Marin Marais
Marin Marais (31. mai 1656, Pariis - 15. august 1728, Pariis) oli prantsuse helilooja ja vioolamängija. Teda peetakse üheks suureks prantsuse barokkmuusikuks.
Marais, vaese kingsepa poeg, sai hariduse koorikoolis, kus teda õpetati viiulit mängima. Seejärel õppis ta kuulsalt bassvioolamängijalt Monsieur de Sainte-Colombe'ilt. Kuue kuuga oli ta väidetavalt parem kui tema õpetaja. 1675. aastal, 19-aastaselt, liitus ta Pariisi ooperi orkestriga. Seal kohtus ta Jean-Baptiste Lullyga, kes oli ooperi direktor. Lully õpetas teda muusikat komponeerima. Marais dirigeeris sageli Lully kirjutatud oopereid.
Marais palgati 1676. aastal muusikuks, et mängida Versailles' kuninglikus õukonnas. Ta sai õukonnamuusikuna üsna hästi hakkama. Aastal 1679 nimetati ta "ordinaire de la chambre du roy pour la viole", mis tiitel jäi talle kuni 1725. aastani.
Ta oli basse de viol'i meister. Ta kirjutas sellele pillile palju muusikat, ta oli selle jaoks kõige olulisem prantsuse helilooja. Ta kirjutas viis raamatut "Pièces de viole" (1686-1725). Enamik selle raamatu paladest on sviitid basso continuo'ga. Need olid õukonnas üsna populaarsed ja nende eest mäletati teda hilisematel aastatel kui teda, kes "rajas ja rajas kindlalt viiuli impeeriumi" (Hubert Le Blanc, 1740). Tema muude teoste hulka kuuluvad ka raamat "Pièces en trio" (1692) ja neli ooperit (1693-1709). Alcyone (1706) on tuntud oma tormistseeni poolest. Marais'st sai 1706. aastal Pariisi ooperi dirigent, kuid pärast oma 1709. aasta ooperi "Sémélé" ebaõnnestumist tõmbus ta järk-järgult avalikust elust tagasi. Ta abiellus 21. septembril 1676 Catherine d'Amicourt'iga. Neil oli koos 19 last. Kaks last, Vincent Marais ja Roland Marais, said samuti kuulsaks muusikuks, nagu ka tema pojapoeg Nicolas Marais.
Titon du Tillet kirjutas Marais'st oma raamatus "Le Parnasse françois". Ta kirjeldab Marais' neljandast raamatust pärit teost "Labürint", mis läbib palju võtteid. Noodid, mis on sageli dissonantsed, mõnikord kiired, mõnikord aeglased, kirjeldavad inimest, kes on sattunud labürinti. Lõpuks tuleb mees sealt õnnelikult välja ja muusika lõpeb graatsilise ja loomuliku chaconnaga. Teine teos nimega La Gamme [Skaala], läheb väga järk-järgult oktaavi astmeid ülespoole ja siis jälle alla.
Éditions J.M. Fuzeau on avaldanud kõigi viie Marais' Pièces de viole'i raamatu faksiimiled. Broude Brothers on avaldanud tema instrumentaalteoste kriitilise koguväljaande seitsmes köites, mille on toimetanud John Hsu.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Marin Marais?
V: Marin Marais oli prantsuse helilooja ja viiulimängija, keda peetakse üheks suureks prantsuse barokiaja muusikuks.
K: Kuidas ta õppis viiulit mängima?
V: Ta omandas hariduse koorikoolis, kus teda õpetati viiulit mängima, ning seejärel õppis ta seda kuulsa bassviiulimängija Monsieur de Sainte-Colombe'i käe all. Kuue kuuga oli ta väidetavalt parem kui tema õpetaja.
Küsimus: Millist ametikohta pidas ta Versailles' kuninglikus õukonnas?
V: 1676. aastal võeti ta muusikuna tööle Versailles' kuninglikku õukonda ja nimetati "ordinaire de la chambre du roy pour la viole", mis tiitel jäi talle kuni 1725. aastani.
K: Millisele pillile spetsialiseerus Marais?
V: Ta spetsialiseerus basse de viol'i mängimisele ja kirjutas sellele pillile palju teoseid, mis tegid temast ühe tähtsaima helilooja.
K: Milliseid teoseid kirjutas Marais lisaks Pièces de viole'ile veel?
V: Lisaks Pièces de viole'ile kirjutas Marais ka raamatu "Pièces en trio" (1692) ja neli ooperit (1693-1709). Alcyone (1706) on tuntud oma tormistseeni poolest.
Küsimus: Kes kirjutas Marais' loomingust?
V: Titon du Tillet kirjutas Marais' loomingust oma raamatus "Le Parnasse françois", kirjeldades selliseid teoseid nagu "Labürint" ja "La Gamme" [Kaal].
K: Kas tema muusikast on tänapäeval avaldatud väljaandeid?
V: Jah, Éditions J.M. Fuzeau on avaldanud faksiimiled kõigist Marais' viiest raamatust "Pièces de viole" ning Broude Brothers on välja andnud ka tema instrumentaalteoste kriitilise koguväljaande seitsmes köites, mille on toimetanud John Hsu.
