Luciano Pavarotti (1935–2007) — itaalia tenor ja 'kolme tenori' staar
Luciano Pavarotti — itaalia tenor ja „kolme tenori“ staar, tuntud „Nessun Dorma” esituse, ooperiikooni, meedia- ja heategevustööga.
Luciano Pavarotti (12. oktoober 1935 – 6. september 2007) oli itaalia tenor ja üks populaarseimaid kaasaegseid lauljaid maailmas. Ta ei laulnud ainult ooperis, vaid esines ka laiema publikuga muusikastiilides ja suurtes televisioonietendustes, mis aitasid tal tuua ooperi kureeritu massidesse. Tuntud oma karakteristliku särava helivärvi, kõrgete nootide kerguse ja karismaatilise lavalise kohaloleku poolest, sai ta rahvusvaheliselt laialdast tuntust nii plaatide, kontsertide kui ka teleesinemiste kaudu. Pavarotti oli üks kuulsast „kolmest tenorist“ — teised kaks olid Plácido Domingo ja José Carreras — ning nende ühised kontserdid tõid ooperi uuele, veelgi laiemale publikule.
Varajane elu ja muusikaline koolitus
Pavarotti sündis Modenas muusikapere perre; tema isa oli kirikuorganist ja tenor. Haridust sai ta nii klassikalises laulutehnikas kui ka laiemas muusikalises tähenduses — tema varasemad õpingud hõlmasid muuhulgas koostööd õpetajatega nagu Arrigo Pola ja Ettore Campogalliani, kes aitasid kujundada tema puhta ja kergelt kõlava tenoriheli.
Karjäär ja suuremad rollid
Pavarotti algas ooperikarjääri 1960. aastate alguses ja võitis kiiresti tunnustust oma rollide poolest, mis nõudsid selget ja eredat kõrget registrit. Tema kroonika populaarseimatest osadest hõlmab rollisid nagu Rodolfo (Puccini La bohème), Alfredo (La traviata), Nemorino (L'elisir d'amore), Monteverdi, Rigoletto ning Calaf Puccini Turandotis. Erilise tuntuse tõi talle selle ooperi aaria "Nessun Dorma", mille ta esitas laialdaselt ja mis jäi paljude inimeste mälusse just 1990. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste avatseremoonial Itaalias.
Ta esines maailma juhtivates ooperimajades, tegi hulgaliselt salvestusi ja tegi koostööd silmapaistvate dirigentide ning orkestritega. Tema lemmikstuudio- ja kontserdiketid andsid välja populaarseid plaate, mis aitasid tal jõuda suure publikuni, mitte ainult ooperientusi.
„Kolm tenorit“ ja laiem kuulsus
Pavarotti rahvusvaheline maine kasvas veelgi pärast ühiseid kontserte Plácido Domingo ja José Carrerasga, millest said suured publikuhitid — nii salvestuste kui ka jõuliste kontsertide kaudu. Need esinemised populariseerisid ooperi temaatikat ning tõid Pavarottile miljoneid uusi kuulajaid üle maailma.
Heategevus ja avalik tegevus
Pavarotti oli tuntud ka oma auhinnatud heategevusliku töö poolest. Ta korraldas sarja heategevuskontserte „Pavarotti & Friends“, kuhu kutsus maailmakuulsaid pop- ja rockmuusikuid, et koguda raha kriisi- ja sõjapõgenike, haiguste ning teiste humanitaarsete vajaduste abistamiseks. Tema tegevus aitas koguda suuri summasid näiteks pagulaste toetuseks ja ta toetas ka Punase Risti projekte ning muid heategevusorganisatsioone.
Auhinnad, kriitika ja pärand
Pavarotti pälvis karjääri jooksul hulgaliselt auhindu, sealhulgas rahvusvahelisi muusikaauhindu ning riiklikke autasusid. Samal ajal oli tema ulatuslik meediasuhe ja crossover-tegevus mõne muusikakriitiku hinnangul vastuoluline — mõned operspetsialistid pidasid tema karjääri „kommertsialiseerumise“ näiteks, samas kui paljud hindasid just tema võimet tuua ooperi ilu uuele ja laiemale publikule.
Tema salvestused, kontserdid ja televisiooniesinemised on jätnud püsiva jälje ka laiemasse muusikakultuuri: paljud inimesed kohtusid ooperiga esimest korda just tänu Pavarottile.
Viimased aastad ja surm
Pavarotti avalikult vähendas esinemiste arvu 2000. aastate keskel terviseprobleemide tõttu. Ta suri 6. septembril 2007 Modenas. Tema surm tekitas üle maailma suurt leinavoolu — fännid, kolleegid ja valitsusasutused avaldasid austust tema elutööle ning modena-lased mälestasid oma kuulsust mitmete ürituste ja mälestusmärkidega.
Pärand: Luciano Pavarotti jääb meelde kui laulja, kes ühendas erakordse tehnilise meistrivõime sooja ja ligipääsetava lavalisusega ning kes aitas muuta ooperi paljude inimeste jaoks lähestatavamaks. Tema salvestused ja filantroopne tegevus jätkavad mõjutanud muusikamaastikku ka pärast tema surma.
