Bluus: muusikavorm — päritolu, deltabluus ja Chicago-stiil

Bluus: ajalugu ja stiilid — deltabluusist Chicago elektribluesini. Avastage bluusi päritolu, arengud (Delta, Chicago, Texas, West Coast) ja mõjukad artistid.

Bluus on muusikavorm, mis sai alguse Ameerika Ühendriikides 20. sajandi alguses. Seda alustasid endised Aafrika orjad spirituaalidest, ülistuslauludest ja lauludest. Esimesed bluusilaulud nimetati deltabluusiks. Need laulud pärinesid Mississippi jõe suudme lähedal asuvast piirkonnast. Paljud afroameeriklased viidi töö leidmiseks põhja, eriti Ameerika Ühendriikide loodeossa. Nad võtsid bluesi kaasa ja arendasid seda uutes stiilides edasi. Kõige olulisem on Chicago bluus, mida mängitakse elektriliste võimendatud instrumentidega. Kuid ka teistes linnades ja osariikides on oma bluusi vorm, mis on arenenud deltabluusist (nt Texas Blues, West Coast Blues jt).

Päritolu ja sotsiaalne taust

Bluus tekkis lõunestaates – peamiselt Mississippi delta piirkonnas – koos Aafrika rütmide, meloodiate ja laulutraditsioonide sulandumisel kristlike spirituaalide ja töölaulelementidega. Bluusi arengut mõjutasid orjanduse ja selle järelmaastiku sotsiaalsed raskused: töö, rassi- ja majanduslik rõhumine, armastus ja igatsus on tavalised teemad bluusi tekstides. Bluus seostub sageli ka call-and-response-struktuuriga ning emotsionaalse, siira väljendusega.

Muusikalised põhitunnused

• Rütm ja vorm: tuntuim on 12-taktiline (12-bar) bluusi vorm, kuid leidub ka 8- ja 16-taktilisi variatsioone.
• Harmoonia: lihtne kolmekõlade kasutus (I, IV, V akordid) annab bluusile äratuntava akordikäigu.
• Meloodia: sagedased on nn „blue notes“ (madaldatud kolmas, viiendal ja seitsmes astmel), mis annavad meloodiale „kurbema“ kõla.
• Vokaal ja tekst: isiklikud, jutustavad lood — teemadeks armastus, reisimine, töö, sõltuvus, vabaduse otsing.
• Instrumentatsioon: deltabluusis levinud akustiline kitarr, slide-kitarr, harmoonika; linnastunud stiilides lisanduvad elektrikitarrid, bass, trummid, klahvpillid ja saksofon.

Deltabluus

Deltabluus on bluusi üks varasemaid ja mõjukaimaid vorme. Selle iseloomulikud jooned on intiimne, sageli üksik esitus, slide- või bottleneck-kitarritehnika, harmoonika ning jutustav, tugevalt emotsionaalne vokaal. Deltabluus kasvas välja Mississippi delta talumaastikust ja töölaulelementidest ning tema tunnetuslik otsekohesus mõjutas kogu hilisemat bluusi ja rock'n'rolli arengut.

Chicago-stiil

Chicago bluus tekkis afroameeriklaste suure migratsiooni käigus, kui lõuna muusikud kolisid tööstuslinnadesse nagu Chicago. Seal lisandus akustilisele traditsioonile elektriline võimendus: elektrikitarr, võimendatud harmoonika, bass ja trummid lõid tugeva ja intensiivse kõlapildi, sobides klubide ja ööelu tingimustega. Chicago-stiilis tekkisid ka suuremad bändid ja professionaalsem stuudiotöö, mis viis bluusi laiemasse levikusse.

Piirkondlikud variandid

Lisaks delta- ja Chicago-stiilile on mitmeid teisi piirkondlikke bluusivorme:

• Texas Blues: sageli kitarrikeskne, jazzilikum ja improvisatsioonile orienteeritud; tuntud esinejate seas T-Bone Walker ja Freddie King.
• West Coast Blues: rütmilt ja sointelt lähemal jazzi- ja jump-bluesile, sageli klahvpillide ja saksofoniga soolod.
• Paljud teised linna- ja piirkondlikud stiilid on tekkinud kohalikest traditsioonidest ja muusikutest.

Tähtsamad artistid ja mõju

Bluusi mõjutanud ja selle arengut selgelt kujundanud esinejate hulka kuuluvad deltabluusi olulisemad autorid (nt Robert Johnson), Chicago-tulede kuulsaimad nimed (nt Muddy Waters, Howlin' Wolf, Little Walter, Willie Dixon) ning hiljem B.B. King, T-Bone Walker ja paljud teised. Bluus mõjutas tugevalt rocki, soul’i, R&B ja jazz’i — paljude 20. sajandi populaarsete žanrite juured viivad tagasi bluusi vormi ja tunnetusse.

Pärand ja tänapäev

Bluus elab edasi nii traditsioonilises kui ka kaasaegses vormis: akustilistest soolietendustest kuni elektriliste festivalilavade ja fusiivormideni. Bluus on mõjutanud laulutekstide ausust, improviseerimist ja instrumentaaloskust, olles jätkuvalt oluline osa muusikakultuurist maailmas.

Kokkuvõttes: bluus ei ole ainult muusikavorm — see on emotsionaalne ja kultuuriline keel, mis peegeldab inimeste elu, ajalugu ja loovust ning on andnud aluse paljudele teistele muusikastiilidele.

Meloodiline muster

Kõige lihtsamate bluusiskaalade meloodia põhineb mollpentatoonilisel skaalal, näiteks C Efat G A Bfat C, millele on lisatud lisanoodid (nn "sinised noodid"), näiteks nii: C Efat Gfat G A Bfat C. Sinised noodid ei sobi tavaliselt skaalale, kuid annavad muusikale erilise tunde.

C-ga algav bluusiskaala

Küsimused ja vastused

K: Mis on sinise mõiste?

K: Millal tekkis bluus?

K: Kuidas nimetati esimesed bluusilaulud?

K: Kust pärineb deltabluus?

K: Mis juhtus bluusiga, kui afroameeriklased rändasid põhja?

K: Milline on kõige olulisem bluusi vorm, mis arenes välja, ja kuidas seda mängitakse?

K: Kas on ka teisi bluusi vorme, mis töötati välja?

Otsing