Prix de Rome oli prestiižne stipendium (rahaline auhind) kunstnikele ja arhitektidele, mida anti välja Pariisis alates 1663. aastast. See loodi Prantsusmaal ajal, mil valitses Louis XIV. Auhind oli mõeldud andekatele noortele maalikunstnikele, skulptoritele ja arhitektidele, kes pidid läbima ranget konkursi ja esitama raskeid tööülesandeid, et tõestada oma võimekust. Auhinna saav võis oma õpingute jätkamiseks saada riikliku toetuse ja võimaluse minna aastaks õppima Rooma, kus võisid paljud laureaadid töötada, uurida vanu meistreid ja luua kontakte Euroopa kunstimaailmas. Tihti lubati eriti tugevatele kunstnikele jääda Rooma kauemaks.

Kuidas konkursi ettevalmistus ja ajakava toimis

Konkurss toimus tihti akadeemilise sessiooni raames ning võistlejad pidid täitma rangelt määratletud teemasid ja formaalseid nõudeid. Töid hinnati žürii poolt ja võitja sai auhinna, mis hõlmas reisi- ja elamiskulude katmist Rooma residentuuri jaoks. Mõnikord anti välja ka "teine auhind", mis andis õiguse lühemale õpinguajale Roomas või eraldi toetusele.

Kategooriad ja muutused läbi aegade

  • Põhilised algsed kategooriad olid maalikunst, skulptuur ja arhitektuur.
  • 1803. aastal lisati muusika kategoriana ja 1804. aastal graveerimine, mis laiendas konkurssi muusikaliste ja graafiliste erialade suunas.
  • Aja jooksul muutusid konkursi reeglid ja hindamiskriteeriumid; 19. ja 20. sajandil tekkisid sageli vaidlused akadeemiliste maitse-eelistuste ja uute kunstivoolude vahel.

Mõju, vastuvõtt ja kriitika

Prix de Rome andis paljudele noortele kunstnikele stabiilse võimaluse täiendada oma haridust väljaspool Prantsusmaad ning tekitas sidemeid kunstimaailmaga. Samas on auhinda kritiseeritud selle eest, et ta soosib akadeemilist ega soodusta kaasaegseid eksperimente. Sellest tulenevalt ei jõudnud kõik hilisemalt kuulsaks saanud kunstnikud Prix de Rome‘i kaudu – mõned silmapaistvad nimed jäid auhinnast ilma või ei osalenud näiteks kunstiuuendajad.

Paljud Prix de Rome'i võitnud kunstnikud on nüüdseks vähem tuntud, kuid on ka palju kuulsusi, kes auhinda ei saavutanud. Nende hulka kuuluvad Augustin Pajou, Eugène Delacroix, Edouard Manet, Edgar Degas ning heliloojad Ernest Chausson ja Maurice Ravel. Ravel näiteks püüdis Prix de Rome'i võita viis korda. Ka Pariisi konservatooriumis tekitas see teema pikki ja kirglikke vaidlusi ning mõnikord viidi läbi reeglite ümbervaatamist.

Auhinna lõpp ja pärand

Prix de Rome anti välja kuni 1968. aastani, mil see lõpetati – otsus kukkus kokku ajaga, millele järgnesid suured ühiskondlikud ja kultuurilised reformid. Auhinna lõpetamine tähistas muutust traditsioonilises kunstihariduses ning aitas kaasa mitmekesisemate stipendiumivõimaluste ja uute toetusvormide tekkimisele. Siiski jääb Prix de Rome oluliseks osaks Prantsuse kunstihariduse ajaloost ja paljude kunstnike kujunemislugu.