Boheem

Henri Murger

Henri Murger sündis 1822. aastal Pariisis saksa immigrandi rätsepa pojana. Ta töötas sekretärina kuni 1841. aastani, mil temast sai ajakirjanik ja ta liitus vaeste kunstnike ja kirjanike hulka, kes nimetasid end böömlasteks.

Aastatel 1845-1848 ilmusid Murgeri lood boheemlasliku elu kohta Pariisis seeriaviisiliselt (osadena) ühes prantsuse ajakirjas. Raamat tõi Murgerile vähe tulu. Dramaturg Théodore Barrière tegi ettepaneku teha raamatust näidend ja Murger nõustus sellega. Näidend ilmus 1849. aastal. See oli edukas.

Peaaegu igas Murgeri raamatu peatükis on mainitud mõni juhtum või sündmus, mis leidis tee Puccini ooperisse. Kuid luuletaja ja õmbleja vaheline armulugu esineb raamatus ainult väikese jutustusena, mis räägib skulptorist nimega Jacques ja õmblejast nimega Francine.

Pärast näidendi ilmumist ilmusid kohandused. Aastal 1877 lavastati Pariisis operett. 1897. aastal lavastati Veneetsias Ruggero Leoncavallo ooper. Teist raamatul põhinevat näidendit mängiti 1896. aastal New Yorgis. Esimene film ilmus 1916. aastal ja järgnevatel aastatel ilmus veel teisigi filme.

Henri Murger, 1854

Arendus

Puccini kirjutas suurema osa teosest "La bohème" Torre del Lagos, Toscanas asuvas külas, mille ta oli äsja oma koduks saanud. Enamik ooperit puudutavaid otsuseid tehti Ricordi (Puccini kirjastaja), kahe libretisti ja helilooja vahel edasi-tagasi saadetud kirjade kaudu. See korraldus ei olnud parim selleks, et teos õigeaegselt valmis saada.

Puccini hakkas mängima mõttega kirjutada veel üks teos nimega "La lupa" ("Hundineitsi"). Libretistid olid raevus. Puccini jagas oma aega kahe projekti vahel, võttes neid samal ajal vastutusele praeguse projekti aegluse eest. Giacosa kurtis, et ta kasutas "La bohéme'ile" rohkem paberit ja aega kui ühelegi teisele tema draamale.

Terveid stseene kirjutati ümber, vaadati üle ja isegi visati ära, enne kui uuesti läbi käidi. Vaatamata segadusele kaalus Puccini veel ühe projektina David Belasco näidendit "Tosca". Ta katkestas lühikeseks ajaks töö "La bohème" kallal, et sõita Firenzesse, et näha Sarah Bernhardt'i näidendi etendust.

Puccini ja Ruggero Leoncavallo (1892. aasta ooperi "I pagliacci" helilooja) valisid mõlemad Mürgeri raamatu muusikaks. Mõlemad väitsid, et nad olid esimesed, kes selle otsuse tegid. Leoncavallo ooperit "La Bohème" esitati esmakordselt 1897. aastal, aasta pärast Puccini ooperit. Leoncavallo ooper ei saavutanud kunagi sellist kuulsust nagu Puccini ooper - ilmselt seetõttu, et Puccini ooper saavutas 1897. aastal populaarsuse, mis jättis Leoncavallo ooperi tahaplaanile.

Puccini umbes 1900

Etendused

La bohème'i mängiti esmakordselt Itaalias Torinos 1. veebruaril 1896. aastal Teatro Regios. Seda dirigeeris Arturo Toscanini. Toscanini dirigeeris 1946. aastal raadioetendust, mis ilmus LP-plaatidele ja hiljem CD-plaatidele. See on ainus Puccini ooperi salvestus, mida on teinud selle originaaldirigent.

Mõne aasta jooksul mängiti ooperit kogu Itaalia teatrites, sealhulgas La Scala ja La Fenice teatris. Esimene etendus väljaspool Itaaliat toimus 1896. aastal Buenos Aireses, Argentinas. Järgnevatel kümnel aastal järgnesid teised etendused üle maailma.

Esimene etendus Ühendkuningriigis toimus 22. aprillil 1897. aastal Manchesteris. Seda esitas inglise keeles Carl Rosa Opera Company ja selle lavastajaks oli Puccini. 2. oktoobril 1897 andis sama kompanii ooperi esimese lavastuse Londonis Royal Opera House'is.

