Miles Davis — džässitrumpetist, ansamblijuht ja 'Kind of Blue' autor
Miles Davis — mõjukas džässitrumpetist, ansamblijuht ja "Kind of Blue" looja. Avasta tema uuenduslik pärand, olulisemad albumid ja mõju jazzile läbi aastakümnete.
Miles Dewey Davis III (26. mai 1926 - 28. september 1991) oli Ameerika Ühendriikide džässtrompetist, ansamblijuht ja helilooja. Ta oli 20. sajandi muusikas väga oluline. Ta aitas arendada mitmeid erinevaid jazzstiile, nagu cool jazz, hard bop, free jazz ja fusion. Bändijuhina töötas ta koos teiste kuulsate muusikutega, nagu John Coltrane, Herbie Hancock, Bill Evans, Wayne Shorter, Chick Corea, John McLaughlin, Cannonball Adderley, Gerry Mulligan, Tony Williams, George Coleman, J. J. Johnson, Keith Jarrett, John Scofield ja Kenny Garrett.
1959. aastal andis ta välja albumi "Kind of Blue". See album sai väga kuulsaks ja populaarseks. Aastal 2008 oli seda müüdud 4 miljonit eksemplari. 2006. aastal kanti Davis Rock and Roll Hall of Fame'i ja teda kirjeldati kui "ühte jazziajaloo võtmefiguuri".
Varajane elu ja haridus
Miles Davis sündis Altonis, Illinoisis ning kasvas üles St. Louis'is. Ta alustas trompetimängu noorelt ja õppis muusikat kohalikus keskkonnas; hiljem kolis ta New Yorki, kus astus mõneks ajaks Juilliardi muusikakooli, kuid jättis õpingud pooleli, et pühenduda lavatööle ja salvestustele. Noorena mängis ta koos bebopi teerajajatega, sealhulgas Charlie Parkeriga, mis mõjutas tugevalt tema tehnilist ja loomingulist arengut.
Karjäär ja muusikalised perioodid
Davise karjäär jaguneb mitmeks selgelt eristatavaks perioodiks. 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses oli ta seotud bebopi ja cool jazziga; 1950ndate keskpaigas kujunes tema stiil lüürilisemaks ja tagasihoidlikumaks, markeerides üleminekut hard bopi mõjutustega ansamblijuhtimisele. 1960ndatel pani ta kokku oma tuntud teise kvinteti, mille koosseisu kuulusid muuhulgas Herbie Hancock, Wayne Shorter, Tony Williams ja Paul Chambers — see kooslus oli oluline modernse jazzi arengus.
1969. aastal algas Davise elektriline periood, mille tipphetk oli album Bitches Brew (1970). Selles etapis kombineeris ta džässi rocki, funki ja avangardsete elementidega, olles üks fusion-liikumise teerajajaid. Tema koostööprodutsent Teo Macero kasutas stuudiotehnikaid ja lõikeid, mis muutsid salvestamisprotsessi loominguliseks osaks kompositsioonist.
Kind of Blue — mõju ja tähendus
Kind of Blue peetakse üheks olulisemaks ja mõjukamaks džässialbumiks ajaloos. Albumil kasutatud modal jazz'i lähenemine andis solistidele suurema vabaduse improviseerimiseks, sest nad ei pidanud järgima keerukaid akordivahete mustreid. Salvestusel osalesid lisaks Davisile ka Cannonball Adderley, John Coltrane, Bill Evans, Paul Chambers ja Jimmy Cobb (ning Wynton Kelly mängib klaverit ühel rajal). Albumi laadi peetakse džässõppe ja improvisatsiooni mudeliks: selle melodiline lihtsus, ruumi kasutus ja kõlamaailma värskus on mõjutanud nii džässi- kui ka popmuusikuid üle maailma.
Stiil ja mängutehnika
Davise mäng oli tuntud oma isikupärase kõla, tugeva fraasiga, ruumi kasutamise ja minimalistliku lähenemise poolest. Ta eelistaski sageli trummeldada ja lühikesi, täpseid fraase, mis andsid muusikale erilise pingetundliku kvaliteedi. Tema laialdased eksperimentaalsed perioodid näitavad võimet kohaneda ja suunata muusikalisi muutusi – alates peenest, muted-trompeti kõlast kuni võimsa elektrilise instrumentatsiooni ja suurvormiliste ansamblite kasutamiseni.
Koostöö ja mõjutaja roll
Davis oli tuntud kui mentor ja värskete talentide avastaja: tema ansamblites kasvasid kuulsust paljud tulevased liidrid, näiteks John Coltrane, Herbie Hancock, Wayne Shorter ja Tony Williams. Tema võime kokku panna erineva taustaga muusikuid ja suunata neid ühisesse loomingusse aitas kujundada mitmeid olulisi jazzliike. Lisaks on Davise muusikat laialdaselt sample'itud ja mõjutanud rocki, funk’i, hip-hopi ja elektronmuusika artiste.
