Heavy metal (muusikastiil) — definitsioon, tunnused ja alaliigid
Uuri heavy metal’i definitsiooni, iseloomulikke tunnuseid ja alaliike: heli, instrumendid, stiilid, riietus ja tuntud bändid — põhjalik ja kaasahaarav ülevaade.
Heavy metal on valju, energiline ja sageli agressiivne rokkmuusika stiil, mis tekkis 1960.–1970. aastate vahetusel. Bändides, kes mängivad heavy-metal-muusikat, on tavaliselt üks või kaks kitarri, basskitarr ja trummid. Mõnes ansamblis kasutatakse ka elektroonilisi klahvpille, oreleid või muid instrumente. Heavy-metali lood on sageli valju ja jõulise kõlaga, neil on korduvad tugevad rütmid ja selgelt eristuvad riffid (korduvad kitarrisümfooniad või fraasid). Allpool on kirjeldatud heavy metali põhijooni, lauletamisstiile ja peamisi alaliike.
Põhijooned
Heavy metalil on mitmeid ühistunnuseid, mis eristavad seda teistest roki alamžanritest:
- Riffid ja akordistruktuurid: keskne roll kitarririffidel ja power-akkordidel.
- Sõelumine ja moonutus: tugev kitarri- ja bassikõla, sageli kasutusel high-gain amp-seaded ning erinevad efektid (distortion, overdrive, wah, chorus).
- Rütm: jõuline trummipõhi, tihti kahe bassitrummiga (double bass), selged backbeat’id ja tugev dünaamika.
- Häälestus: instrumendid on mõnikord lõdvemalt ehk allapoole häälestatud (drop-tuning või madalam standardhäälestus), et saada raskemat, madalamat kõla.
- Harmoonia ja meetrum: ebatavalised võtmevahetused ja taktimõõdud (erinevad metrumid ja mõõtmete vaheldused) esinevad sageli, eriti progressiivsetes ja tehnilistes alaliikides.
Instrumentatsioon ja tehnika
Tavapärane koosseis on kaks kitarri (lead ja rhythm), basskitarr ja trummid. Rütmikitarri roll on tihti riffi hoidmine ja akordide pumpamine, lead-kitarr mängib soolosid ja meloodiaid. Basskitarr tugevdab madalat sagedust ja annab rütmilist sisu. Trummidel kasutatakse range rütmihoidmise kõrval ka tehnilisi elemente nagu blast beat’id (kiired löögid) ja keerulised fills’id. Kitarritöö hõlmab palm muting’ut, power-akkorde, harmoonilisi mängutehnikaid ning virtuooslikke soolosid.
Laulikustiilid ja sõnumid
Laulmine heavy metalis varieerub puhtast meloodilisest laulust kuni röögatuste, karjumise ja grunt’ini. Lühikesteks ja korratavaks fraasideks lisanduvad tihti koraalilaadsed refräänid suurtel lavadel. Sõnavara ja teemad võivad olla laiad: sõda, poliitika, mütoloogia, isiklikud konfliktid, satiir, fantaasia ja eksistentsiaalsed küsimused. Mõned alaliigid rõhutavad tumedamaid ja agressiivsemaid teemasid, teised on lüüriliselt epopeerilised või fantaasiarikkad.
Lavaesitus ja välimus
Heavy-metal-bändid riietuvad sageli teksadesse, nahkjakkidesse, nahksaabastesse ning neil on pikad juuksed ja teatud liigilised kostüümivalikud. Mõnel kontserdil kasutatakse lavakujundust, kostüüme ja efektseid valguslahendusi, et luua teatriline elamus; teised bändid eelistavad tagasihoidlikumat lavalist käitumist. Oluline osa on ka fännide hierarhial ja kogukonnatundel – kontserdid on sageli intensiivsed, kaasahaaravad ja sotsiaalselt ühendavad sündmused.
Heli- ja produktsioonitunnused
Stuudios on heavy metali produktsioon suunatud „paksu” ja selge helipildiga tulemuseni: kitarrid ja bass on tihedalt mikseris, trummid on võimendatud ning vokaal asetub konkreetsele kohale. Kasutatakse sagedasi overdub’ideks kitarrikihte (double-tracking), efektiplatte ning mõnikord sümfoonilisi oreli- või süntesaatorifonde. Live-esitustel on oluline monitorimine ja võimendus, et säilitada selgus valjus kõlas.
Peamised alaliigid
- NWOBHM (New Wave of British Heavy Metal): 1970.–80. aastate UK-st tõusnud laine, mis kombineeris raskust ja meloodiat ning mõjutas hilisemat metallikirjandust.
- Thrash metal: kiire tempoga ja agressiivne stiil, mille aluseks on teravad riffid ja intensiivne trummimäng.
- Death metal: väga raju ja tehniline, iseloomustavad sügavad grunt-vokaalid, keerukad struktuurid ja tihti tumedad teemad.
