Viola da gamba ehk jalaviool on renessanssist ja barokiajast tuntud keelpill, mida tavaliselt mängitakse keelpilliga (vibu). See instrument erineb tänapäevastest viiulipere liikmetest nii ehituse kui mänguasendi poolest.

Ajalugu

Jalaviool oli laialdaselt kasutusel alates 15. sajandist kuni 18. sajandini. Algul oli see tähtis nii mõisa- ja kirikumuusikas kui ka kodustes ansamblites; perekonda kuulus mitu suurust ja häälestust, nii esiviiuli-suuruseid kuni sügavama bassini. Mõnevõrra hiljem, 17. sajandil, kerkis esile viiulipere ja see muutis muusikamaastikku — orkestrid ja suurte kontsertide praktika suunasid tähelepanu üha rohkem viiulitele ja teisele viiuliperele. Siiski ei kaotanud jalaviool tähtsust täielikult: seda kasutati edasi kontserttes, solistina ja eelkõige ansamblikes (consort), ning 20. sajandil toimus instrumentide ja ajaloolise esituse taassünd.

Eriomadused ja ehitus

  • Viola da gamba perekond sisaldab erineva suurusega instrumente (treble, tenor, bass), mida tihti kutsutakse ka väiksemateks ja suuremateks vioolideks.
  • Erinevalt viiuli-, vioola- ja tšelloperekonnast on jalaviool tavaliselt varustatud vöötide (fretidega) sõrmepõhjaga ning selle kael on lühem ja tihti laiem.
  • Enamik jalavioole on kaetud lamedama seljaga ja neil on kitsad õlajooned; plaadi ja külgede materjalid on sageli kuusk (kõlaosad) ja vaher (korpus), sarnaselt teistele keelpillidele.
  • Tüüpiline häälestus käib kvardide kaupa, sageli kuue- või seitsmestrunilisena, häälestus sarnaneb mõneti lüüdile (nt reeglipäraselt kvart, kvart, terts, kvart jne).

Mänguasend ja vibuhoid

Suuremaid jalavioole hoitakse põlvede vahel (seetõttu itaalia nimi da gamba — "jala vastu" / "põlve vahel"), väiksemaid mudeleid võib vahel hoida ka süles. Vibu hoitakse jalaviooli puhul vastupidiselt viiulile sageli peopesast allapoole ehk nn underhand-gripiga — käsi on peopesast ülespoole või pöidlaga allapoole pööratud; see annab erilise rütmilise ja nüansirikka kõla ning kontrolli fragmenteeritud fraaside mängimisel. See erineb tänapäeva viiuli, vioola või tšello vibu hoidmisest, kus kasutatakse enamasti overhand-gripi (peopesast allapoole suunatud pöial).

Mängutehnika ja repertuaar

Jalaviooli mängutehnikas on oluline roll sõrmedel, mis vajutavad keeltele vöötide (frets) abil, mis muudab intonatsiooni ja akordimängu stabiilsemaks. Parema käe vibujuhtimine erinevate löökide ja détaché, legato, spiccato-laadsete efektide saavutamiseks nõuab harjutamist, eriti konsorti- ja basso continuo-partide mängimisel. Ajaloolises stiilis mängitakse sageli välditult tugevat vibratot; ornamentikat (trillid, mordentid jne) kasutatakse barokiaja stiilile vastavalt.

Suurt repertuaari kirjutasid prantsuse ja inglise meistrid (nt Marin Marais, Sainte-Colombe), samuti leidub olulisemaid teoseid barokkmeistritelt; Johann Sebastian Bach kirjutas ka sonaadid, mis on säilinud osaliselt seotud jalaviooliga. Jalavioolil on tähtis roll nii solistina kui ansamblis (consort), ja selle kõla sobib hästi intiimsematele barokilisele muusikale.

Tänapäev ja taassünd

20. sajandil tekkis huvi ajaloolise esituse ja vanamuusika vastu; paljud pillimeistrid hakkasid taas valmistama jalavioole autentses stiilis ning interpreedid õppisid barokitehnikaid. Tänapäeval on jalaviool osa barokiorganisatsioonide repertuaarist, ülikoolide ajaloomuusika osakondade õppetöös ning solistlike ja ansambliliste etteastete vahendina.

Kokkuvõte: Viola da gamba ehk jalaviool on eripärane keelpill, millel on oma ajalugu, tähendus ja mängutraditsioonid alates hilgkes renessansist kuni baroki ajajärgu ja tänapäeva taassündini. Selle tunnuseks on frettidega kael, põlvede vahel hoidmine ja underhand-vibuhoid, mis annavad pillile iseloomuliku soojuse ja nüansirohkuse.