Autasud ja pärand
Miles Davis on saanud hulga tunnustusi ja auhindu kogu oma karjääri jooksul. Tema töö on kantud muusikaajalukku ja populaarse kultuuri canoni; 2006. aastal kanti ta Rock and Roll Hall of Fame'i. 1990. aastal pälvis ta Grammy eluajaloo auhinna. Paljud tema salvestised, eriti Kind of Blue, on jätkuvalt laialdaselt kuulatavad ja mõjutanud õppematerjalidena muusikahariduses.
Hilisem elu ja surm
Davise tervis halvenes 1980. ja 1990. aastatel ning tema avalik tegevus vähenes. Ta suri 28. septembril 1991 Santa Monicas, Californias; tema surmaga kaotas maailm ühe mõjukama ja uuendusmeelsema jazzmuusiku. Pärandina jäävad tema salvestused, ansamblite koosseisud ning tema panus muusikaliste stiilide ja improvisatsioonipraktikate arengusse.
Valikuline plaadistsükli ülevaade
- Birth of the Cool (koondkogumik, 1949–1950 salvestused) — varane cool-jazzi klassika
- Kind of Blue (1959) — modal jazz'i meistriteos
- Bitches Brew (1970) — fusioni teerajaja
- In a Silent Way (1969) — elektrilise perioodi algus ja atmosfääriline helimaailm
- Miles Smiles (1967) — näide teise kvinteti loovusest ja modernsusest
Miles Davise elutöö on jätkuvalt uurimis- ja kuulamishuvi objektiks nii muusikute, teadlaste kui ka laia publiku seas. Tema võime uuendada, õpetada ja pidevalt stiililiselt muutuda teeb temast ühe 20. sajandi olulisema ja kestvama muusikalise hahmiga.
Varajane elu
Davis sündis 1926. aastal Altonis, Illinoisi osariigis. Tema isa Miles Dewey Davis Jr. oli hambaarst. Aastal 1927 kolis perekond East St. Louis'i. Neile kuulus ka suur rantšo Arkansase põhjaosas, kus Davis õppis ratsutama.
Davise ema Cleota Mae (Henry) Davis tahtis, et ta õpiks klaverimängu. Ta oli hea bluusipianist, kuid ei öelnud seda oma pojale. Davis hakkas muusikat õppima, kui ta oli 13-aastane, kui isa kinkis talle trompeti ja korraldas talle tunde kohaliku muusiku Elwood Buchanani juures. Buchanan õpetas Davist trompetit mängima ilma vibraatita ja Davis mängis alati nii. Buchanan lõi väidetavalt Davise sõrmenukke iga kord, kui ta hakkas kasutama tugevat vibratot. Davis ütles hiljem: "Ma eelistan ümarat heli, kus ei ole hoiakut, nagu ümar hääl, kus ei ole liiga palju tremolo ja mitte liiga palju põhibassi. Lihtsalt täpselt keskel. Kui ma seda heli ei saa, ei saa ma midagi mängida."
Kui ta oli 16-aastane, mängis Davis professionaalselt trompetit, kui ta ei käinud koolis. 17-aastaselt mängis ta aasta aega bändiliidri Eddie Randle'i bändis. Saksofonimängija Sonny Stitt püüdis Davist veenda, et ta liituks Tiny Bradshaw' bändiga, kuid Davise ema tahtis, et Davis lõpetaks keskkooli lõpueksami.
1944. aastal külastas Billy Eckstine'i ansambel East St. Louis'i. Bändis mängisid Dizzy Gillespie ja Charlie Parker ning Davis liitus nendega kolmanda trompetimängijana, kui trompetist Buddy Anderson oli haigestunud. Kui bänd tuuri lõpetama läks, soovisid Davise vanemad, et ta ikka veel oma õpingud lõpetaks.
New Yorgi aastad (1944-48)
Pärast keskkooli lõpetamist 1944. aastal kolis Davis New Yorki, et õppida Juilliardi muusikakoolis.
Kui ta New Yorki jõudis, veetis ta suurema osa oma ajast üritades Charlie Parkeriga kontakti saada, kuigi mõned inimesed olid talle öelnud, et ta ei tohiks seda teha. Kui ta leidis Parkeri, hakkas Davis osalema jam-sessioonidel, mis toimusid igal õhtul kahes Harlemi ööklubis, Minton's Playhouse'is ja Monroe's. Nendel sessioonidel osalesid ka teised kuulsad muusikud nagu Thelonious Monk ja Kenny Clarke.
Davis lahkus Juilliardist varakult, küsides selleks kõigepealt luba oma isalt. Talle ei meeldinud Juilliardi klassid, sest need keskendusid tema arvates liiga palju Euroopa klassikale ja "valgele" muusikale. Ta ütles ka, et Juilliardi klassid aitasid tal mõista muusikateooriat.
Ta hakkas professionaalselt mängima paljudes jazzansamblites, esinedes mitmes 52nd Street'i klubis koos Coleman Hawkinsi ja Eddie "Lockjaw" Davisega. 1945. aastal läks ta esimest korda salvestusstuudiosse Herbie Fieldsi ansambli liikmena. 1946. aastal tegi ta oma esimese salvestuse bändijuhina, ansambliga "Miles Davis Sextet pluss Earl Coleman ja Ann Hathaway". Sel ajal ei teinud ta bändiliidrina palju salvestusi.