Ooperit esines Ameerika Ühendriikides esmakordselt Carl Rosa Opera Company 14. oktoobril 1897 Los Angeleses, Californias. New Yorgis mängiti seda 16. mail 1898 Palmo's Opera House'is. Metropolitan Opera House tõi ooperi esmakordselt lavale 26. detsembril 1900.

Toscanini 1908. aastal

Rollid

Rolli	Häältüüp
Rodolfo, luuletaja	tenor
Mimì, õmbleja	sopran
Marcello, maalikunstnik	bariton
Musetta, laulja	sopran
Schaunard, muusik	bariton
Colline, filosoof	bass
Benoît, nende üürileandja	bass
Alcindoro, riiginõunik	bass
Parpignol, mänguasjade müüja	tenor
Tolliametnik	bass
Õpilased, töötavad tüdrukud, linnakodanikud, kaupmehed, tänavamüüjad, sõdurid, teenindajad, lapsed...

Ooperi lugu

1. akt

Nelja boheemlasest pööningukambris

Esimene tegevus toimub Pariisis umbes 1830. aasta paiku. Rühm boheemlasi elab ühes katusekorrusel asuvas toas. Marcello maalib, samal ajal kui Rodolfo vaatab aknast välja. Nad on nii vaesed ja nii külmad, et põletavad Rodolfo kirjutatud draamat. Filosoof Colline tuleb sisse värisedes ja pahuralt, sest ta ei ole suutnud mõned raamatud pantida. Schaunard, rühma muusik, saabub toidu, küttepuude, veini, sigarite ja rahaga. Ta ütleb oma sõpradele, et ta on need asjad saanud, sest tal on töö ühe inglise härrasmehe juures. Teised vaevalt kuulavad, sest nad on nii näljased, et püüavad kiiresti toitu ära süüa. Schaunard katkestab neid, võtab söögi ära ja ütleb, et nad kõik tähistavad tema õnne, süües selle asemel Cafe Momuses.

Samal ajal, kui nad joovad, saabub Benoit, majaomanik, et üüri sisse nõuda. Nad annavad talle palju veini, nii et ta joob end purju ja hakkab inimestele oma seiklusi armastusest jutustama. Seejärel ütleb ta, et on abielus, kuid teised viskavad ta toast välja. Raha, mida oleks pidanud kasutama üüri maksmiseks, jagatakse grupi vahel, et nad saaksid lõbutseda.

Teised boheemlased lähevad välja, kuid Rodolfo jääb hetkeks üksi, et lõpetada ajaleheartiklit, lubades peagi sõpradega ühineda. Uksele koputatakse ja sisse astub Mimì, õmbleja, kes elab allpool asuvas korteris. Tema küünal on ära põlenud ja tal pole tikke; ta palub Rodolfol, et ta selle süüdaks. Ta tänab teda, kuid pöördub mõne sekundi pärast tagasi, öeldes, et on oma võtme kaotanud. Mõlemad küünlad kustuvad. On pime ja paar üritab end orienteeruda. Rodolfo tahab Mimiga aega veeta. Ta leiab võtme, kuid ei ütle talle sellest ja paneb selle taskusse. Kahes väga kuulsas aarias (Rodolfo "Che gelida manina - Milline külm väike käsi" ja Mimi "Sì, mi chiamano Mimì - Jah, nad kutsuvad mind Mimìks") räägivad nad teineteisele oma erinevast taustast. Rodolfo sõbrad kutsuvad teda kohale. Ta eelistaks jääda sinna koos Mimìga, kuid Mimì otsustab, et nad peaksid mõlemad koos minema. Nad lähevad laulda oma armastusest teineteise vastu.

2. akt

Ladina kvartal jõuluõhtul

Tänavad on täis õnnelikke inimesi. Rodolfo ostab Mimile kapuutsi. Sõbrad lähevad kohvikusse. Musetta, kes oli varem Marcello kallim, tuleb kohvikusse koos Alcindoroga, rikka vana mehega. Ta on temast väsinud. Ta laulab vallatu laulu, lootes, et Marcello teda märkab.

