Kitarr
Kitarr on keelpill, mida mängitakse keelte pingutamisega. Kitarri põhiosad on korpus, käepidemeplaat, peaplaat ja keeled. Kitarrid on tavaliselt valmistatud puidust või plastist. Nende keeled on valmistatud terasest või nailonist.
Kitarri keeled pulgustatakse parema käe sõrmede ja küünte (või vasaku käe, kui mängija on vasakukäeline) või väikese peenikesest plastmassist valmistatud pillimehega. Seda tüüpi pikserit nimetatakse "plektrumiks" või kitarripikseriks. Vasak käsi hoiab kitarri kaela, samal ajal kui sõrmedega kitarri keeled pillimehega nopitakse. Erinevad sõrmede asendid käepidemeplaadil teevad erinevaid noote.
Kitarrilaadseid pillimehi on kasutatud juba aastaid. Paljudes riikides ja erinevatel aegadel on kitarrid ja muud pillimänguinstrumendid olnud väga populaarsed, sest neid on kerge kohast-kohta kanda, neid on lihtsam õppida mängima kui paljusid teisi pille. Kitarri kasutatakse paljudes muusikastiilides, alates klassikalisest muusikast kuni rokini. Enamik popmuusika palasid, mis on kirjutatud alates 1950. aastatest, on kirjutatud kitarriga.
On olemas palju erinevaid kitarratüüpe, mis on liigitatud vastavalt sellele, kuidas neid valmistatakse ja millise muusika jaoks neid kasutatakse. Kõigi traditsiooniliste kitarratüüpide korpus on õõnes. See muudab keelte heli valjemaks ja annab kitarrile selle kvaliteedi. Seda tüüpi kitarri nimetatakse "akustiliseks". (Akustiline instrument on instrument, mis tekitab oma dünaamikat).
Alates 1930ndatest aastatest hakati valmistama ja mängima kitarre, mille helitugevuse reguleerimiseks kasutati elektrit ja võimendeid. Neid kitarre, mida sageli kasutatakse popmuusikas, nimetatakse elektrikitarriteks. Neil ei pea olema õõnes korpus. Seda seetõttu, et nad ei kasuta heli võimendamiseks akustikat.
Enamikul kitarridel on kuus keelet, kuid on olemas ka nelja, seitsme, kaheksa, kümne või kaheteistkümne keelega kitarrid. Rohkem keeled muudavad pilli kõla täidlasemaks. Kitarri kaelal on ribad või märgid, mida nimetatakse baitideks. Briidid aitavad kitarristil teada, kuhu ta sõrmed panna, et saada mängimisel õige helikõrgus.
Luan Breva (vasakul) ja Paco de Lucena (paremal) Flamenco-kitarristide tipptasemel, umbes 1880. aastal.
Paco de Lucía, kaasaegne flamenco-kitarrist
Sõna päritolu
Sõna kitarr võeti inglise keelde üle hispaania keele sõnast guitarra 1600ndatel aastatel. Keskajal kasutati Inglismaal sõna gitter või gittern. Nii guitarra kui ka gitter pärinesid ladinakeelsest sõnast cithara. Sõna cithara tuli varasemast kreeka sõnast kithara. Kithara võis tulla pärsia keele sõnast sehtār[]. seh tähendab "kolm" ja tār "nöör". On olemas ka sarnane, kuid kahe keelega pärsia pilli nimega dotār. do tähendab pärsia keeles "kaks". India sitar-instrument sai oma nime pärsia sehtār'i järgi. Sihtar ise on suguluses India pilliga sitar.
Kitarri mängivat inimest nimetatakse kitarristiks. Isik, kes valmistab või parandab kitarri, on luterija, mis tuleneb sõnast "luut". Sõna "lauto", tuleb araabia keelest "Al-Uud", mis on Lähis-Ida keelpill. Kitarralt on ilmselt saadud varasematest pillidest, mida tunti vanas Kesk-Aasias Sitara nime all. Kitarrile väga sarnased instrumendid esinevad iidsetel nikerdustel ja kujudel, mis on leitud Iraani vanast pealinnast Susa'st. Tänapäevane sõna kitarr võeti inglise keelde üle hispaania sõnast guitarra, mis tuleneb vanemast kreekakeelsest sõnast kithara. Võimalikud allikad erinevatele muusikainstrumentide nimedele, millest kitarr võiks olla tuletatud, näivad olevat kahe indoeuroopa juurte kombinatsioon[]: guit-, mis sarnaneb sanskriti keele sangeet'ile, mis tähendab "muusikat", ja -tar, mis on laialdaselt levinud juur, mis tähendab "nöör" või "keel". Sõna kitarr on sõna, mille ibeeria araabia keel võttis pärsia keelest. Sõna qitara on araabiakeelne nimetus erinevatele lääne kitarrile eelnenud lauto perekonna liikmetele. Sõna guitarra võeti hispaania keelde kasutusele, kui maurid tõid sellised pillid Pürenee poolsaarele pärast 10. sajandit.
