L'elisir d'amore — Gaetano Donizetti koomiline ooper (1832)

Koht: Väike küla Baskimaal.

[Schirmeri ingliskeelses partituuriväljaandes on märgitud, et tegevus toimub "väikeses Itaalia külas"].

Aeg: 18. sajandi lõpp

1. akt

Nemorino, vaene talupoeg, on armunud Adinasse, kaunisse mõisnikku. Naine piinab teda oma näilise ükskõiksusega. Kui Nemorino kuuleb, kuidas Adina oma töölistele Tristani ja Isolde lugu ette loeb, kaalub ta Adina armastuse võitmiseks võlujõu kasutamist. Ta kardab, et Adina armastab seersant Belcore'i. Seersant ilmub oma rügemendiga. Ta teeb Adinale abieluettepaneku. Saabub rändkaupmees Dulcamara, kes müüb linnarahvale oma pudelites ravimit. Nemorino küsib Dulcamaralt, kas tal on midagi Isolde armastusjooki sarnast. Dulcamara ütleb, et tal on. Ta müüb seda Nemorinole hinnaga, mis vastab Nemorino taskute sisule. Pudel sisaldab ainult veini. Et õigeaegselt põgeneda, ütleb Dulcamara Nemorinole, et jook hakkab mõjuma alles järgmisel päeval. Nemorino joob seda ja tunneb kohe selle mõju.

Eliksiirist julgustatuna kohtub Nemorino Adinaga. Naine kiusab teda halastamatult, publik tajub, et see võinuks olla vastastikune, kui ei oleks seersant Belcore'i abieluettepanekut. Tegelikult on nende pulmapäev määratud kuue päeva pärast. Nemorino kindlus, et homme võidab ta Adina eliksiiri abil, paneb teda käituma naise suhtes ükskõikselt. See ärritab Adinat, kuid ta püüab oma tundeid varjata. Selle asemel tõstab ta ka panust, nõustudes seersant Belcore'i alternatiivse ettepanekuga: nad peaksid kohe abielluma, sest ta on just saanud käsu, et rügement peab järgmisel hommikul minema. Nii Adina kui ka seersant hindavad Nemorino reaktsiooni sellele uudisele, seersant pahameelega, Adina meeleheitega. Nemorino satub paanikasse ja hüüab doktor Dulcamara appi.

2. akt

Adina pulmapidu õues on täies hoos. Dr. Dulcamara on kohal ja esitab koos Adinaga laulu, et külalisi lõbustada. Notar saabub, et abielu ametlikult sõlmida. Adina on kurb, et Nemorino ei ole ilmunud. Kõik lähevad sisse, et allkirjastada pulmaleping. Dulcamara jääb aga õue, aidates end toiduga ja joogiga. Nemorino ilmub, näeb notarit ja mõistab, et on Adina kaotanud. Ta näeb doktorit ja anub meeletult temalt veel eliksiiri, sellist, mis mõjub kohe. Kuid kuna Nemorinol ei ole raha, keeldub doktor sellest ja kaob sisse. Seersant tuleb välja, üksi, ja imestab valjusti, miks Adina on äkki pulmi ja lepingu allkirjastamist edasi lükanud. Nemorino märkab oma rivaali, kuid on võimetu midagi tegema. Seersant küsib Nemorino masenduse kohta. Kui Nemorino ütleb, et tal pole raha, pakub Belcore kohe välja, et kui ta astub armeesse, saab ta kohe raha. Ta esitab lepingu, mille Nemorino allkirjastab (X-ga), mille eest Belcore annab talle kohapeal raha. Nemorino vannub eraviisiliselt, et lendab Dulcamarasse, et saada rohkem jooki, samal ajal kui Belcore mõtiskleb, et ta on oma rivaali hõlpsasti minema saatnud, saates ta sõja.

Hiljem samal õhtul jutustavad küla naised, et Nemorino ei tea, et ta on just pärinud oma surnud onult suure varanduse. Nad näevad Nemorinot, kes on ilmselgelt kulutanud oma sõjaväe allakirjutamispreemia ning ostnud ja tarbinud suure koguse "eliksiiri" (jälle veini) doktor Dulcamaralt. Naised lähenevad Nemorinole ülemäära sõbraliku tervitusega, mille sarnast ta pole kunagi näinud. See on Nemorinole tõestuseks, et see annus eliksiiri on toiminud. Adina näeb Nemorinot rõõmsas meeleolus ja imestab dr Dulcamara vastu tulles, mis on temasse viga saanud. Dulcamara, kes ei tea, et Adina on Nemorino kiindumuse objekt, jutustab talle loo vaimustunud pätist, kes kulutas oma viimase penni eliksiirile ja kirjutas isegi oma elu ära, astudes raha eest armeesse, et saada rohkem, nii meeleheitlikult tahtis ta võita mõne nimetu julma iluduse armastust. Adina mõistab kohe Nemorino siirust ja kahetseb tema kiusamist. Ta armub Nemorinosse, õhkab tema armastuse siirust. Dulcamara tõlgendab seda käitumist kui mingit haigust, mis nõuab ravi ühe tema joogi abil.

Nad lahkuvad. Nemorino ilmub üksi, mõtiskledes mõtiskledes pisara üle, mida ta nägi Adina silmis, kui ta teda varem ignoreeris. Ainuüksi selle pisara põhjal on ta siiralt veendunud, et Adina armastab teda. Naine astub sisse ja küsib temalt, miks ta otsustas astuda armeesse ja lahkuda linnast. Kui Nemorino ütleb, et ta otsib paremat elu, vastab Adina talle, et teda armastatakse ja et ta on ostnud seersant Belcore'ile tema sõjaväe lepingu. Ta pakub tühistatud lepingut Nemorinole, paludes tal see vastu võtta. Nüüd on ta vaba. Ta ütleb aga, et kui ta jääb, ei ole ta enam kurb. Kui ta lepingu vastu võtab, pöördub Adina lahkuma. Nemorino usub, et naine jätab ta maha ja läheb meeleheitel raevukile, vandudes, et kui teda ei armastata, kui eliksiir ei ole toiminud ja doktor on teda petnud, siis võib ta sama hästi minema minna ja sõdurina surra. Adina peatab ta ja tunnistab, et armastab teda. Nemorino on vaimustuses. Adina palub tal andestada, et ta teda kiusab. Ta teeb seda suudlusega. Seersant naaseb, nähes neid kahte embuses. Adina seletab, et armastab Nemorinot. Seersant võtab uudise vastu, märkides, et maailmas on palju teisi naisi. Dulcamara, oma kotid pakitud, hüppab ukseavast välja, lisades, et ta annab hea meelega eliksiiri seersandi järgmisele vallutusele. Nüüdseks on kogunenud rahvahulk, kes kõik nõustuvad, et eliksiir on teinud oma töö, ning jätavad arstiga hüvasti.