Marcello saab armukadedusest hulluks. Et Alcindorost mõneks ajaks lahti saada, teeskleb Musetta, et tal on kitsas king ja saadab ta sellega kingsepa juurde. Musetta ja Marcello langevad leinates teineteise sülle.

Kuuldub sõjaväeparaadi heli. Marcello ja Colline kannavad Musettat õlgadel välja, samal ajal kui kõik plaksutavad. Alcindoro naaseb parandatud kingaga. Kelner ulatab talle arve. Ta on üllatunud, kui palju ta peab maksma, ja vajub toolile.

3. akt

Kuu või kaks kuud hiljem maksuvärava juures

Mimì läbib teemaksu värava. Ta köhib. Ta leiab Marcello, kes elab värava lähedal väikeses kõrtsis. Ta räägib talle oma raskest elust Rodolfoga, kes on teda sel ööl maha jätnud.

Rodolfo tuleb kõrtsist välja ja otsib Marcellot. Mimì peidab end. Ta kuuleb, kuidas Rodolfo räägib Marcellole, miks ta teda maha jättis. Alguses ütleb ta, et Mimì ei armasta teda, kuid siis ütleb ta, et jättis ta maha, sest Mimì on suremas haiguse tõttu.

Rodolfo on vaene ja saab Mimi aitamiseks vähe teha. Ta loodab, et mõni rikas mees armub temasse ja maksab talle ravi. Marcello üritab Mimì vastu heast tahtest Rodolfot peatada, kuid Mimì on juba kõik kuulnud.

Ta peab köhima ja Rodolfo avastab ta. Nad laulavad oma kaotatud armastusest ja lepivad kokku, et nad peaksid lahku minema. Nad armastavad teineteist väga ja lepivad kokku, et jäävad koos kuni kevadeni. Marcello ja Musetta on kuulda, kuidas nad taustal tülitsevad.

4. akt

Mansardituba

Marcello ja Rodolfo on mõlemad kurvad oma lähedaste kaotuse pärast. Schaunard ja Colline jõuavad kohale pisikese toiduga. Nad teesklevad, et neil on suur pidu, ja nad kõik tantsivad. Musetta saabub uudistega: Mimi, kes oli leidnud rikka härrasmehe, on nüüdseks temast lahkunud ja rändab tänaval, tundes end väga haigena ja nõrgana.

Musetta on toonud Mimi tagasi oma pööningukambrisse. Mimi aidatakse toolile. Musetta ja Marcello lähevad Musetta kõrvarõngaid müüma, et osta ravimeid, ja Colline läheb oma mantlit pantima. Schaunard lahkub vaikselt, et anda Mimile ja Rodolfole aega koos. Üksi jäädes meenutavad mõlemad oma varasemat õnne.

Nad mäletavad oma esimest kohtumist. Rodolfo annab Mimile roosa mütsi, mille ta talle ostis ja mida ta on säilitanud mälestuseks nende armastusest. Teised tulevad tagasi, tuues kaasa Mimi käte soojendamiseks mõeldud muffid ja ravimid, ning teatavad Rodolfole, et arst on kutsutud, kuid on juba liiga hilja. Kui Musetta palvetab, sureb Mimi. Rodolfo kukub nutma.

Mimi (originaalkostüüm, 1896)

Orkester

"La bohème" on loodud tolleaegsele standardorkestrile:

• keelpillid: viiulid I, II, vioola, tšello, kontrabass
• puupuhkpillid: 2 flööti, pikolo, 2 oboed, inglise koraal, 2 klarnetit a- ja b-doll, bassklarnet a- ja b-doll, 2 fagotit.
• messingist: 4 metsasarve F, 3 trompetid F, 3 trombooni, basspaskpill.
• löökpillid: harf, timpani, väiketrumm, triangel, tämbrid, basstrumm, ksülofon, glockenspiel, kellamäng.

Filmid

1965. aastal ilmus ooperi läänesaksa filmiversioon. Seda filmiti Milanos ja Münchenis. Filmi lavastas dirigent Herbert von Karajan ja selle kujundas Franco Ziffirelli. Osades mängisid Mirella Freni Mimi, Adriana Martino Musetta, Gianni Raimondi Rudolpho ja Rolando Panerai Marcello. Film võitis 1966. aastal National Board of Review'i parima välismaise filmi auhinna.