Viola da gamba ehk jalaviool: ajalugu, ehitus ja mängutehnika
Viola da gamba ehk jalaviool on renessanssist ja barokiajast tuntud keelpill, mida tavaliselt mängitakse keelpilliga (vibu). See instrument erineb tänapäevastest viiulipere liikmetest nii ehituse kui mänguasendi poolest.
Ajalugu
Jalaviool oli laialdaselt kasutusel alates 15. sajandist kuni 18. sajandini. Algul oli see tähtis nii mõisa- ja kirikumuusikas kui ka kodustes ansamblites; perekonda kuulus mitu suurust ja häälestust, nii esiviiuli-suuruseid kuni sügavama bassini. Mõnevõrra hiljem, 17. sajandil, kerkis esile viiulipere ja see muutis muusikamaastikku — orkestrid ja suurte kontsertide praktika suunasid tähelepanu üha rohkem viiulitele ja teisele viiuliperele. Siiski ei kaotanud jalaviool tähtsust täielikult: seda kasutati edasi kontserttes, solistina ja eelkõige ansamblikes (consort), ning 20. sajandil toimus instrumentide ja ajaloolise esituse taassünd.
Eriomadused ja ehitus
- Viola da gamba perekond sisaldab erineva suurusega instrumente (treble, tenor, bass), mida tihti kutsutakse ka väiksemateks ja suuremateks vioolideks.
- Erinevalt viiuli-, vioola- ja tšelloperekonnast on jalaviool tavaliselt varustatud vöötide (fretidega) sõrmepõhjaga ning selle kael on lühem ja tihti laiem.
- Enamik jalavioole on kaetud lamedama seljaga ja neil on kitsad õlajooned; plaadi ja külgede materjalid on sageli kuusk (kõlaosad) ja vaher (korpus), sarnaselt teistele keelpillidele.
- Tüüpiline häälestus käib kvardide kaupa, sageli kuue- või seitsmestrunilisena, häälestus sarnaneb mõneti lüüdile (nt reeglipäraselt kvart, kvart, terts, kvart jne).
Mänguasend ja vibuhoid
Suuremaid jalavioole hoitakse põlvede vahel (seetõttu itaalia nimi da gamba — "jala vastu" / "põlve vahel"), väiksemaid mudeleid võib vahel hoida ka süles. Vibu hoitakse jalaviooli puhul vastupidiselt viiulile sageli peopesast allapoole ehk nn underhand-gripiga — käsi on peopesast ülespoole või pöidlaga allapoole pööratud; see annab erilise rütmilise ja nüansirikka kõla ning kontrolli fragmenteeritud fraaside mängimisel. See erineb tänapäeva viiuli, vioola või tšello vibu hoidmisest, kus kasutatakse enamasti overhand-gripi (peopesast allapoole suunatud pöial).
Mängutehnika ja repertuaar
Jalaviooli mängutehnikas on oluline roll sõrmedel, mis vajutavad keeltele vöötide (frets) abil, mis muudab intonatsiooni ja akordimängu stabiilsemaks. Parema käe vibujuhtimine erinevate löökide ja détaché, legato, spiccato-laadsete efektide saavutamiseks nõuab harjutamist, eriti konsorti- ja basso continuo-partide mängimisel. Ajaloolises stiilis mängitakse sageli välditult tugevat vibratot; ornamentikat (trillid, mordentid jne) kasutatakse barokiaja stiilile vastavalt.
Suurt repertuaari kirjutasid prantsuse ja inglise meistrid (nt Marin Marais, Sainte-Colombe), samuti leidub olulisemaid teoseid barokkmeistritelt; Johann Sebastian Bach kirjutas ka sonaadid, mis on säilinud osaliselt seotud jalaviooliga. Jalavioolil on tähtis roll nii solistina kui ansamblis (consort), ja selle kõla sobib hästi intiimsematele barokilisele muusikale.
Tänapäev ja taassünd
20. sajandil tekkis huvi ajaloolise esituse ja vanamuusika vastu; paljud pillimeistrid hakkasid taas valmistama jalavioole autentses stiilis ning interpreedid õppisid barokitehnikaid. Tänapäeval on jalaviool osa barokiorganisatsioonide repertuaarist, ülikoolide ajaloomuusika osakondade õppetöös ning solistlike ja ansambliliste etteastete vahendina.
Kokkuvõte: Viola da gamba ehk jalaviool on eripärane keelpill, millel on oma ajalugu, tähendus ja mängutraditsioonid alates hilgkes renessansist kuni baroki ajajärgu ja tänapäeva taassündini. Selle tunnuseks on frettidega kael, põlvede vahel hoidmine ja underhand-vibuhoid, mis annavad pillile iseloomuliku soojuse ja nüansirohkuse.
Joonis, millel on kujutatud eri suurusega vioolid, Michael Praetoriuse "Syntagma musicum" (1618).
