Perioodi pillid on muusikainstrumendid, mis on valmistatud samamoodi nagu sadu aastaid tagasi, nii et vana muusika kõlab nii, nagu see kõlas, kui see esimest korda loodi. Perioodipillide ehitus, materjalid ja häälestus järgivad ajaloolisi praktikaid: näiteks kasutatakse sageli naturaalset kaarniiti (gut-keeled), vanamoodi vilesid või lühemaid, barokikujulisi vibusid ning keelpillidel teistsugust vibratsioonikäitumist. Selline lähenemine aitab esitustel rõhutada tollase muusika kõlalise karakteri nüansse ja tekstuuri, mida modernsete instrumentidega on raske täpselt taastada.
Mis on perioodipillid ja kuidas need erinevad tänapäevastest pillidest?
Muusikainstrumendid on viimaste sajandite jooksul palju muutunud. Heliloojad nagu Johann Sebastian Bach (1685-1750) kirjutasid muusikat pillidele, mis kõlasid teisiti kui tänapäeval. Kuigi enamik tänapäeval kasutatavatest orkestripillidest oli kasutusel juba Bachi ajal, on pillide valmistajad neid siiski muutnud. Need muudatused andsid pillidele sageli suurema kõla, et neid saaks hästi kuulda suurtes kontserdisaalides. Ka orkestrid on suurenenud.
Peamised erinevused puudutavad materjale (nt teras- vs kaarniidid), konstruktsiooni (kael, keelestik, helipeegeldus), vibrato ja artikulatsiooni võimalusi ning ka häälestusstandardeid (paljud perioodiesitused kasutavad madalamat kõlapitsi, näiteks A≈415 Hz, mitte tänapäevast A≈440 Hz). Samuti mängitakse barokiviibuga teistmoodi rõhuasetusega kui romantilise stiili vibuga – see mõjutab fraasi ja rütmi tajumist.
Miks neid kasutatakse?
20. sajandil hakkasid muusikud mõistma, et viis, kuidas me Bachi ja teiste mineviku heliloojate muusikat mängime, muudab muusika kõla üsna erinevaks sellest, kuidas seda algselt kuuldud oleks. Inimesed hakkasid huvituma sellest, kuidas oleks muusika kõlanud 17. sajandil ja 18. sajandi alguses (barokiaeg). Väga vähe vanu pille oli veel alles ja need, mis olid säilinud, olid "moderniseeritud". Nii hakkasid pillimehed tegema pille vanadel viisidel. Mõned muusikud ja orkestrid hakkasid neid pille mängima. Neid pille nimetatakse sageli "perioodipillideks" (või "autentseteks pillideks" või "ajaloolisteks pillideks"), sest need on tehtud nii, et need sarnaneksid vanemate ajalooperioodide pillidega.
Peamised põhjused, miks muusikud kasutavad perioodipille:
- Ajalooline täpsus: soov mõista ja esitada helilooja teoseid lähemalt selle aja kõlapildile ja esitustraditsioonile.
- Tekstuur ja läbipaistvus: perioodipillid tõstavad sageli esile harmoonilisi ja polüfoonilisi detaile, mis modernsetel instrumentidel võivad kaduvad või sulanduda.
- Kultuuriline ja teaduslik huvi: muusikateadlaste ja esitajate vahel on kasvanud huvi ajaloolise esitustava, tempi, ornamentika ja temperamendi vastu.
- Kõlav erinevus: perioodipillide eripära pakub kuulajale teistsuguse emotsionaalse ja esteetilise kogemuse, mis võib olla lähemal originaalesitusele.
Peamised perioodipillide tüübid
On palju instrumente, mida perioodiesitajad kasutavad. Mõned tuntumad näited:
- Barokkviiul ja barokkviiulivibu (teistsugune kaelakalle, f-kehad ja gut-keeled)
- Viola da gamba (kõrgem lähedus muusikateatrile ja kammerkontserdile)
- Barokk-tšello ja kontrabass (perioodimaterjalid ja häälestus)
- Barokkflööt ja rekorder (puust või muust traditsioonilisest materjalist)
- Barokk-oboee ja barokk-puupuhkpillid
- Harpsichord (klavessiini eelkäija) ja fortepiano (klassikalise perioodi klaver)
- Loodusvile ja ajastule omased vaskpuhkpillid (ilma kaasaegsete ventiilideta)
- Perioodiline klavessiin, paigutuse ja taktitunnetuse eripäradega
Esituspraktika ja uurimus
Perioodiesitus ei tähenda ainult instrumente, vaid ka spetsiaalseid mänguviise: ornamentide lisamine, frasering, kaemustempo, ajastutruu rütmiline elastsus ja erinevad temperamendid (nt tähenduslikult madalamad või mittetäiuslikud toonisüsteemid). Teadlased uurivad ajaloolisi käsikirju, teoreetilisi kirjutisi, pilliehituse jooniseid ja kirju, et taastada tollaseid tavasid. Samuti kuulatakse vanu salvestusi ja uuritakse pillide jääke muuseumides, et teha ehitusest ja kõlast täpsemaid järeldusi.
Kus ja kuidas saab perioodipille kuulda?
Perioodimuusika esitavad nii spetsialiseerunud ansamblid kui ka suuremad orkestrid, kellel on eraldi programmid ajaloolisel viisil esitatava repertuaariga. Nende hulka kuuluvad nii kammermuusika kontserdid, barokk-operad kui ka salvestused plaadifirmadele. Perioodipillide etteasted toimuvad sageli väiksemates kontserdisaalides, kirikutes või asjakohaselt kohandatud ruumides, kus pillide loomulik projektsioon ja kõla tulevad kõige paremini esile.
Mida arvestada kuulajana ja muusikuna?
Kuulajana võib perioodiesitus pakkuda uuevõitu kuulamiskogemust — fraasid ja harmooniad võivad tunduda selgemad või hoopis erilisel moel väljendusrikkamad. Muusikuna nõuab see sageli teistsugust tehnikat, häälestuse tundlikkust ja ajalooteadlikkust. Mõned esitused kombineerivad perioodipille ja kaasaegseid instrumente, et saavutada soovitud kõla või projektsioon, teised eelistavad rangelt ajaloolist koosseisu.
Kas perioodipillid on "autentne" lõplik tõde?
On oluline mõista, et "autentsus" ei tähenda alati absoluutset reproduktsiooni — me ei saa kunagi täpselt teada, kuidas kõik detailid tol ajal kõlasid. Perioodiesituse eesmärk on pigem pakkuda informeeritud, teaduspõhist ja kunstiliselt mõtestatud versiooni mineviku muusikast. See rikastab meie arusaama heliloomingust ja pakub alternatiivset perspektiivi tänapäevase idioomi kõrval.
Perioodipillide liikumine on tänapäeval jätkuvalt elav: see ühendab ajaloolise uurimistöö, pilliehituse käsitöö ning muusikalise kujutlusvõime, et vanu teoseid uuesti elustada ja kuulajatele esitada mitmekülgsema heliuniversumi.