Miles Davis

Varajane elu

Davis sündis 1926. aastal Altonis, Illinoisi osariigis. Tema isa Miles Dewey Davis Jr. oli hambaarst. Aastal 1927 kolis perekond East St. Louis'i. Neile kuulus ka suur rantšo Arkansase põhjaosas, kus Davis õppis ratsutama.

Davise ema Cleota Mae (Henry) Davis tahtis, et ta õpiks klaverimängu. Ta oli hea bluusipianist, kuid ei öelnud seda oma pojale. Davis hakkas muusikat õppima, kui ta oli 13-aastane, kui isa kinkis talle trompeti ja korraldas talle tunde kohaliku muusiku Elwood Buchanani juures. Buchanan õpetas Davist trompetit mängima ilma vibraatita ja Davis mängis alati nii. Buchanan lõi väidetavalt Davise sõrmenukke iga kord, kui ta hakkas kasutama tugevat vibratot. Davis ütles hiljem: "Ma eelistan ümarat heli, kus ei ole hoiakut, nagu ümar hääl, kus ei ole liiga palju tremolo ja mitte liiga palju põhibassi. Lihtsalt täpselt keskel. Kui ma seda heli ei saa, ei saa ma midagi mängida."

Kui ta oli 16-aastane, mängis Davis professionaalselt trompetit, kui ta ei käinud koolis. 17-aastaselt mängis ta aasta aega bändiliidri Eddie Randle'i bändis. Saksofonimängija Sonny Stitt püüdis Davist veenda, et ta liituks Tiny Bradshaw' bändiga, kuid Davise ema tahtis, et Davis lõpetaks keskkooli lõpueksami.

1944. aastal külastas Billy Eckstine'i ansambel East St. Louis'i. Bändis mängisid Dizzy Gillespie ja Charlie Parker ning Davis liitus nendega kolmanda trompetimängijana, kui trompetist Buddy Anderson oli haigestunud. Kui bänd tuuri lõpetama läks, soovisid Davise vanemad, et ta ikka veel oma õpingud lõpetaks.

New Yorgi aastad (1944-48)

Pärast keskkooli lõpetamist 1944. aastal kolis Davis New Yorki, et õppida Juilliardi muusikakoolis.

Kui ta New Yorki jõudis, veetis ta suurema osa oma ajast üritades Charlie Parkeriga kontakti saada, kuigi mõned inimesed olid talle öelnud, et ta ei tohiks seda teha. Kui ta leidis Parkeri, hakkas Davis osalema jam-sessioonidel, mis toimusid igal õhtul kahes Harlemi ööklubis, Minton's Playhouse'is ja Monroe's. Nendel sessioonidel osalesid ka teised kuulsad muusikud nagu Thelonious Monk ja Kenny Clarke.

Davis lahkus Juilliardist varakult, küsides selleks kõigepealt luba oma isalt. Talle ei meeldinud Juilliardi klassid, sest need keskendusid tema arvates liiga palju Euroopa klassikale ja "valgele" muusikale. Ta ütles ka, et Juilliardi klassid aitasid tal mõista muusikateooriat.

Ta hakkas professionaalselt mängima paljudes jazzansamblites, esinedes mitmes 52nd Street'i klubis koos Coleman Hawkinsi ja Eddie "Lockjaw" Davisega. 1945. aastal läks ta esimest korda salvestusstuudiosse Herbie Fieldsi ansambli liikmena. 1946. aastal tegi ta oma esimese salvestuse bändijuhina, ansambliga "Miles Davis Sextet pluss Earl Coleman ja Ann Hathaway". Sel ajal ei teinud ta bändiliidrina palju salvestusi.

1945. aasta paiku lõpetas Dizzy Gillespie koostöö Parkeriga ja Parker palkas Davise Gillespie asendajaks oma kvintetti. Gruppi kuulusid veel Max Roach trummidel, Al Haig (hiljem asendasid teda Sir Charles Thompson ja Duke Jordan) klaveril ning Curley Russell (hiljem asendasid teda Tommy Potter ja Leonard Gaskin) bassimängijana.

Parkeri kvintetiga salvestas Davis mitu korda. Tal oli soolo Parkeri tunnuslaulus "Now's the Time". See soolo viis "cool jazziks" nimetatud jazzistiili alguseni. Ansambel käis ka Ameerika Ühendriikides tuuridel. Los Angeleses toimunud tuuri ajal sai Parker närvivapustuse ja läks mitmeks kuuks Camarillo riiklikusse vaimuhaiglasse. Davis jäi L.A.-sse kinni, kus ta elas ja musitseeris koos jazzmuusik Charles Mingusega. Hiljem sai ta tööd Billy Eckstine'i juures California tuuril, mis tõi ta tagasi New Yorki. 1948. aastal tuli Parker Los Angelesest tagasi ja Davis liitus taas tema ansambliga.

Parkeri grupi muusikud ei saanud väga hästi läbi. Parkeri käitumine oli narkosõltuvuse tõttu ettearvamatu. Davis ja Roach ei olnud nõus sellega, et Parker palkas Duke Jordani pianistiks ja oleks eelistanud Bud Powelli). Detsembris 1948 lahkus Davis ansamblist pärast tüli Parkeriga Royal Roostis. Ta hakkas New Yorgis erinevate ansamblitega iseseisvamalt töötama.

Cool'i sünd (1948-49)

1948. aastal lähenes Davis Kanada helilooja ja arranžeerija Gil Evansiga. Davis kohtus Evansi kodus ka teiste muusikutega, nagu Roach, pianist John Lewis ja baritonsaksofonist Gerry Mulligan. Evans oli olnud Claude Thornhilli orkestri arranžeerija ja selle ansambli ning Duke Ellingtoni eeskujul tekkis suur ansambel, kuhu kuulusid metsasarv ja tuuba.

Davis võttis projektis väga aktiivse rolli ja sellest sai peagi "tema projekt". Nad püüdsid saavutada inimhäälega sarnast kõla, üle hoolikalt arranžeeritud kompositsioonide.

Esimest korda esines ansambel 1948. aasta suvel Royal Roost'is. Nad tegutsesid kuni 1949. aasta lõpuni ja muusikud vahetusid korduvalt. Ansamblis oli palju valgeid muusikuid ja see ärritas mõnda afroameerika džässmängijat. Paljud neist olid sel ajal töötud. Davis ei kuulanud neid.

Ansambel sai plaadilepingu Capitol Recordsiga ja neil oli mitu salvestussessiooni 1949. aasta jaanuarist kuni 1950. aasta aprillini. See muusika ilmus albumil nimega Birth of the Cool. See album andis nime uuele jazzistiilile, mida nimetati "cool jazziks". Davis teadis, kui oluline oli tema projekt, ja ta keeldus isegi Duke Ellingtoni orkestrile pakutavast tööst. See ansambel viis ka Davise ja Gil Evansi eluaegse sõpruse alguseni.