Basskitarr

Ajalugu

Basskitarri valmistas esmakordselt 1930ndatel aastatel leiutaja Paul Tutmarc Seattle'is, Washingtonis. Tutmarci valmistatud instrument huvitas siiski väga vähe muusikuid. Vajadus uue instrumendi järele tekkis 1950. aastatel. Sel ajal oli kontrabass peamine bassiinstrument, mida kasutati jazzis, bluesis, folkloristlikus, varajases rokkmuusikas ja bluegrassis. Probleem oli selles, et kontrabass oli suur, raske, seda oli raske kaasas kanda, sellel oli raske mängida täpseid noote ja seda oli raske bassivõimendi abil valjemaks teha. Muusikud soovisid väiksemat instrumenti, mis kaaluks vähem ja mida oleks lihtsam mängida ja võimendada. Leiutajad püüdsid välja mõelda, kuidas ehitada väiksemat ja kergemat bassiinstrumenti. Üks neist leiutajatest oli mees nimega Leo Fender Ameerika Ühendriikides. Leo Fender töötas 1950. aastatel välja basskitarri, kasutades Tutmarci väljatöötatud ideid.

Leo Fender kasutas basskitarri jaoks mitmeid osi, mis on sarnased elektrikitarri osadega. Leo Fender nimetas instrumenti "Fender Precision Bass". Ta kasutas nimetuses sõna "Precision", sest tema instrumendi kaelal olid metallist hällid. Kontrabassil ei olnud kaelal harusid. Basskitarrile paigaldatud hambad lihtsustasid muusikutele täpsete nootide mängimist. Leo Fenderi poolt välja töötatud basskitarr sai väga populaarseks. Veel 2000. aastatel on paljud basskitarrid disainitud tema Fender Precision Bass'i järgi.

Kirjeldus

Basskitarrid on tavaliselt valmistatud puidust. Peamised osad on korpus, kael, sõrmelaua, hambad ja keeled. Korpus on valmistatud puidust. Puidust kael on liimitud või polditud korpuse külge. Seejärel liimitakse kaelale puidust sõrmelaud. Puuteplaadile liimitakse õhukesed metallribad, mida nimetatakse hälveteks. Hõlmad on paigutatud kindlatesse kohtadesse piki käeplaati, kusjuures iga hari esindab üht pool astet lääne tonaalskaalal.

Korpuse allosas on sild, mis on suur metallist koost, millesse paigaldatakse keelte üks ots. Mõnel mudelil on keeled kinnitatud läbi korpuse tagumise osa silla sisse; teistel mudelitel sobivad keeled silla esiküljele. Mõne bassi puhul on korpuse tagaosas õõnsus, mis sisaldab bassi elektrilisi osi. Neid nimetatakse tavaliselt aktiivbassideks. Sild on sageli reguleeritav, mis võimaldab keelte kõrgust muuta. Muud korpusel olevad komponendid on üks või mitu võtit ja mitmesugused nupud või lülitid, mis reguleerivad bassi heli.

Helisignaalivõtjad on magnetilised seadmed, mis asuvad keelte all. Kui keeled vibreerivad, tekitatakse elektriline signaal, mis saadetakse pillikaabli kaudu võimendisse. Helisignaalivõtjad on kas "passiivsed", mis tähendab, et nad saadavad signaali ilma täiendava võimendamiseta, või "aktiivsed", mis töötlevad signaali läbi eelvõimendi. Mõnedel bassidel on helisignaalivõtjad, mida saab seadistada passiivsele või aktiivsele režiimile. Bassidel, millel on kaks võtit (tavaliselt nimetatakse neid silla- ja kaelamikrofonideks), on sageli lüliti, mis võimaldab mängijal valida ainult kaela-, ainult silla- või segasignaali. Igal helisignaalivõtjal võivad olla erinevad toonilised omadused, mis tulenevad selle paigutusest silla ja selle komponentide suhtes.

Korpuse teises otsas asub pillipea, kus tavaliselt asuvad häälestid, mis võimaldavad mängijal keelte häälestamist reguleerida. Kõige otsas, kus keeled kulgevad käepidemetest häälestusseadmetesse, on mutter, metallist või plastist tükk, millel on sooned, mis hoiavad keeled käepidemetest eemal.