Ajalugu
Kitarrilaadsed instrumendid on olnud olemas juba vähemalt 5000 aastat. Kitarrari võib pärineda vanematest pillidest, mida tuntakse sitara nime all ja mis pärinevad muistsest Indiast ja Kesk-Aasiast. Vanim teadaolev pilt kitarri sarnasest pillist on 3300 aastat vana kivilõige, mis kujutab hetiidi bardi. Vanim veel terviklik kitarri moodi instrument on Briti muuseumis asuv "Warwick Gittern". See kuulus Inglismaa Elizabeth I-le ja tõenäoliselt ka tema isale Henry VIII-le enne, kui see talle kingiti. See on umbes 500 aastat vana.
Kaasaegse kitarri disain sai alguse roomlaste tsitarast. Cithara tõid roomlased Hispaaniasse (Hispaaniasse) umbes 40. aastal pKr. 8. sajandil tõid maurid Hispaaniasse neljakannelise oud'i. Oudi kasutuselevõtt põhjustas muudatused tsitara konstruktsioonis. Mujal Euroopas sai kuuekohaline skandinaavia luut (lut) populaarseks kõikjal, kus viikingid olid käinud. Aastaks 1200 pKr oli olemas kaks tüüpi neljakeelset "kitarri": Hispaaniast pärit guitarra morisca (mauride kitarr), millel oli ümmargune selg, lai sõrmelaua ja mitu heliauku, ning guitarra latina (ladina kitarr), mis sarnanes rohkem tänapäeva kitarrile, millel oli üks heliauk ja kitsam kael.
Hispaania 16. sajandi vihuela oli teine kitarrile sarnane instrument. See oli häälestatud luuti stiilis ja selle korpus oli kitarri sarnane. Vihuela oli populaarne vaid lühikest aega. Ei ole teada, kas see oli lihtsalt disain, mis ühendas oudi ja lauto omadusi, või oli see üleminek renessansiajastu pillist tänapäeva kitarrile.
Vinaccia perekond Napolist, Itaaliast, oli kuulus mandoliinide valmistaja. Arvatakse, et nad valmistasid ka vanima veel olemasoleva kuuekitarri. On olemas üks ehitatud kitarr, mille sildil on Gaetano Vinaccia (1759 - pärast 1831) allkiri ja kuupäev 1779. Kuigi on palju võltsinguid, millel on kuupäevad sellest ajast, on see kitarr ekspertide arvates ehtne (tõeline).
Kitarri disaini täiustasid (parandasid) kuulus hispaania keelpillimees Antonio Torres Jurado (1817-1892) ja Louis Panormo Londonist.
Elektrikitarri valmistas George Beauchamp 1936. aastal. Beauchamp asutas kitarride valmistamiseks ettevõtte nimega Rickenbacher. Danelectro oli aga esimene, kes tootis elektrikitarre avalikkusele kasutamiseks.
Kitarrimängija (u. 1672), autor Johannes Vermeer
Erinevad kitarrid
Dr. Michael Kasha kirjeldas kitarri kui instrumenti, millel on "pikk, rippidega kael, lame puidust kõlaplaat, ribid ja lame selg, enamasti kõverate külgedega".
Kaasaegseid kitarreid on nelja põhitüüpi. Klassikalist kitarri kasutatakse klassikalise muusika esitamiseks. Akustilise kitarri kohta kasutatakse üldiselt terminit "akustiline kitarr", mida kasutatakse popmuusikas, kuigi ka klassikaline kitarr on akustiline instrument. Maailmas on veel palju erinevaid akustiliste kitarride tüüpe, mis on pärit maailma eri osadest.
