Noodijoonestik - muusikaline notatsioon: viie joone süsteem
Noodijoonestik — selge juhend muusikalise notatsiooni ja viie joone süsteemi mõistmiseks: võtmed, tühikud, pearidade jooned ja lugemine samm-sammult.
Noodijoonestik (või noodistik) on viis paralleelset horisontaalset joont, millele kirjutatakse muusikat. Muusikanoodid asetatakse kas joone peale nii, et noodipea keskelt läheb joon läbi, või joonte vahelistesse tühikutesse. Noodistikul on neli sisemist tühikut ning kaks väljastpoolt asuvat tühikut—üks üleval ja üks all. Mida kõrgem on noodi helikõrgus, seda kõrgemal noodijoonisel see asub.
Kuidas noodid paiknevad
Klaveri valgete nootide (A, B, C, D jne.) paigutus järgib mustrit „joon, tühik, joon, tühik…“: iga järgmine samm ülespoole tähendab kas joont või tühikut. Et teada, millised täpsed noodid konkreetsel real või tühikus asuvad, kasutatakse noodiklahvi (clef). Noodiklahvid annavad aluse helikõrguse nimetamiseks—näiteks sol‑võti (G‑võti) näitab, kus asub G, fa‑võti (F‑võti) tähistab F‑kaset jms. On olemas erinevad noodiklahvid, mis sobivad kõrgete, keskmiste ja madalate instrumentide registreerimiseks.
Võtmesignatuur (kõrvalolevas näites võtmesignatuuris olevad asid) näitab, millised noodid terve teose või fraasi vältel on risti või bemollina fikseeritud. Kui võtmesignatuuris on näiteks bemollid või ristikud, mõjutab see nootide nimetusi kogu noodistikus.
Esitatud muusikaline näide on Beethoveni 5. sümfoonial algus. Esimesed kolm nooti on teisel real altpoolt lugedes—need on G‑noodid, sest noodistiku alguses on sol‑võti (G‑võti). Neljas noot paikneb veidi madalamal, alumisel real ehk E‑real; kuna võtmesignatuuris on asid, on see tegelikult Es (E bemoll). Järgmine noot asub kahe teise noodi vahel (F). Pärast kolme F‑nooti tuleb D, mis asub välistel alumisel kohal.
Pikendusjooned ja kõrgemad/ madalamad noodid
Kui noodid ulatuvad väljapoole viie joone vahemikku, kasutatakse neid tähistamiseks pikendusjooni (inglise keeles ledger lines). Pikendusjooned on lühikesed horisontaalsed joonekestad, mis jätkavad noodijoonestikku kas üles või alla, võimaldades kirja panna väga kõrgeid või väga madalaid noote.
Mitme hääle ja mitmerealise kirjapildiga noodid
Kui korraga mängitakse kahte või enamat häält (nootide viisi), ühendatakse noodiread vasakul pool sulguriga, mida nimetatakse sulguriks või joonistatakse suuremate pillide puhul harvemini sulg ja nurktoed. Näiteks klaverimuusika on tavaliselt kirjutatud kahele noodireale: üks paremaks käeks (ülemine staf) ja teine vasakuks käeks (alumine staf). Samuti kasutatakse noodistikku orkestri jaoks, kus erinevad instrumendid võivad olla paigutatud eraldi reakestena, tihti ühendatud süsteemideks.
Kui ühel noodireal on samaaegselt mitu häält, märgistatakse need sageli eri suunaliste varte, lippude või sidemetega (beams), et näidata rütmikaasuvaid suhteid.
Rütmimuusika ja löökpillid
Mõned instrumendid mängivad peamiselt rütmi ja toodavad eba‑ või mittetäpset kõrgust (näiteks tämbrid ja muud löökpillid). Sellisel juhul ei ole alati vajalik täispikk noodistik: kasutatakse sageli ühe- või kahejoonelist noodistuslahendust või isegi ainult ühe joonega märgistus. Üksikute löökide tähistamiseks kasutatakse sageli spetsiaalseid noodipeade kujundeid (näiteks rist või „x“-kujuline noodipea) ning vastavaid märgistuskonventsioone. Mõnikord kasutatakse ka lihtsustatud esitusjuhiseid või tekstisoovitusi.
Ajalooline ja praktiline taust
Mõnikord on heliloojad kasutanud vähem või rohkem kui viis joont, kuid viie joonega noodistik sai läänemuusikas laialdaselt tavaliseks alates 13. sajandist. Tänapäeval on viie joone süsteem standard paljudes muusikastiilides, ent vajaduse korral kasutavad kirjanikud erinevaid klahve, pikendusjooni või täiendavaid sõlmpunkte (stave systems), et selgelt edasi anda nii kõrgus- kui rütmiteavet.
Lisaks põhielementidele nagu noodid, varred, lipud ja puhkeajad, kuuluvad noodikirja juurde ka võtmemärgid, taktimeetrid, dünaamika märgised, artikulatsioonimärgid ja tekstilised juhised, mis kõik aitavad esitajal tõlgendada loo seda, kuidas see helis kõlab.
Küsimused ja vastused
K: Mis on sau?
A: Noodiplaat ehk noodiplaat on nimetus viiele horisontaalsele joonele, millele saab kirjutada muusikat.
K: Kuhu paigutatakse noodid?
V: Muusikanoodid võib paigutada kas joonele (st noodijoonega, mis läheb läbi noodijoonte pea keskel) või tühikesse. On neli sisemist tühikut ning kaks välist tühikut üleval või all.
K: Kuidas mõjutab helikõrgus seda, kus nootide paigutus noodijoonisel toimub?
V: Mida kõrgem on noodi helikõrgus, seda kõrgemal asub see noodijoonisel. Kui võtta näiteks klaviatuuri valgeid noote, siis iga noot (A, B, C, D jne.) paigutatakse nootidejoonisel kõrgemale (rida, tühik, rida, tühik jne.).
K: Mida on vaja selleks, et näidata, millised noodid need on?
V: Selleks, et näidata, millised noodid need on, on vaja noodivõtit. On olemas erinevad noodiklahvid, mis sobivad kõrgetele, keskmistele ja madalatele instrumentidele.
K: Millal muutus viiejooneline noodistik lääne muusikas tavaliseks?
V: Viisirealine noodistik hakkas lääne muusikas tavaliseks muutuma 13. sajandil.
K: Mis juhtub, kui noodid on tavalisele 5-liinilisele noodistikule liiga kõrged või madalad?
V: Kui noodid on liiga kõrged või madalad, et neid tavalisse 5-liinilisse noodijoonestikku paigutada, kasutatakse nende asemel laiendusjooni, mida nimetatakse pearidu.
K: Kuidas näitab mitu noodijoonistust, et korraga peaks mängima rohkem kui üks instrument?
V: Kui kaks või enam noodistikku peavad korraga mängima, ühendatakse need vasakul poolel sulguriga, mida nimetatakse sulguriks. Näiteks klaverimuusika kirjutatakse kahele nootidele - üks kummalegi käele - ja ühendatakse sellise sulguriga.
Otsige