- Black metal: atmosfääriline ja tihti minimalistlik, kasutab kõrgeid kitarre, karged vokaalid ja musta esteeetikat.
- Doom metal: aeglane, raske ja melanhoolne stiil, rõhutab rasket riffi ja tumedaid helitunnetusi.
- Power metal: meloodiline ja kiire, sageli fantastiliste lugude ja suurejooneliste refräänidega.
- Glam/hair metal: 1980. aastate stiil, rõhk meloodial, pop-mõjutustel ja lavalisel šou’l.
- Progressive metal: keerukad struktuurid, pikad kompositsioonid ja tehniline virtuoossus.
- Nu metal: segab metali elemente hip-hopi ja alternatiivse rockiga, tihti kasutatakse süntesaatorit ja rütmilist vokaali.
- Metalcore ja deathcore: ühendavad hardcore’i intensiivsust metali rasketest elementidest, iseloomustab breakdown’e ja vahelduvad puhastatud ning rünnakulised vokaalid.
- Speed metal: väga kiire ja tehniline stij, eelkäija thrashile.
- Symphonic metal: segab metallile omase suure kõlaga sümfooniliste orkestratsioonide ja kooriga.
- Folk metal: kombineerib rahvamuusika elemente ja traditsioonilisi instrumente metalliga.
- Groove metal: keskendub rütmile ja „köitvatele” groove’idele, sageli keskmise tempos ja tööstuslikuma kõlaga.
- Industrial metal: kasutab elektroonikat, masinlikke helisid ja teravat tootmist.
- Post-metal ja alternative metal: lai valik mõjutusi, rõhk atmosfääril ja eksperimenteerimisel.
Ajalugu ja mõju
Heavy metal on mitmekesistunud läbi aastakümnete ning mõjutanud paljusid teisi muusikastiile. Algusaegadel määratlesid žanri rasked riffid ja teatud teatraalsus; edaspidi jagunes see paljudeks alamžanriteks, mis on arenenud nii tehnilisemaks kui ka meloodilisemaks. Heavy metal on globaalne nähtus: igal kontinendil on oma stseene, festivalid ja kogukonnad.
Kultuur ja fännibaas
Heavy-metali kultuur hõlmab tugevat kogukonnatunnet, fännide lojaalsust ja eristuvat visuaalset stiili. Kontserdid ja festivalid (nt suured lavasündmused) on märkimisväärsed kogunemised, kus fännid jagavad muusikalisi eelistusi ja isiklikku identiteeti. Kuigi mõningad välised stereotüübid rõhutavad agressiivsust või provokatiivsust, on metallikogukond laialt mitmekesine — seal on ruumi nii melanhooliale, virtuoossusele, meloodiale kui ka ühiskondlikule ja isiklikule peegeldusele.
Kokkuvõttes on heavy metal laialdane ja dünaamiline muusikastiil, mille põhialused on tugev kitarririff, intensiivne rütm ja mitmekesine emotsionaalne väljendus. Alaliikide rohkus annab nii muusikutele kui ka kuulajatele palju stiililisi võimalusi ja isiklikke eelistusi väljendada.
Ajalugu
1960ndad ja 1970ndad
Väga hilistel 1960ndatel ja 1970ndatel muutus rock'n'roll kõvemaks ja valjemaks muusikavormiks, mida nimetati rokiks. 1970ndatel mängisid rokkmuusika bändid tohutuid, valju kontserte välistaadionitel. 1970ndate alguses mängisid paljud rokkbändid psühhedeelset rokki, mis on rokkmuusika liik, mille tekstid ja helid olid mõeldud selleks, et anda kuulajale ettekujutus sellest, mis tunne on olla nn "meelt laiendavate" (ja tavaliselt illegaalsete) uimastite peal, ja mis mõnede arvates isegi suurendas uimastite tarvitamise kogemust. Paljud briti bändid mängisid bluusimuusikat segamini rokkmuusikaga, näiteks The Animals, The Kinks, The Who, Jimi Hendrix, Jeff Beck Group.
1960ndate lõpus leiutati rockmuusika kõvem vorm, mida nimetati "heavy metaliks". Esimest korda kasutati seda terminit 1968. aastal Steppenwolfi laulus "Born to be Wild" ja samal aastal ilmusid ka teised varajased heavy-metal-bändid. Black Sabbath oli bänd, mis leiutas metal-muusika 1960ndate lõpus, bänd mängis valju, bluusimuusikal põhinevat kõva rokkmuusikat. Heavy-metal-muusika põhines peamiselt elektrikitarri helidel. Elektrikitarri võimendatakse heavy-metalis alati võimsate võimendite abil, nii et sellel on valju, moonutatud, vihane heli. Teised bändid nagu Deep Purple, Black Sabbath, Judas Priest, Eric Burdon ja Alice Cooper mängisid veelgi valjemaid, karmimaid heavy metal-rockmuusika vorme.
