Miles Dewey Davis III (26. mai 1926 - 28. september 1991) oli Ameerika Ühendriikide džässtrompetist, ansamblijuht ja helilooja. Ta oli 20. sajandi muusikas väga oluline. Ta aitas arendada mitmeid erinevaid jazzstiile, nagu cool jazz, hard bop, free jazz ja fusion. Bändijuhina töötas ta koos teiste kuulsate muusikutega, nagu John Coltrane, Herbie Hancock, Bill Evans, Wayne Shorter, Chick Corea, John McLaughlin, Cannonball Adderley, Gerry Mulligan, Tony Williams, George Coleman, J. J. Johnson, Keith Jarrett, John Scofield ja Kenny Garrett.

1959. aastal andis ta välja albumi "Kind of Blue". See album sai väga kuulsaks ja populaarseks. Aastal 2008 oli seda müüdud 4 miljonit eksemplari. 2006. aastal kanti Davis Rock and Roll Hall of Fame'i ja teda kirjeldati kui "ühte jazziajaloo võtmefiguuri".

Varajane elu ja haridus

Miles Davis sündis Altonis, Illinoisis ning kasvas üles St. Louis'is. Ta alustas trompetimängu noorelt ja õppis muusikat kohalikus keskkonnas; hiljem kolis ta New Yorki, kus astus mõneks ajaks Juilliardi muusikakooli, kuid jättis õpingud pooleli, et pühenduda lavatööle ja salvestustele. Noorena mängis ta koos bebopi teerajajatega, sealhulgas Charlie Parkeriga, mis mõjutas tugevalt tema tehnilist ja loomingulist arengut.

Karjäär ja muusikalised perioodid

Davise karjäär jaguneb mitmeks selgelt eristatavaks perioodiks. 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses oli ta seotud bebopi ja cool jazziga; 1950ndate keskpaigas kujunes tema stiil lüürilisemaks ja tagasihoidlikumaks, markeerides üleminekut hard bopi mõjutustega ansamblijuhtimisele. 1960ndatel pani ta kokku oma tuntud teise kvinteti, mille koosseisu kuulusid muuhulgas Herbie Hancock, Wayne Shorter, Tony Williams ja Paul Chambers — see kooslus oli oluline modernse jazzi arengus.

1969. aastal algas Davise elektriline periood, mille tipphetk oli album Bitches Brew (1970). Selles etapis kombineeris ta džässi rocki, funki ja avangardsete elementidega, olles üks fusion-liikumise teerajajaid. Tema koostööprodutsent Teo Macero kasutas stuudiotehnikaid ja lõikeid, mis muutsid salvestamisprotsessi loominguliseks osaks kompositsioonist.

Kind of Blue — mõju ja tähendus

Kind of Blue peetakse üheks olulisemaks ja mõjukamaks džässialbumiks ajaloos. Albumil kasutatud modal jazz'i lähenemine andis solistidele suurema vabaduse improviseerimiseks, sest nad ei pidanud järgima keerukaid akordivahete mustreid. Salvestusel osalesid lisaks Davisile ka Cannonball Adderley, John Coltrane, Bill Evans, Paul Chambers ja Jimmy Cobb (ning Wynton Kelly mängib klaverit ühel rajal). Albumi laadi peetakse džässõppe ja improvisatsiooni mudeliks: selle melodiline lihtsus, ruumi kasutus ja kõlamaailma värskus on mõjutanud nii džässi- kui ka popmuusikuid üle maailma.

Stiil ja mängutehnika

Davise mäng oli tuntud oma isikupärase kõla, tugeva fraasiga, ruumi kasutamise ja minimalistliku lähenemise poolest. Ta eelistaski sageli trummeldada ja lühikesi, täpseid fraase, mis andsid muusikale erilise pingetundliku kvaliteedi. Tema laialdased eksperimentaalsed perioodid näitavad võimet kohaneda ja suunata muusikalisi muutusi – alates peenest, muted-trompeti kõlast kuni võimsa elektrilise instrumentatsiooni ja suurvormiliste ansamblite kasutamiseni.

Koostöö ja mõjutaja roll

Davis oli tuntud kui mentor ja värskete talentide avastaja: tema ansamblites kasvasid kuulsust paljud tulevased liidrid, näiteks John Coltrane, Herbie Hancock, Wayne Shorter ja Tony Williams. Tema võime kokku panna erineva taustaga muusikuid ja suunata neid ühisesse loomingusse aitas kujundada mitmeid olulisi jazzliike. Lisaks on Davise muusikat laialdaselt sample'itud ja mõjutanud rocki, funk’i, hip-hopi ja elektronmuusika artiste.

Autasud ja pärand

Miles Davis on saanud hulga tunnustusi ja auhindu kogu oma karjääri jooksul. Tema töö on kantud muusikaajalukku ja populaarse kultuuri canoni; 2006. aastal kanti ta Rock and Roll Hall of Fame'i. 1990. aastal pälvis ta Grammy eluajaloo auhinna. Paljud tema salvestised, eriti Kind of Blue, on jätkuvalt laialdaselt kuulatavad ja mõjutanud õppematerjalidena muusikahariduses.

Hilisem elu ja surm

Davise tervis halvenes 1980. ja 1990. aastatel ning tema avalik tegevus vähenes. Ta suri 28. septembril 1991 Santa Monicas, Californias; tema surmaga kaotas maailm ühe mõjukama ja uuendusmeelsema jazzmuusiku. Pärandina jäävad tema salvestused, ansamblite koosseisud ning tema panus muusikaliste stiilide ja improvisatsioonipraktikate arengusse.

Valikuline plaadistsükli ülevaade

  • Birth of the Cool (koondkogumik, 1949–1950 salvestused) — varane cool-jazzi klassika
  • Kind of Blue (1959) — modal jazz'i meistriteos
  • Bitches Brew (1970) — fusioni teerajaja
  • In a Silent Way (1969) — elektrilise perioodi algus ja atmosfääriline helimaailm
  • Miles Smiles (1967) — näide teise kvinteti loovusest ja modernsusest

Miles Davise elutöö on jätkuvalt uurimis- ja kuulamishuvi objektiks nii muusikute, teadlaste kui ka laia publiku seas. Tema võime uuendada, õpetada ja pidevalt stiililiselt muutuda teeb temast ühe 20. sajandi olulisema ja kestvama muusikalise hahmiga.