Elektrikitarr võib olla lame, õõnes või pool-õõnne (massiivne, külgedel olevate õõnsate taskutega) ja toodab heli oma võtituri kaudu, mis on kitarrile kruvitud traatmagnetid. Mõned kitarrid kombineerivad õõnsa akustilise korpuse ja võimendatud heli. Basskitarrid on mõeldud madala bassirütmi tekitamiseks.
Leiutaja ja kitarrist Roger Field leiutas Chet Atkinsi jaoks (Atkinsi raamatus "Me and My Guitars") spetsiaalse kokkupandava elektrikitarri nimega Foldaxe (lühiajaliselt toodetud Hoyeri poolt 1977. aastal), millel on sisseehitatud võimalus hoida keelte pinge ja häälestus samaks ka kokkupanduna ja valmis mängimiseks, kui see on lahti keeratud. Atkins demonstreeris oma mitmel korral USA televisioonis ja ka The Today Show's koos Les Pauliga, kes oli tema külaliseks.
Kitarrimuusika
Kitarri kasutatakse paljudes erinevates muusikastiilides, näiteks traditsioonilises, piirkondlikus ja rahvamuusikas kuni kaasaegse punki, roki, metali või popini. Kitarre kasutatakse rütmiinstrumentidena, juhtivate instrumentidena ja mõnikord mõlemat.
Kapo kitarril
Capo
Kapo on seade, mida saab asetada mis tahes kitarri baitidele, mis ei asu korpuse enda peal. See võimaldab kasutajal vahetada võtit ilma kitarri keelte häälestust muutmata. Kapotüüpe on mitut tüüpi, mõned haakuvad ümber kogu kitarri kaela ja mõned lihtsalt klammerduvad tagaküljele ja baitide lauale.
Seotud leheküljed
- Kitarrist
- Elektrikitarr
Küsimused ja vastused
K: Millised on kitarri peamised osad?
V: Kitarri peamised osad on korpus, käepide, peaplaat ja keeled.
K: Millistest materjalidest on kitarrid tavaliselt valmistatud?
V: Kitarrid on tavaliselt valmistatud puidust või plastist. Nende keeled on valmistatud terasest või nailonist.
K: Kuidas kitarri mängitakse?
V: Kitarri mängitakse kitarri keelte nokkimisega kas parema käe sõrmede ja küünte abil (või vasaku käega, kui mängija on vasakukäeline) või väikese peenikesest plastmassist valmistatud pikseriga, mida nimetatakse "plektrumiks" või kitarripikseriks. Vasak käsi hoiab kitarri kaela, samal ajal kui sõrmedega kitarri keeled pillimeestele nopitakse. Erinevad sõrmede asendid käepidemeplaadil teevad erinevaid noote.
K: Miks on kitarrid olnud läbi ajaloo nii populaarsed?
V: Kitarrid ja muud pillimeeste pillid on läbi ajaloo olnud väga populaarsed, sest neid on kerge ühest kohast teise vedada ja neid on lihtsam õppida mängima kui paljusid teisi pille.
K: Milliseid muusikastiile saab kitarril mängida?
V: Kitarri võib kasutada paljude muusikaliikide mängimiseks, alates klassikalisest muusikast kuni rokini. Enamik popmuusika palasid, mis on kirjutatud alates 1950. aastatest, on kirjutatud kitarriga.
K: Kas kõik traditsioonilised kitarratüübid on õõnsad?
V: Jah, kõik traditsioonilised kitarratüübid on õõnes korpusega, mis muudab nende heli valjemaks ja annab neile kvaliteetse heli. Seda tüüpi kitarri nimetatakse "akustiliseks".
K: Mille poolest erinevad elektrikitarrid akustilistest?
V: Elektrikitarridel ei pea olema õõnes korpus, sest nad ei kasuta akustikat oma heli võimendamiseks; selle asemel kasutavad nad elektrit ja võimendeid helitugevuse taseme reguleerimiseks .
K: Mitu keelte on enamikul tavalistest kitarridest tavaliselt ?
V: Enamik standard kitarridel on tavaliselt kuus keeled, kuid on olemas ka mudelid, millel on neli , seitse , kaheksa , kümme või kaksteist keelte . Rohkem keeled teha täielikuma kõlaga instrument .
