Elektrikitarr – definitsioon, ajalugu ja ehitus

Elektrikitarr – tutvustus, ajalugu ja ehitus: kuidas George Beauchampi leiutis töötab, peamised osad, mängitavus ja tuntud tootjad nagu Fender, Gibson ja Ibanez.

Elektrikitarr on üks muusikainstrumendi liik ja kuulub kitsamalt keelpillide rühma. See on akustilisest kitarrist tehniliselt erinev selle poolest, et keelte vibratsioon muudetakse elektriseks signaaliks, mida seejärel võimendatakse ja töödelda saab efektide abil. Elektrikitarriga mängitakse tavaliselt pillirooga ja mõnikord ka sõrmedega. Esimesi elektrilisi kitsaid kitarre arendati ja katsetati 1920.–1930. aastatel ning kuulsaks sai 1931. aastal George Beauchampi loodud nii‑öelda "Frying Pan" — selle arendamisega seostatakse sageli elektrikitarride algust.

Ajalugu lühidalt

Elektrikitarrid tekkisid, et lahendada akustiliste kitarride võimendamise probleeme suuremates ansamblites ja orkestrites. 1930.‑ndatel hakati kasutama magnetilisi mikrofone (pickup’e), mis muundasid keelte vibratsiooni elektrisignaaliks, st elektrivooluks. 1940.‑50. aastatel arendasid instrumendi konstruktsiooni edasi nii käsitöömeistrid kui tööstuslikud tootjad: Les Paul töötas välja varakult solid‑body prototüüpe, Fender tõi turule esimesed laialt levinud solid‑body mudelid (Telecaster, hiljem Stratocaster) ja Gibson arendas hollow‑ ja semi‑hollow‑lahendusi ning kuulsad mudelid nagu Les Paul.

Põhiosad ja ehitus

Elektrikitarri põhilised osad on:

• korpus – võib olla solid (tühi massiiv), semi‑hollow või hollow;
• kael – kandja, mille külge on kinnitatud keeled ja tastatuur (oktaavide jagunemine);
• tastatuur ja frettid – noodipaigutus ja metallribad, mis määravad helikõrgused;
• mikrofonid (pickup’id) – magneti ja mähise kombinatsioonid, mis muundavad keelte vibratsiooni elektrisignaaliks; tüübid: single‑coil, humbucker jt;
• sild – kõigi keelte ankur ja intonatsiooni reguleerimise koht (fiks‑ või floyd‑rose tüüpi trimmiga sillad);
• häälestid ja pealaud – keelte pingutuse ja häälestuse juhtimine;
• elektroonika – helitugevus‑ ja tooninupud, valikukang pickup’ide vahel ning sisend (jack) võimendile;
• plektrikaitse (pickguard) – kaitseb korpust plektri kriimustuste eest;
• käetugi ja muterid – mugavusmõjud mängimisel ja keelte kinnitus.

Mikrofonide materjalid (nt alnico‑magnetid või keraamilised magnetid) ning nende paigutus mõjutavad seda, kuidas kitarr kõlab. Elektriskeemi juhtmestik ja maandus määravad mürataset ja signaali karakterit.

Tüübid ja eristused

• Solid‑body – kõige levinum, väldib tagasisidet ja võimaldab tugevat võimendamist;
• Semi‑hollow ja hollow – pakuvad soojemat, akustilisemat kõla, kuid võivad suurema võimenduse juures tagasisidet anda;
• erimudelid – 12‑keelsed kitarrid, bass‑kitarrid (eraldiseisev instrument), mitu kaela (multi‑neck) ja headless‑disainid;
• vaskimata ja vasakukäelised mudelid – valmistatakse erisoovidest lähtudes.

Tavalisel elektrikitaril on kuus keelt, kuid esineb ka 7, 8 või rohkem keelega erimudeleid ning 12‑keelsed versioonid, mis annavad rikkaliku kimbukõla.

Helitöötlus ja efektid

Elektrikitarrist tulev elektrisignaal läheb võimendisse, mis võib olla puhast kõla andev või eesmärgiga tekitada üleküllastust (overdrive, distortion). Lisaks kasutatakse efektipedaale ja stuudiokaudu digitaalseid protsessoreid, et lisada kõlale reverb, delay, chorus, phaser, wah‑wah jpm. Võimenduse ja efektide abil muudetakse elektrisignaal lõpuks taas heliks, mida kuulaja kuuleb — protsess, mida võib kirjeldada kui muundamist heliks.

Mängutehnikad

Elektrikitarr võimaldab laias valikus mängutehnikaid: bendimine, vibrato, sliding, hammer‑on ja pull‑off, tapping (kuulsaks tehtud Eddie Van Haleni poolt), palm‑muting ja erinevad plektri ning sõrmede kombinatsioonid. Mängustiilid ulatuvad blues’ist ja jazzist rocki, popi, metalini ja paljudele tänapäevasele populaarsele muusikale.

Tootmine ja tuntud tootjad

Maailma eri paigus valmistavad ja müüvad elektrikitarre arvukad ettevõtted. Need võivad olla käsitsi valmistatud eritellimusel või tööstuslikult tehases toodetud. Mõned kuulsamad ja ajalooliselt olulised firmad on Fender, Gibson ja Ibanez, kuid turul on sadu teisi brände, väiketootjaid ja käsitöömeistreid.

Hooldus ja häälestamine

Elektrikitarr vajab regulaarset hooldust: keelivahetus vastavalt mänguhulka, korrektne häälestamine, intonatsiooni ja truss‑rodi kontroll, elektroonika (kontaktid, maandus) puhastus ning korpuse ja kaela hooldus. Õige häälestus ja intonatsioon tagavad, et pill kõla õigesti üle kogu tastatuuri.

Elektrikitarr on tänu oma paindlikkusele, võimendatavusele ja efektide laiale valikule olnud keskne instrument paljudes muusikastiilides ning jätkab arendamist nii tehnoloogiliselt kui ka disaini ja mängutehnikate osas.

Küsimused ja vastused

K: Kes leiutas elektrikitarri?

K: Mis on "elektriline helisignaal"?

K: Mida teeb võimendi elektrikitarri helisignalisatsiooni elektrivooluga?

K: Millised on mõned elektrikitarri osad?

K: Kas elektrikitarridel võib olla rohkem kui üks kael või 6 keelet?

K: Kes on mõned firmad, kes valmistavad elektrikitarre?

K: Kas elektrikitarrid võivad olla käsitsi või tehases valmistatud?

Otsing