Luciano Pavarotti laulab 15. juunil 2002 Marseille'i Stade Vélodrome'i kontserdil.
Varajane elu
Luciano Pavarotti sündis Modenas Põhja-Itaalias. Tema isa oli pagar, kellele meeldis ka laulda, ema töötas sigarivabrikus. Perekonnal ei olnud palju raha. Teise maailmasõja ajal elasid nad maal talus.
Pavarotti hakkas kuulama oma isa salvestusi omaaegsetest kuulsatest tenoritest, nagu Beniamino Gigli, Giovanni Martinelli, Tito Schipa ja Enrico Caruso. Umbes üheksa-aastaselt hakkas ta koos isaga laulma väikeses kohalikus kirikukooris. Ta oli tavaline poiss, kellele meeldis jalgpalli mängida ja kes isegi mõtles, et temast võiks saada professionaalne jalgpalliväravavaht, kuid ema ütles, et temast peaks saama õpetaja. Tema isa ütles, et toetab teda jätkuvalt, kuid kui ta saab 30-aastaseks, peab ta ise raha teenima, et end ära elatada.
Pavarotti alustas 1954. aastal 19-aastaselt tõsiselt laulmistunde. Ta kohtus laulja Adua Veroniga. Ta abiellus temaga 1961. aastal. Pavarotti pidi raha teenima, nii et ta sai õpetajaks ja seejärel kindlustusmüüjaks. Mitu aastat andis ta lihtsalt mõned kontserdid, ilma et talle oleks selle eest makstud. Siis tekkisid tal kurguprobleemid ja ta lõpetas laulmise lühikeseks ajaks, mis üllatuslikult aitas tema häälel tõeliselt heaks muutuda.
Karjäär
Pavarotti tegi oma ooperidebüüdi Rodolfo rollis Puccini teoses "La bohème" 29. aprillil 1961 Reggio Emilia linnas. Peagi laulis ta: Viini Riigiooperis. Ameerika Ühendriikides laulis ta koos Joan Sutherlandiga. 1965. aastal laulis ta La Scalas, ilmselt kõige kuulsamas ooperiteatris. Ta laulis Franco Zeffirelli kuulsas lavastuses "La Bohème", kus Mirella Freni laulis Mimi ja Herbert von Karajan dirigeeris. . Tema esimene esinemine Tonio rollis Donizetti "La fille du régiment" toimus Covent Gardenis sama aasta 2. juunil. Just tema esitused selles rollis panid inimesed teda nimetama "kõrgete C-de kuningaks" (C-noot keskmisest C-st kõrgemal on tenori jaoks väga kõrge noot).
Pavarotti õppis veel palju ooperirolle ja laulis kogu maailmas. 1972. aastal laulis ta New Yorgi Metropolitan Operas Donizetti lavastuses "La fille du régiment". Publik oli hämmastunud, kui ta laulis üheksa kõrget C-d. Nad aplodeerisid nii palju, et tal oli 17 eesriietust. Ta laulis Rodolfo rolli (La bohème) esimeses Live From The Met'i teleülekandes 1977. aasta märtsis, mis tõi kaasa ühe suurima publikuarvuga ooperiteatri teleülekande. Ta võitis oma esinemiste eest mitmeid Grammy auhindu ning plaatina- ja kuldplaate.
1976. aastal esines Pavarotti Salzburgi festivalil soolokontserdiga. Ta naasis festivalile 1978. aastal ettekandega ja Itaalia lauljana "Rosenkavalieris", 1983. aastal "Idomeneoga" ning 1985. ja 1988. aastal soolokontsertidega.
1977. aastal oli Time Magazine'is tema kohta kaanelugu. Samal aastal naasis Pavarotti Viini Riigiooperisse, kus ta polnud 14 aastat olnud. Herbert von Karajani dirigeerimisel laulis Pavarotti "Il trovatore'is" Manricot. 1978. aastal esines ta soolokontserdiga saates "Live from Lincoln Center".
Oma rahvusvahelise debüüdi tegi ta 1973. aastal William Jewelli kolledžis Liberty's, Missouri osariigis, kolledži kaunite kunstide programmi raames, mida nüüd tuntakse Harriman-Jewelli sarja nime all. Närvide ja külmetuse tõttu higistades hoidis ta kogu kontserdi vältel käes taskurätti. Pärast seda seostati taskurätik temaga sageli tema sooloetenduste ajal.
1980-1990ndad aastad
1980. aastate alguses asutas ta noorte lauljate jaoks rahvusvahelise Pavarotti lauluvõistluse, mille võitjatega esines ta 1982. aastal väljavõtetega "La bohème'st" ja "L'elisir d'amore'st". Konkurss andis noortele võimaluse alustada oma lauljakarjääri. Seda korrati 1982. aastal. Nad reisisid isegi Hiinasse.
