Arranžeering (muusika): muusikapala ümbertöötlemine, kohandamine ja orkestreerimine
Arranžeering (muusika): kuidas muusikapala ümbertöötlemine, kohandamine ja orkestreerimine võimaldab teost mängida eri pillidel, koorile või orkestrile — ajalugu, näited ja tehnikad.
Määratlus
Muusikateose arranžeering on muusikapala ümbertöötamine nii, et seda saab mängida originaalist erineva instrumendi või instrumentide kombinatsiooniga. Näiteks võib ühele häälele ja klaverisaatega kirjutatud laulu arranžeerida nii, et seda saab laulda koori poolt, või võib viiulile kirjutatud pala arranžeerida nii, et seda saab mängida klarnetil. Arranžeeringu tegija võib olla helilooja ise või keegi teine.
Ajalooline taust
Muusikaajaloos avaldasid heliloojad sageli oma teoseid, öeldes, et muusikat saab mängida või laulda erinevate instrumentidega. Näiteks kui inglise heliloojad avaldasid 16. sajandi lõpus madrigale, märkisid nad sageli, et neid võib laulda lauljad või mängida vioolil ("apt for voices as for viols"). Klassikalise muusika perioodil võis helilooja avaldada sonaadi, märkides, et seda võib mängida viiulil, flöödil või plokkflöödil. See aitas müüa rohkem eksemplare, sest nii viiuldajad, flöödimängijad kui ka plokkflöödimängijad võisid soovida seda muusikat osta. Mõnes mõttes ei ole see tegelikult töötlus, sest muusikasse ei ole tehtud mingeid muudatusi.
Arranžeering ja praktilised erinevused
Kui aga viiuli- või tšellomuusika on arranžeeritud nii, et seda saab mängida vioolal, võivad mõned muudatused olla vajalikud, kuna vioola võib mängida teises võtmes või mõned akordid võivad olla algselt kirjutatud viisil ebamugavamad. Tegemist on arranžeeringuga.
Sellist populaarset pala nagu Rimski-Korsakovi "Kimalase lend" saab mängida peaaegu iga meloodilise pilliga: viiuliga, ksülofoniga, tuubaga jne. Need kõik on arranžeeringud.
Kui koorile ja orkestrile mõeldud pala trükitakse kooriliikmete jaoks, trükitakse orkestriosa kahele noodile, et seda saaks proovide ajal klaveril mängida. See on teistsugune arranžeering.
Arranžeeringu motiivid ja eesmärgid
Muusikaajaloos on paljud heliloojad teinud arranžeeringuid teiste loodud muusikast. Nad tegid seda selleks, et õppida muusikakompositsiooni, aga ka selleks, et seda mõnel teisel pillidel mängida. Näiteks Johann Sebastian Bach tegi Vivaldi neljast kontserdist arranžeeringuid, et neid saaks mängida orelil.
Arranžeeringuid teevad sageli inimesed, kes mängivad pille, mille jaoks ei ole palju muusikat kirjutatud. Inimesed, kes mängivad vioolat, kitarri, tuubat jne, arranžeerivad sageli muud muusikat, et neil oleks suurem repertuaar (rohkem muusikat, mida mängida).
Mõnikord on heliloojad teinud muudatusi teiste kirjutatud orkestriteoste orkestreerimisse. Nad võisid seda teha seetõttu, et pillid olid pärast muusika kirjutamist muutunud, või lihtsalt seetõttu, et nad arvasid, et nad suudavad seda paremini teha. Näiteks Mozart tegi Händeli "Messiasest" arranžeeringu, lisades sellesse sellised instrumendid nagu klarnetid, mida Händel ei oleks tundnud. Rimski-Korsakov tegi Musorgski ooperite arranžeeringuid, arvates, et ta parandab neid.
Teknilised võtted ja lähenemised
- Transponeerimine: muusika üles- või allatoomine, et see sobiks teise pilli ulatusega või laulja häälevahemikuga.
- Reharmoniseerimine: akordilise tausta muutmine, et anda teosele uus harmooniline värving või ajakohasem kõla.
- Orkestreerimine: erinevate häälte ja timbriotsuste jaotus orkestri- või ansamblirea vahel (kes mängib meloodiat, kes akordi, kes kontrameliodi jne).
- Reduktsioon: orkestripala kokkuvõtmine üheks või kaheks instrumendiks (nt klaveri- või laulusoomes), et seda oleks lihtsam esitada või harjutada.