Enamiku käepidemete sees on pikk metallvarras, mida nimetatakse trussrodiks ja mida kasutatakse kaela pinge reguleerimiseks. Kael on kergelt kumer, mis võimaldab keeltel kõikidest baitidest ilma "suminata" vabaneda. Vibu suurus koos sillal tehtud kohandustega määrab keelte kõrguse piki käepidemeplaati.

Elektribassi skaala - keelte pikkus mutrist sildani - on tavaliselt 34 tolli (84 sentimeetrit), kuigi toodetakse ka lühemaid ja pikemaid basse. Varasematel aastakümnetel olid lühikese mastaabiga bassid tavalisemad, sest paljud disainerid kohandasid varajaste mudelite jaoks kitarriosi. Kuna mõnes muusikastiilis, näiteks heavy metal'is, on keeled allapoole häälestatud, eelistatakse selliste stiilide puhul mõnikord pikema mastaabiga bassi, kuna keelte pinge on suurem.

Standardsetel basskitarridel on neli metallist keelet, kuid valmistatakse ka viie, kuue või kaheksa keelega mudeleid. Keeled ise on valmistatud erinevalt ja erinevatest materjalidest, et muuta nende kõlaomadusi.

1960ndatel ja 1970ndatel võtsid mõned muusikud oma basskitarrilt hälbed maha. See muudab bassi kõla, eriti kui mängija libistab sõrmedega mööda keelte. Ilma baitideta basskitarri nimetatakse fretless basskitarrile. Näiteks Pino Palladino mängis 1980. aastatel fretless basskitarriga. Ta oli sessioonimuusik, kes mängis selliste tuntud muusikute nagu Eric Clapton ja David Gilmour jaoks. Kuigi fretless-bassi kasutatakse sageli jazzis ja jazz-fusionis, kasutavad fretless-bassi ka teiste žanrite bassistid, näiteks metal-bassist Steve DiGiorgio ja Colin Edwin modern/progressiivsest rokkbändist [Porcupine Tree].

Stringid ja heli

Elektrilise basskitarri standardkonstruktsioonis on neli keelet, mis on tavaliselt häälestatud E, A, D ja G (madalast kõrgele). On tavaline, et mängijad häälestavad keeled madalamale, eriti sellistes stiilides nagu heavy metal, mis eelistavad sügavamaid helisid. Viie keelega bassid lisavad ühe madalama keelega, mis on tavaliselt häälestatud B-le, samas kui kuue keelega bassid lisavad kõrgema keelega, mis on häälestatud C-le. Standardhäälestuses on iga keel häälestatud täiusliku neljandiku võrra madalamast keelest kõrgemale (nt E-st A-sse).

Heli tekitatakse keeltest mitmel viisil. Kõige levinum mänguvorm on nn fingerstyle, mille puhul mängija tõmbab sõrmede otstega sõrme ülespoole. Tavaliselt kasutatakse näppu ja keskmist sõrme pillimängijana, kuid mängija võib kasutada rohkem sõrmi või isegi pöidlaid, et pillimängida allapoole. Muud sõrmedel põhinevad tehnikad on slap-and-pop, mille puhul mängija lööb pöidlaga tugevalt madalamaid keeled ja tõmbab kõrgemaid keeled ülespoole ning laseb neil vastu sõrmelaua naksuda, ning koputamine, mille puhul mängija haamrib sõrmeotstega sõrmelauale allapoole.

Kasutada võib ka metallist või plastist pulkasid, mis annavad teravama heli kui sõrmedega pillimängimine. Pikitamist kombineeritakse mõnikord summutamistehnikatega, et luua erilisi helisid.

Basskitarri sild võib olla varustatud tremologa, mis võimaldab mängijal mängimise ajal keelte helikõrgust muuta.

Kui keeled lüüakse silla suhtes, muutub heli toon oluliselt. Silla lähedalt noppimine või piksimine annab üldiselt summutatud noodi, samas kui keelte kõlamine kaelale lähemal annab täidlasema ja resonantsema tooni.

Basskitarridel on ka magnetilised võtmed, mis on paigaldatud korpusele keelte alla. Muusik näpistab keeled sõrmedega. See paneb keeled vibreerima. Magnetilised võtmeelemendid tuvastavad vibratsioonid. Seejärel muundatakse keelte vibratsioon elektrooniliseks signaaliks, mis saadetakse metallkaabli abil elektroonilisse võimendisse ja kõlarisse. Muusik keerab bassimängija helitugevuse reguleerimise nuppu, mis asub bassimängija korpusel, et heli oleks