Edward Kennedy "Duke" Ellington (29. aprill 1899 – 24. mai 1974) oli Ameerika Ühendriikide helilooja, pianist ja bigbändi juht. Ta oli üks olulisemaid ja mõjukamaid muusikuid salvestatud muusika ajaloos ning teda peetakse üheks suurimaks jazzmuusika tegelaseks. Ellingtoni looming hõlmas lisaks džässile ka bluusi, gospeli, popi ja klassikalise muusika elemente. Tema karjäär kestis ligi 50–60 aastat ning pärast surma suurenes tema maine veelgi; ta sai 1999. aastal Pulitzeri auhinna nõukogu eriauhinna.
Karjäär ja tähtsamad etapid
Ellington hakkas orkestrit juhtima 1923. aastal ja juhtis seda katkestamatult kuni oma surmani 1974. aastal, mil ta kaotas võitluse kopsuvähiga. 1920. ja 1930. aastatel tõusis tema ansambel rahvusvahelisse tuntusse, eriti pärast pikaajalist residentsi Harlemi kuulsas Cotton Clubis (1927–1931). Tollest ajast pärinevad mitmed tema esimese tõelise kuulsuse laused ja salvestused, mis aitasid defineerida suurtuuri ehk swing-ajastu kõla.
Olulised teosed ja loominguline kätk
Ellington oli nii helilooja, arranžeerija kui ka orkestrijuht, kelle käe all arenes suur formatiivne repertuaar. Tema looming hõlmab nii lühemaid laule kui ka pikemaid sümfoonilisi sarju ja "suit'e" (nt Black, Brown and Beige, Such Sweet Thunder, Far East Suite). Mõned tema kõige tuntumad palad on Mood Indigo, It Don't Mean a Thing (If It Ain't Got That Swing), Sophisticated Lady, Solitude ja In a Sentimental Mood. Paljusid teoseid aitas kujundada tema pikaajaline koostöö Billy Strayhorniga, kelle kirjutatud ja arranžeeritud lood (nt Take the 'A' Train) on tihedalt seotud Ellingtoni orkestri heliga.
Ellington oli viljakas helilooja — talle omistatakse üle tuhande teose — ning ta katsetas julgelt orkestratsiooniga, pidades tähtsaks, et iga solist orkestris saaks oma hääle ja karakteri läbi särada.
Ansambli liikmed ja tähtsad solistid
Ellingtoni orkester oli paljude tugeva individuaalse kõlaga muusikute koduks. Mõned tuntud nimed, kes orkestris mängisid või tihti koostööd tegid, on Johnny Hodges, Cootie Williams, Paul Gonsalves, Ben Webster, Harry Carney, Barney Bigard, Jimmy Blanton, Ray Nance, Bubber Miley ja Billy Strayhorn (koostööpartner). Paljud neist aitasid kujundada ansambli eripärast kõla ja said ise jazziajaloo tähtedeks.
Esinemised, salvestused ja mõju
Ellington salvestas ulatuslikult ja tema orkester esines regulaarselt nii Ameerika Ühendriikides kui ka rahvusvaheliselt. Tema lähenemine orkestrile — elegantne, värvirohke ja solistikeskne — mõjutas tugevalt bigbändi kirjandust ja arranžeerimist järgmiste põlvkondade jazzmuusikutel. Tema rikkalik looming ja püsiv ansambli juhtimine lõid vundamendi modernse džässi suunistele.
Pärand, autasud ja tunnustus
Ellingtoni looming on jätnud sügava jälje maailma muusikasse: tema teosed on püsiv osa jazzirepertuaarist ja teda tunnustatakse laialdaselt nii heliloojana kui kultuurilise ikoonina. Tema suuremad autasud hõlmavad muu hulgas 1969. aasta Presidential Medal of Freedom'i. Aastakümneid pärast surma tunnustati teda veelgi, näiteks 1999. aastal Pulitzeri nõukogu eriauhinnaga, mis kinnitas tema püsivat tähtsust Ameerika muusikaajaloos.
Isiklik elu ja pärand
Ellingtoni isiklikus elus olid olulised ka muusikalised ja perekondlikud sidemed: tema poeg Mercer Ellington osales orkestri tegevuses ja võttis bändi juhtimise üle pärast Duke'i surma; Mercer suri 1996. aastal ja hiljem juhtis ansamblit Merceri noorem poeg Paul Ellington. Duke Ellington suri 24. mail 1974 kopsuvähki. Tema muusika, salvestused ja uuenduslikud orkestratsioonid elavad edasi ning mõjutavad ka tänapäeva muusikuid ja kuulajaid üle kogu maailma.