- Tekstuuri ümbertöötlemine: contrapuntalsete häälte lisamine või eemaldamine, dünaamika ja fraaside muutmine, et rõhutada uut interpretatsiooni.
- Idiomaatiline kohandus: muusika muutmine vastavalt konkreetse instrumendi mänguteknilistele omadustele (nt puhutava pilli artikulatsioon, keelpillide pizzicato, kitarri barré-akordid).
Praktilised kaalutlused
Hea arranžeering peab arvestama pillide ulatust, kõlajõu ja tasakaalu, mängijate arvuga ning esituse kontekstiga (stuudio, kontsert, teatrilavastus). Arranžeerija mõtleb ka notatsioonile — osa paaritus, artikulatsioon, dünaamikatähised ja klaverireduksioonid proovide jaoks võivad olla vajalikud. Tihti tuleb arvestada ka stiililise autentsuse ja uue interpretatsiooni vahelise kompromissiga.
Erandid ja erijuhud
Mõnikord tehakse kokkuleppeid, sest mängijal on mingi puue. Cyril Smith, pianist, kellel oli ainult üks käsi, mängis klaveriduette oma naise Phyllis Sellickiga. Nad korraldasid klaveriduette nii, et neid saaks mängida kolme käega.
Mõnikord tehakse tuntud klassikaliste teoste arranžeeringuid, milles muusikat "džässitakse" või muudetakse see filmi- või teatrietenduste jaoks populaarsemaks. Mõnikord arvavad muusikud, et see ei ole hea. Mõnikord teevad väikesed vokaalansamblid, nagu näiteks Swingle Singers, Bachi ja teiste teoste kergekaalulisi versioone.
Autoriõigus ja tunnustus
Arranžeeringute puhul on oluline ka autoriõiguse ja õigusliku poole arvestamine. Kui tegemist on autoriõigusega kaitstud teosega, võib vaja minna omaniku luba nii avaldamiseks, trükkimiseks kui ka kommertsesitusteks. Samuti on viisakas ja tihti ka kohustuslik märkida arranžeeringu tegija nimi noodilehel või avaldusel.
Kokkuvõte
Arranžeering on muusikateose loomulik ja mitmekesine osa muusikapraktilisest maailmast — see võimaldab teoseid kohandada erinevatele instrumentidele, ansamblitele ja esitussituatsioonidele, rikastades repertuaari ning avardades muusika kõlalis‑ ja stiilipotentsiaali. Hea arranžeering ühendab tehnilist teadlikkust, stiilitunnetust ja loovat lähenemist.
Küsimused ja vastused
K: Mis on muusikateose arranžeering?
V: Muusikateose arranžeering on muusikapala ümbertöötamine nii, et seda saab mängida originaalist erineva instrumendi või instrumentide kombinatsiooniga.
K: Kes tavaliselt teeb arranžeeringuid?
V: Arranžeeringu tegija võib olla helilooja ise või keegi teine.
K: Mida tegid heliloojad muusikaajaloos sageli oma kompositsioonidega?
V: Muusikaajaloos avaldasid heliloojad sageli oma teoseid, öeldes, et muusikat võib mängida või laulda erinevate instrumentidega.
K: Kuidas see aitas müüa rohkem eksemplare?
V: See aitas müüa rohkem eksemplare, sest viiuldajad, flöödimängijad ja plokkflöödimängijad võisid kõik soovida muusikat osta.
K: Kas erinevate instrumentide jaoks arranžeerimisel tehti mingeid muudatusi?
V: Kui viiuli- või tšellomuusikat arranžeeritakse nii, et seda saab mängida vioolal, võivad mõned muudatused olla vajalikud, sest vioola võib mängida teises võtmes või mõned akordid võivad olla ebamugavamad nii, nagu need algselt kirjutatud olid.
K: Miks on paljud heliloojad teinud teiste heliloomingu arranžeeringuid?
V: Paljud heliloojad on teinud teiste heliloomingu töötlusi, et õppida muusikalist kompositsiooni ja ka selleks, et nad saaksid seda mõnel teisel pillidel mängida.
K: Kas on ka muid põhjusi, miks mõnikord tehakse arranžeeringuid?
V: Arranžeeringuid teevad mõnikord inimesed, kes mängivad pille, mille jaoks ei ole palju muusikat kirjutatud, ja ka seetõttu, et muusikud arvavad, et nad saavad teiste loodud teoseid parandada. Lisaks sellele tehakse mõnikord arranžeeringuid puude tõttu ja ka selleks, et tuntud klassikalised teosed kõlaksid filmi- või teatrietenduste jaoks populaarsemalt.
Otsige