Jazz-fusion: džässi ja rocki segav muusikažanr
Jazz-fusion: instrumentaalne džässi ja rocki sulam — pikad improviseeritud soolod, funk- ja maailmamuusika mõjutused ning intensiivne live-energia
Jazz-fusion (või "jazz-rock-fusion" või fusion) on muusikažanr või -stiil, mis tekkis 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses. Fusion ühendab džässi harmoonia- ja improvisatsioonitraditsioone rokki, eriti elektrilise instrumentatsiooni ja kõvemate rütmidega. Mõned jazz-fusionid kasutavad samuti funki, rhythm and blues'i ja maailmamuusikat, sageli lisades ladina-, india- või aafrika-inspiratsiooniga rütme ja meloodiaid.
Mängustiil ja pillid
Jazz-fusionit mängitakse tavaliselt instrumentaalina, kuigi esineb ka laule ja vokaalseid osi. Tüüpilised instrumendid on elektrikitarr, elektriline bass, trummid, klahvpillid (nt Hammond-orge või elektriline klaver), sünteesija ja mõnikord puhkpillid. Studio- ja live-esitustes kasutatakse sagedasti võimendust, efektiplokke ja sünteetilisi helisid, mis annavad muusikale rokkilikuma ja kaasaegsema kõla.
Kestus, soolod ja improviseerimine
Jazz-fusioni lood on sageli pikemad kui tavalised popmuusikas olevad palad: üks laul võib kesta viiest kuni kümne minuti või kauemgi. Neis lugudes on tavaliselt pikk soolo, mida mängivad instrumentaalsolistid — kitarr, saksofon, klahvid või bass — ja need soolod on sageli improviseeritud, st välja mõeldud mängimise käigus. Näiteks Frank Zappa muusikas, mida mõnikord liigitatakse jazz-fusioni hulka, olid pikad kitarrisoolod ja improvisatsioon leitav paljudes teemades.
Ajalugu ja tähtsamad esindajad
Fusioni tekkemärgina loetakse sageli Miles Davise albumeid nagu "In a Silent Way" ja "Bitches Brew" (1970), mis tõid džässi elektrilised helid ja rokkilikud rütmid kokku. 1970. ja 1980. aastatel kujunesid edasi sellised grupid ja artistid nagu Mahavishnu Orchestra, Weather Report, Return to Forever, Herbie Hancock (nt "Head Hunters") ja Tony Williams Lifetime. Need ansamblid tõid žanrisse tehnilise virtuoossuse, keerulised rütmid ja eklektilise stiilikombinatsiooni.
Publiku vastuvõtt ja esinemisvõimalused
Aastal 1970ndatel saavutas jazz-fusion nii kriitilise kui ka kommertsedu — mõned albumid jõudsid laiemasse raadioeetrisse ja müükinumbritesse. Täna ei kuulu jazz-fusion Ameerika Ühendriikide ja Kanada kommertsraadiotes kõige sagedamini mängitavate stiilide hulka, kuid Euroopas ja festivalidel (džässi- ning rokk-festivalid) on žanril jätkuvalt tugev kohalolek. Live-esinemised ja festivalid on fusioni tähtsaim väljund, sest ansamblite improvisatsiooniline laad ja soolode pikkus tulevad laval eriti hästi esile.
Kriitika ja pärand
Mõni muusikakriitik on pidanud fusionit liiga tehniliseks või „kodusõlmeliseks“, väites, et mõnikord jääb emotsioon tehnikale alla. Samas on fusion mõjutanud palju teisi žanre — progressive rocki, funk’i, popp- ja maailma-muusikat ning kaasaegseid jazzivorme. Tänapäeval jätkub žanri areng nii traditsioonilise fusioni järeltulijate kui ka nu-fusion või jazz-metal suundade kaudu, kus vanad ideed segunevad uusimate tehnoloogiate ja stiilidega.
Oluline on meeles pidada: kuigi fusion on tugevalt instrumentaalne ja soolo- ning improvisatsioonikeskne, ei ole see monoliitne žanr — selle sees leidub nii pehmemat, meloodilisemat lähenemist kui ka äärmiselt rütmikas ja eksperimentaalset muusikat.
Ajalugu
Jazz-fusion sai alguse 1960. aastate lõpus Ameerika Ühendriikides. 1960ndate lõpus hakkasid jazzmuusikud, nagu Miles Davis ja ansambel The Tony Williams Lifetime, kasutama oma jazzmuusikas elektrilisi instrumente, nagu elektribass ja elektriklaver. Samuti hakkasid džässmuusikud lisama oma džässmuusikasse rütme või rütme soulimuusikast, rütm ja bluusist ning rokkmuusikast. Kaks olulist jazz-fusioni albumit on "In a Silent Way" ja "Bitches Brew".
1970ndatel hakkas üha rohkem inimesi mängima jazz-fusionit. See muutus üha populaarsemaks, nii et üha rohkem inimesi hakkas kuulama jazz-fusionit ja käis jazz-fusioni kontsertidel. 1970ndatel hakkasid sellised jazzmuusikud nagu Herbie Hancock, Joe Zawinul, Jan Hammer ja Chick Corea kasutama oma lugudes elektroonilisi süntesaatoreid.
1980ndate alguses hakati mängima uut jazz-fusioni stiili, mida nimetati "pop-fusioniks". See uus pop-fusioni stiil oli pehmem ja aeglasem kui 1970ndate alguse fusion. Pop-fusionit mängiti raadios palju rohkem kui 1970ndate alguse fusionit. Pop-fusioni muusikute hulka kuuluvad Lee Ritenour, Al Jarreau, Kenny G, Bob James ja David Sanborn. Steve Vai oli 1980. aastatel jazz-fusioni ikoon ja mängis ulatuslikke kitarripõhiseid jazz-fusioni instrumentaale.
| · v · t · e | |||||||||||
| Komponendid |
| ||||||||||
| Žanrid |
| ||||||||||
| Raadioformaadid |
| ||||||||||
|
| ||||||||||
| Seotud |
| ||||||||||
| |||||||||||
Küsimused ja vastused
K: Mis on jazz-fusion?
V: Jazz-fusion on žanr või muusikastiil, mis segab džässi roki, funki, rhythm and bluesi ja maailmamuusikaga. Seda mängitakse tavaliselt instrumentidega ilma lauluta.
K: Kui pikad on jazz-fusioni laulud?
V: Jazz-fusioni laulud on sageli pikemad kui popmuusikas, tavaliselt viis kuni kümme minutit, võrreldes poplaulu kolme minutiga.
K: Milliseid soolosid kasutatakse jazz-fusionis?
V: Jazz-fusionis improviseeritakse või luuakse soolod esituse käigus.
K: Kes oli näide kellestki, kes kasutas seda žanri?
V: Frank Zappa oli näide kellestki, kes kasutas jazz-fusioni žanri.
K: Kas see on Põhja-Ameerika raadiojaamades populaarne?
V: Ei, seda ei kuulata Ameerika Ühendriikide või Kanada raadios eriti palju, kuid Euroopa raadiojaamades on see populaarsem.
K: Kas jazz-fusionis kasutatakse üldse laulmist?
V: Ei, tavaliselt ei kasutata laulmist - selle asemel kasutatakse ainult instrumente.
Otsige