati või saadeti edasi kitarripõhiselt. Kitarr on oluline element paljudes žanrites alates klassikalisest ja folgist kuni bluusi, rocki, jazz’i ja tänapäevase elektroonilise popini.

Hooldus ja valik

  • Hooldus: regulaarselt häälestada, vahetada kulunud keeled, hoida instrumenti sobivas õhuniiskuses ja puhastada korpust ning kaela.
  • Valik: algajale sobib sageli lihtne akustiline või elektroakustiline kitarr; edasijõudnutele ja spetsialiseerujatele sobivad teatud kaelapikkuse, materjali ja pickup-ide kombinatsioonid.
  • Tarvikud: plektrumid, kapod, heliplaadid, juhtmed, kanderihmad ja võimendid (elektrikitarrile) on tavalised lisatarvikud.

Kitarr on mitmekülgne ja kohandatav instrument, mis sobib nii algajatele kui ka professionaalidele. Selle lihtne kaasaskantavus, lai muusikaline haare ja rikkalik tehniliste võimaluste valik on teinud kitarri üheks populaarseimaks muusikainstrumendiks maailmas.