1992. aastal laulis Pavarotti La Scalas uues Zeffirelli lavastuses "Don Carlo", mida dirigeeris Riccardo Muti. Mõned vaatlejad kritiseerisid Pavarotti esitust tugevalt ja osa publikust buhutas teda. Laulja ei naasnud pärast seda enam kunagi La Scalasse.
Pavarotti sai veelgi tuntumaks kogu maailmas 1990. aastal, kui ta laulis Giacomo Puccini aariat "Nessun Dorma" Turandotist, mida kasutati 1990. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste BBC teleülekande tunnuslauluna. See aaria tegi temast omamoodi popstaari ja see jäi tema kaubamärgiks. Sellele järgnes väga edukas "Kolme tenori" kontsert, mis toimus MM-finaali eelõhtul Roomas Caracalla iidsetes vannides koos teiste tenorite Plácido Domingo ja José Carrerasega ning dirigent Zubin Mehta'ga, millest sai kõigi aegade enim müüdud klassikalise muusika plaat, ja millest sai kõigi aegade enim müüdud plaat. Kontserdi kõrghetk toimus, kui Pavarotti laulis kuulsa osa di Capua "'O Sole Mio". Domingo ja Carreras kopeerisid teda ja publik nautis seda väga. See oli üks meie aja meeldejäävamaid ooperihetki. Kogu 1990ndate aastate jooksul esines Pavarotti paljudel suurtel väliskontsertidel, sealhulgas tema televisioonikontserdil Londoni Hyde Parkis, mis tõi rekordilise 150 000 kuulajat. 1993. aasta juunis kogunes New Yorgi Central Parki suurel muruplatsil tema esinemisele üle 500 000 kuulaja, samal ajal kui miljonid inimesed üle maailma jälgisid seda televisioonist. Järgmises septembris laulis ta Pariisis Eiffeli torni varjus umbes 300 000 inimesele. Pärast 1990. aasta algset kontserti toimusid "Three Tenors" kontserdid jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal: 1994. aastal Los Angeleses, 1998. aastal Pariisis ja 2002. aastal Yokohamas.
Pavarotti tõusmine kuulsaks ei olnud siiski ilma aeg-ajalt esinevate raskusteta. Ta sai "tühistamiste kuninga" maine, sest ta tühistas sageli etendusi, mis tegi ta mõne ooperimaja juures ebapopulaarseks.
1998. aastal anti Pavarottile väga eriline auhind: Grammy Legend Award.
2000s
2002. aastal läks Pavarotti lahku Herbert Bresliniga, kes oli olnud tema manager 36 aastat. 13. detsembril 2003 abiellus ta oma endise isikliku assistendi Nicoletta Mantovaniga, kellega tal oli juba tütar. Teine laps ei jäänud ellu, sest sünni ajal tekkisid tüsistused. Ta alustas 2004. aastal, 69-aastaselt, oma hüvastijätutuuri, esinedes viimast korda vanades ja uutes kohtades, pärast enam kui 40 aastat laval olemist.
Pavarotti andis oma viimase ooperietenduse New Yorgi Metropolitan Opera's 13. märtsil 2004, mille eest ta sai 12-minutilise aplausi Giacomo Puccini "Tosca" maalikunstniku Mario Cavaradossi rolli eest.
Surm
2005. aasta märtsis tehti Pavarottil kaelaoperatsioon. Tema tervis hakkas kannatama. Juulis 2006 diagnoositi tal kõhunäärmevähk ja ta suri sellesse haigusse 6. septembril 2007 oma kodus Modenas 71-aastaselt.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Luciano Pavarotti?
V: Luciano Pavarotti oli itaalia tenor ja üks populaarsemaid kaasaegseid lauljaid maailmas.
K: Millist muusikat Luciano Pavarotti laulis?
V: Luciano Pavarotti ei laulnud mitte ainult ooperit, vaid ka muud liiki muusikat.
K: Kes olid peale Luciano Pavarotti veel kaks "kolme tenorit"?
V: Teised kaks "Kolm Tenorit" olid Plácido Domingo ja José Carreras.
K: Mis tegi Luciano Pavarotti tohutult populaarseks?
V: Luciano Pavarotti sai tohutult populaarseks pärast seda, kui ta esitas Puccini ooperi "Turandot" aaria "Nessun Dorma" 1990. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste avatseremoonial Itaalias.
K: Miks oli Luciano Pavarotti ka väga tuntud?
V: Luciano Pavarotti oli tuntud ka oma auhinnatud heategevusliku tegevuse poolest, millega ta kogus raha pagulaste ja Punase Risti heaks.
K: Mis oli Luciano Pavarotti täisnimi?
V: Luciano Pavarotti täielik nimi oli Luciano Pavarotti Cavaliere di Gran Croce OMRI.
K: Millal Luciano Pavarotti sündis ja millal ta suri?
V: Luciano Pavarotti sündis 12. oktoobril 1935 ja ta suri 6. septembril 2007. aastal.
Otsige