Marin Marais (1656–1728) Prantsuse barokkkomponist ja vioolamängija

Marin Marais (31. mai 1656, Pariis – 15. august 1728, Pariis) oli prantsuse helilooja ja vioolamängija, keda peetakse üheks olulisemaks prantsuse barokkmuusikuks. Tema nimi on eriti seotud basso de viole’i repertuaariga ja prantsuse vioolakooli traditsiooniga.

Elulugu ja karjäär

Marais sündis vaese kingsepa peres ja sai algõpetuse koorikoolis, kus õppis viiulit. Seejärel oli tema õpetajaks kuulus viola da gamba meister Monsieur de Sainte-Colombe. Legend räägib, et Marais õppis erakordse kiirusega ning kuue kuuga õpilas-meistri suhte tasemele. 1675. aastal, 19-aastaselt, liitus ta Pariisi ooperi orkestriga, kus kohtus Jean-Baptiste Lullyga. Lully mõju all süvenes Maraisi huvi operalise ja orkestriõpetuse vastu ning ta dirigeeris sageli Lully kirjutatud oopereid.

1676. aastal palkati Marais Versailles’ õukonna muusikuks, kus ta suutis üsna hästi hakkama saada ja mille raames temast sai 1679. aastal "ordinaire de la chambre du roy pour la viole" — ametinimetus, mida ta kandis kuni 1725. aastani. Ta töötas õukonnas nii instrumentalisti kui ka kontsertmeistrina ning tema töö oli oluline kuningliku muusikakeskkonna teenistuses.

Teosed ja muusikaline stiil

Marais’t tunnustatakse eelkõige kui basse de viol'i (basso de viole / viola da gamba) meistrit. Ta kirjutas sellele pillile ulatusliku repertuaari ja on sageli nimetatud kõige tähtsamaks prantsuse heliloojaks selle instrumendi jaoks. Tema peamine monumentaalselt tähtis tsükkel on viis raamatut Pièces de viole (ilmunud 1686–1725), mis sisaldavad nii solaarsüsteeme kui ka koos basso continuo'ga esitatavaid sviite. Need palad hõlmavad prantsuse barokile tüüpilisi vorme (prelüüdid, allemanded, couranted, sarabanded, gigad jmt), samuti programmilisemaid ja illustratiivsemaid tükke.

Marais’ muusikas on esindatud väljendusrikas meloodia, peen prantsuse ornamentika, harmooniline rikkus ja mitmekesine käsitlus basso de viole võimalustest (ka topeltstopid, salvestatud heliread ja kontastendid). Tema teosed on tihti sentimentaalsed ja pigem intiimsed kui teatriliselt suured — erandiks on tema ooperid, kus kasutatakse suuremat orkestrit ja draamat.

Marais kirjutas ka muid kammerteoseid, sh raamatu Pièces en trio (1692) ja neli ooperit (1693–1709). Ooper Alcyone (1706) on tuntud oma dramaatilise tormistseeni poolest, mille orkestratsioon ja efektsus jätsid tollal tugeva mulje. 1706. aastal sai Marais’st Pariisi ooperi dirigent, kuid pärast ooperi Sémélé (1709) ebaõnnestumist ta järk-järgult avalikust elust taandus ja pühendus pigem instrumendimuusikale.

Isiklik elu ja õpetus

Marais abiellus 21. septembril 1676 Catherine d'Amicourt'iga. Neil oli koos arvukalt lapsi — allikates mainitakse 19 last; mõned neist jätkasid muusikukarjääri. Kaks tema poega, Vincent Marais ja Roland Marais, said samuti tuntud muusikuteks, samuti oli muusikaline põlvkond tema pojapojal Nicolas Marais’l.

Lisaks omaenda loomingule mõjutas Marais paljusid instrumentaalseid mängijaid ja heliloojaid läbi oma teoste ning repertuaari kaudu. Tema seotus Sainte-Colombe’i koolkonnaga ja järgnev õukonnamuusika kohtumise traditsiooniga aitas kujundada prantsuse vioolakooli iseloomu.

Tuntud palad ja näited programmimuusikast

Titon du Tillet mainib raamatus Le Parnasse françois Marais’ stsenograafilisi ja kujutleva laadiga teoseid. Näiteks neljandast raamatust pärit Labyrint, mis läbi erinevate võtetega kujutab inimest labürindis, kasutades sageli dissonantseid motiive, tempo- ja meeleolumuutusi ning lõpeb graatsilise, loomuliku chaconnaga. Teine näide, La Gamme (Skaala), liigub järk-järgult oktaavi astmeid üle ja tagasi, näidates nii virtuoossust kui ka teatraalset kujutlusvõimet.

Pärand, väljaanded ja tänapäevane huvi

Marais’ teosed on tänapäeval taas avastatud ja järjekindlalt esitatavad ajaloolise pillimängu spetsialistide poolt. Mitmed kaasaegsed interpreteerijad, eriti viola da gamba mängijad, on lindistanud tema Pièces de viole ja kammermuusikat. Tema teosed on hinnatud nii ajaloolise täpsuse kui ka emotsionaalse väljendusrikkuse poolest.

Trükitud ja teaduslikud väljaanded on aidanud tema repertuaari taastada: Éditions J.M. Fuzeau on avaldanud kõigi viie Marais' Pièces de viole'i raamatu faksimiled, ja Broude Brothers on välja andnud tema instrumentaalteoste kriitilise koguväljaande (seitse köidet), mida on toimetanud John Hsu. Tänu neile väljaannetele ning kaasaegsetele salvestustele on Marais’ muusika kättesaadav nii üliõpilastele, interpreetidele kui ka laiemale huvilisele publikule.

Miks Marais on oluline

• Ta laiendas viola da gamba kui sooloinstrumendi tehnilisi ja väljenduslikke võimalusi.
• Tema Pièces de viole on tähtis osa prantsuse barokkmuusika repertuaarist ning peegeldavad õukondlikke meeleolusid ja kammermuusika traditsiooni.
• Marais’ mõjul ja kaudu on säilinud rikkalik allikas barokiajastu soolorepertuaarist, mis annab väärtusliku ülevaate prantsuse ornamentikast, vormidest ja esitustraditsioonist.

Marin Marais jääb ajalukku kui virtuoosne interpret ja viljakas helilooja, kelle looming elab edasi nii akadeemilises uurimuses kui ka konserdisaalides üle maailma.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Marin Marais?

K: Kuidas ta õppis viiulit mängima?

Küsimus: Millist ametikohta pidas ta Versailles' kuninglikus õukonnas?

K: Millisele pillile spetsialiseerus Marais?

K: Milliseid teoseid kirjutas Marais lisaks Pièces de viole'ile veel?

Küsimus: Kes kirjutas Marais' loomingust?

K: Kas tema muusikast on tänapäeval avaldatud väljaandeid?

Otsing