Lisajooned ehk noodijooned: tähendus, kasutus ja 8va-märgid
Noodijoon ehk lisajoon on lühike horisontaalne joon, mida tõmmatakse paralleelselt noodijoonestikuga selle peale või selle alla, et märgistada noote, mis jäävad viie ridadega noodipulgale liiga kõrgele või liiga madalale, et neid oleks lihtne esitada sellel pulgal. Näiteks kirjutatakse kõrge või madal noot väikese lisajoonena läbi noodi pea või noodi pea tasemel, et näidata täpset helikõrgust isegi siis, kui see jääb väljapoole viie noodijoone rida.
Kuidas lisajooni lugeda ja joonistada
- Lisajoon tõmmatakse lühemana kui normaalne noodijoon ja asub täpselt seal, kus viie reaga noodipulgal oleks rea joon olnud — see tähendab, et kõiki noote loetakse nii, nagu need paikneksid pikema noodirea kontekstis.
- Kui noot asub ruumis, mille kohal või all peaks olema rea joon, paigutatakse lisajoon nende ruumide tasemele — sageli joon läbi noodi pea või otse noodi kohal/alla.
- Üks või kaks lisajoontega nooti on tavaliselt hästi loetavad; kolm või rohkem järjestikust lisajoont raskendavad lugemist ja loevad aeglasemalt.
- Praktiline näide: keskmine C (C4) on bassivõtmes üks lisajoon üle noodipulga, aga trelvõtmes üks lisajoon alla.
Miks ja millal lisajooni kasutatakse
Lisajooni kasutatakse eelkõige selleks, et hoida muusikapala loetav ja kompaktne, kui tuleb kirjutada helisid, mis ületavad viie reaga noodipulga piire. Neid kohtab tihti klaveripartituuril, vokaalmuusikas ja pillipartii kirjutamisel, kus vahelduvad väga madalad ja väga kõrged helid.
Kuid kui noodijoonte arv muutub suureks (kolm, neli või enam lisajoonte järjest), muutub notatsioon raskesti loetavaks ja seetõttu eelistatakse tavaliselt alternatiive:
Alternatiivid ja lühendid: 8va, 8vb, clef-vahetus ja transpositsioon
- 8va (ottava) — märgitakse tavaliselt märkega "8va" (või kirjalikult "ottava") ja näitab, et alleskirjutatud noote tuleks mängida ühe oktavi võrra kõrgemal kui kirjutatud. Kui 8va märgistus asetatakse noodijoone kohale, tõstetakse helikõrgust; sageli kaasneb see katkise joonega, mis näitab ulatust, ning lõpus kirjutatakse "loco", kui tagasitulek tavalisele kõrgusele vajalik.
- 8vb / 8va bassa — vastab madalamale ottavale; märgitakse siis, kui noote tuleb mängida ühe oktavi võrra madalamal kui kirjutatud. Ingliskeelses notatsioonis kasutatakse sageli "8vb" (ottava bassa).
- 15ma — sarnane 8va-ga, aga näitab kahe oktavi nihutust (kas kõrgemale — 15ma — või madalamale — 15mb).
- Klahvi (clef) vahetus — näiteks vastavalt kirjutatakse osa kõrgetest nootidest presto või teise klahviga staffil (näiteks tenor- või trelklahv), mis muudab sama helikõrguse loetavaks paindlikumalt kui pikkade lisajoonte kuhjad.
- Transpositsioon või kahe reaga kirjutamine — mõnikord jagatakse väga laia registriga partii kaheks reastikuks või kirjutatakse instrumentaalsele palgale teisele reastikule, et vältida ulatuslikke lisajoontesüsteeme.
Praktilised nõuanded heliloojale ja pillikirjutajale
- Väldi kolme või enama järjestikuse lisajoonte kasutamist, kui võimalik — see muudab notatsiooni raskesti loetavaks esitajale.
- Kui osa püsib pikka aega väljaspool tavapärast registrit, kaalu clefi vahetust või 8va/8vb märki.
- Piano- ja orkestripartituurides kasutatakse sageli 8va märget lühiajaliste ülemuste puhul ning clefi vahetust pikaajaliste registrimuutuste puhul.
- Märgi alati selgelt, kus 8va/8vb algab ja lõpeb (katkine joon ja lõpp-märkus nagu "loco"), et vältida segadust esitusel.
Lisainfo ja näited
Nagu algselt mainitud, on muusikaline märkmik ja noodid need kontekstid, kus lisajooni kõige sagedamini kohtab. Kui lisajooned muutuvad loetamatuks, eelistatakse sageli alternatiivseid tähistusi või noodiklahvi vahetust. 8va- märgi kasutamine säästab tihti ruumi ja parandab partituuri selgust, sest see tähendab, et noote tuleb mängida oktavi võrra kõrgemal või madalamal sõltuvalt märgi asukohast noodijoone suhtes.
Kokkuvõtlikult on lisajooned kasulik vahend, et laiendada viie reaga noodipulga registreid, kuid parima loetavuse huvides tuleb neid kasutada säästlikult ja vajadusel asendada clefi või ottava-märgistusega.


Näide: See a-moll skaala mahub esialgu süsteemi, kuid kuues noot (keskmine C) vajab ühte pearida. Järgmine noot (B) on selle all olevasse ruumi ja viimane noot (A) vajab kahte pearida.