1945. aasta paiku lõpetas Dizzy Gillespie koostöö Parkeriga ja Parker palkas Davise Gillespie asendajaks oma kvintetti. Gruppi kuulusid veel Max Roach trummidel, Al Haig (hiljem asendasid teda Sir Charles Thompson ja Duke Jordan) klaveril ning Curley Russell (hiljem asendasid teda Tommy Potter ja Leonard Gaskin) bassimängijana.
Parkeri kvintetiga salvestas Davis mitu korda. Tal oli soolo Parkeri tunnuslaulus "Now's the Time". See soolo viis "cool jazziks" nimetatud jazzistiili alguseni. Ansambel käis ka Ameerika Ühendriikides tuuridel. Los Angeleses toimunud tuuri ajal sai Parker närvivapustuse ja läks mitmeks kuuks Camarillo riiklikusse vaimuhaiglasse. Davis jäi L.A.-sse kinni, kus ta elas ja musitseeris koos jazzmuusik Charles Mingusega. Hiljem sai ta tööd Billy Eckstine'i juures California tuuril, mis tõi ta tagasi New Yorki. 1948. aastal tuli Parker Los Angelesest tagasi ja Davis liitus taas tema ansambliga.
Parkeri grupi muusikud ei saanud väga hästi läbi. Parkeri käitumine oli narkosõltuvuse tõttu ettearvamatu. Davis ja Roach ei olnud nõus sellega, et Parker palkas Duke Jordani pianistiks ja oleks eelistanud Bud Powelli). Detsembris 1948 lahkus Davis ansamblist pärast tüli Parkeriga Royal Roostis. Ta hakkas New Yorgis erinevate ansamblitega iseseisvamalt töötama.
Cool'i sünd (1948-49)
1948. aastal lähenes Davis Kanada helilooja ja arranžeerija Gil Evansiga. Davis kohtus Evansi kodus ka teiste muusikutega, nagu Roach, pianist John Lewis ja baritonsaksofonist Gerry Mulligan. Evans oli olnud Claude Thornhilli orkestri arranžeerija ja selle ansambli ning Duke Ellingtoni eeskujul tekkis suur ansambel, kuhu kuulusid metsasarv ja tuuba.
Davis võttis projektis väga aktiivse rolli ja sellest sai peagi "tema projekt". Nad püüdsid saavutada inimhäälega sarnast kõla, üle hoolikalt arranžeeritud kompositsioonide.
Esimest korda esines ansambel 1948. aasta suvel Royal Roost'is. Nad tegutsesid kuni 1949. aasta lõpuni ja muusikud vahetusid korduvalt. Ansamblis oli palju valgeid muusikuid ja see ärritas mõnda afroameerika džässmängijat. Paljud neist olid sel ajal töötud. Davis ei kuulanud neid.
Ansambel sai plaadilepingu Capitol Recordsiga ja neil oli mitu salvestussessiooni 1949. aasta jaanuarist kuni 1950. aasta aprillini. See muusika ilmus albumil nimega Birth of the Cool. See album andis nime uuele jazzistiilile, mida nimetati "cool jazziks". Davis teadis, kui oluline oli tema projekt, ja ta keeldus isegi Duke Ellingtoni orkestrile pakutavast tööst. See ansambel viis ka Davise ja Gil Evansi eluaegse sõpruse alguseni.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Miles Davis?
V: Miles Davis oli Ameerika Ühendriikide džässtrompetist, bändijuht ja helilooja, kes oli 20. sajandi muusikas väga oluline.
K: Milliseid erinevaid jazzstiile aitas Miles Davis arendada?
V: Miles Davis aitas arendada mitmeid erinevaid jazzstiile, sealhulgas cool jazz, hard bop, free jazz ja fusion.
K: Milliste kuulsate muusikutega töötas Miles Davis bändijuhina?
V: Miles Davis töötas bändijuhina paljude kuulsate muusikutega, sealhulgas John Coltrane'i, Herbie Hancocki, Bill Evansi, Wayne Shorteri, Chick Corea, John McLaughlini, Cannonball Adderley, Gerry Mulligani, Tony Williamsi, George Colemani, J. J. Johnsoni, Keith Jarretti, John Scofieldi ja Kenny Garrettiga.
Küsimus: Mis oli selle kuulsa albumi nimi, mille Miles Davis 1959. aastal välja andis?
V: Miles Davise 1959. aastal välja antud kuulsa albumi nimi oli Kind of Blue.
Küsimus: Mitu eksemplari Kind of Blue oli 2008. aastaks müüdud?
V: 2008. aastaks oli "Kind of Blue" müüdud 4 miljonit eksemplari.
K: Millal Miles Davis võeti Rock and Roll Hall of Fame'i?
V: Miles Davis lülitati Rock and Roll Hall of Fame'i 2006. aastal.
K: Kuidas kirjeldati Miles Davist, kui ta Rock and Roll Hall of Fame'i sisse viidi?
V: Kui Miles Davis lülitati Rock and Roll Hall of Fame'i, kirjeldati teda kui "üht jazziajaloo võtmefiguuri".
Otsige