Paljud arutlevad, kes tuli esimesena, Motorhead või Black Sabbath, kuid üldiselt on metal-kogukonnas aktsepteeritud, et kas / või lõi heavy metal.
1980s
1980ndatel loodi rohkem heavy-metali alamliike, millest üks oli "Hair-Metal", mille populaarseks said sellised bändid nagu Mötley Crüe, W.A.S.P. ja Ratt. Heavy Metal rockbändidel olid pikad juuksed ja mehed kandsid meiki (huulepulk ja silmavärv) ning kitsaid nahkpükse ja -saapaid. Paljud metal-laulud rääkisid armastusest, seksist, pidutsemisest, lõbutsemisest, illegaalsest narkootikumide tarvitamisest ja alkoholist. Harva, kuid mõnikord olid metal-laulud ka poliitiliselt ja sotsiaalselt kriitilised. 1980ndate lõpus olid sellised ansamblid nagu Poison ja Warrant väga edukad, purustades ala selliste lauludega nagu "Talk Dirty to Me" ja "Cherry Pie".
Teist tüüpi heavy metal'i nimetati 1980ndatel "thrash metal'iks" või "thrash'iks". Thrash-metal-bändid mängisid kiiremat ja agressiivsemat tüüpi heavy-metal-rocki. Thrash-metal-bändidel nagu Metallica, Megadeth, Anthrax ja Slayer oli palju fänne.
1990s
1990ndatel tekkis uus raskemetalli vorm, mida kutsuti alternatiivmetalliks. Alternatiiv-metal ühendas thrash-metali ja grunge-rocki hip-hopi ja industriaalmuusikaga. Samuti tekkis 1990ndatel nu-metal, mis on lühend sõnast "new-metal". Nu-metal segas räpi ja hiphopi stiilis laulmist metallimuusikaga. Nu-metal-bändid kasutavad sageli ka DJ-plaate, süntesaatoreid ja muid elektroonilisi instrumente. Nu metal oli väga edukas ja teenis palju raha, eriti sellised bändid nagu Linkin Park, Limp Bizkit, Slipknot ja Disturbed.
Kaks teist heavy metal'i muusikastiili, "death metal" ja "black metal", on väga vihane ja kiire muusika. Inimesele, kellele heavy metal üldse ei meeldi, on palju raskem kuulata death metal'i või black metal'i, sest see on palju kiirem, valjem ja agressiivsem kui teised muusikastiilid. Lauljad tavaliselt ei laula, vaid nad möirgavad või karjuvad, et muuta laulud intensiivsemaks. See muudab laulusõnade (sõnade) kuulmise raskemaks ja enamik inimesi ei ole harjunud lauljatega, kes kasutavad oma häält sellisel viisil. Laulutekstid jutustavad sageli lugusid inimeste vaatenurgast, kes kannatavad ja surevad või teevad teistele haiget. Kitarrid on tavaliselt moonutatud. Trummid kasutavad ka väga kiireid lööki topeltbasspedaalidega (AKA kaks kickpedaali, topeltpedaalid jne).
Teised olulised metal'i stiilid on: power metal, stiil, mille muusika räägib sageli ilukirjandusest ja eepostest nagu "Sõrmuste isand", ning gooti metal, mille melanhoolsed laulud käsitlevad abstraktseid teemasid nagu valu, elu, surm, usk ja religioon.
Küsimused ja vastused
K: Milliseid instrumente kasutavad tavaliselt heavy-metal-bändid?
V: Heavy-metal-bändid kasutavad tavaliselt ühte või kahte kitarri, basskitarri ja trumme. Mõnikord võivad nad kasutada ka elektroonilisi klahvpille, oreleid või muid instrumente.
K: Kuidas te kirjeldaksite heavy-metal-muusika kõla?
V: Heavy metal'i laulud on valju ja võimsa kõlaga, tugevate rütmidega, mis sageli korduvad.
K: Millised on heavy-metal-muusika ühised tunnused?
V: Heavy metal'i ühised tunnusjooned on lõdvemad (allapoole häälestatud) instrumendid, ebatavalised võtmevahetused ja taktimõõdud (meetrum).
K: Kuidas heavy-metal-bändid tavaliselt riietuvad?
V: Heavy-metal-bändid riietuvad tavaliselt teksapükstesse, nahkjakkidesse ja nahksaabastesse. Neil võivad olla ka pikad juuksed.
K: Kas kõik heavy-metal-bändid käituvad pillimängu või laulmise ajal dramaatiliselt?
V: Ei, mitte kõik heavy-metal-bändid ei käitu oma pillide mängimisel või laulmisel dramaatiliselt.
K: Millised on mõned näited erinevatest heavy metal'i liikidest?
V: Mõned erinevad heavy-metali liigid on thrash-metal, doom-metal, power-metal ja black-metal.
K: Kas heavy-metal-muusikat võib pidada rokkmuusika alaliigiks?
V: Jah, heavy-metal-muusikat peetakse rokkmuusika alaliigiks.
Otsige