Kirjeldus
Viiulid on valmistatud puidust ja sarnanevad viiulite perekonnale. Enamikul vioolidel on kuus keelte arvu, kuigi see arv on sajandite jooksul varieerunud. Keeled on valmistatud soolestikust ja need ei ole nii tihedad kui viiulil. Puuteplaadil on hambad nagu kitarril, kuid need olid samuti soolestikust. Need olid ümber sõrmelaua seotud ja neid võis häälestamiseks liigutada. Need sõrmed aitavad mängijal leida täpse koha, kuhu sõrmed panna. Mõnikord olid sõrmelaua peal olevad rullid kaunilt kaunistatud. Pillidel on kaldus õlg ja lame selg. Viiulil, nagu ka vihuelal, millest see arenes välja, on sild lamedam kui tänapäeva viiulil. See lihtsustab akordide mängimist. Vibu oli kumer kuju, samas kui viiuli vibu on kumer.
Suurused
Viiuleid valmistati eri suuruses. Erineva suurusega vioolade komplekti - võib-olla neli või viis instrumenti - hoiti mõnikord koos kirstus (suures kastis), mistõttu neid nimetati "vioolakirstuks". Kui neid koos mängiti, räägiti "vioolade konsortsist". Tavaliselt oli konsorti koosseisus vähemalt üks alt-, tenor- ja bassiinstrument. "Purustatud konsorts" tähendas erinevate instrumentide segu: vioolid, plokkflöödid jne. Sageli mängiti lautot ja bassvioolat koos. Nad olid häälestatud neljandikega, mille keskel oli suur terts.
Bassviooli (vastab tänapäeva viiuli perekonna tšellole) keeled on häälestatud (alates madalaimast noodist, mis on peaaegu kaks oktaavi allpool keskmist C-d) D - G - C - E - A -D. Tenorviooli nimetati sageli viola da gamba (sõna-sõnalt: "jala vioolaks"). See oli kõige populaarsem suurus soolomuusika jaoks ja paljud heliloojad kirjutasid sonaate viola da gamba jaoks. Suurimat vioolat nimetatakse violone'iks. Sellest arenes välja tänapäeva kontrabass. Seetõttu erineb kontrabass veidi viiuli, vioola ja tšello kuju poolest. Mõned kontrabassimängijad hoiavad tänapäeval vibu peopesa (sisekülg) ülespoole suunatud, nagu vioolamängijad.
Ajalugu
|
|
| ||||
| Probleemid selle faili kuulamisega? Vaata meediaabi. | |||||
|
|
| ||||
| Probleemid selle faili kuulamisega? Vaata meediaabi. | |||||
|
|
| ||||
| Probleemid selle faili kuulamisega? Vaata meediaabi. | |||||
|
|
| ||||
| Probleemid selle faili kuulamisega? Vaata meediaabi. | |||||
Viiul oli populaarne rikaste inimeste majades ja kuninglikus õukonnas. Elizabeth I ja hiljem kuningas Charles I ajal kirjutasid viiulimuusikat sellised heliloojad nagu William Byrd, John Dowland, Orlando Gibbons, John Jenkins ja William Lawes. Soolosonaate kirjutasid paljud heliloojad, sealhulgas Marin Marais, Johann Sebastian Bach ja Karl Friedrich Abel. Mõned viimased ja suurimad fantaasiad vioolakonsordile kirjutas Henry Purcell.
Pärast 18. sajandi keskpaika unustasid inimesed viiuli, kuni 20. sajandil tekkis uus huvi varajase muusika vastu ja inimesed nagu Arnold Dolmetsch hakkasid neid uuesti valmistama, et renessanss- ja barokkviiulimuusikat saaks mängida. Tänapäeval on palju ühinguid inimestele, kes on huvitatud viiuli mängimisest.
Nüüdseks on olemas palju ühinguid inimestele, kes tunnevad huvi vägivalla vastu. Üks neist, The Viola da Gamba Society, on ülemaailmne. Mõned kaasaegsed heliloojad on samuti kirjutanud viiulile, nt John Tavener, Sally Beamish, Thea Musgrave, Tan Dun ja Poul Ruders. On olemas ansambel Fretwork, mis esitab vioolamuusikat.
Violone ehk suur bassviool. Sir Peter Lely, 1640. aasta paiku, hollandi päritolu inglise barokiaja maalikunstnik. Pill on väga suur, üsna itaaliapärase kujuga ning sellel on kandilised õlad ja moodsad F-augud.
Küsimused ja vastused
K: Mis on viol?
V: Viiul on keelpill, mida mängitakse keelpilliga.
K: Millal oli viiul populaarne?
V: Viiul oli populaarne 15. sajandist kuni 18. sajandini.
K: Kuidas hoitakse väikseid vioole?
V: Väikeviiulit hoitakse süles.
K: Kuidas hoitakse suuremaid vioole?
V: Suuremaid vioole hoitakse põlvede vahel, mis andis neile nime "viol da gamba".
K: Kuidas hoitakse vibu viiulit mängides?
V: Vibu hoitakse peopesaga ülespoole, vastupidiselt tänapäeva viiuli, vioola või tšello vibu hoidmisele.
K: Mida tähendab "viol da gamba"?
V: "Viol da gamba" tähendab jalaviooli.
K: Miks muutusid vioolid vähemtähtsaks?
V: Viiulid muutusid vähem tähtsaks, kui viiuliperekond muutus 17. sajandil populaarseks ja inimesed hakkasid käima kontsertidel suurtes kontserdisaalides ja ooperites.
