Tikk on vahend tule tegemiseks kontrollitud tingimustes. Enamasti on see väike puutükk või karastatud paber, mille ühes otsas on tiku süttimiseks vajalik kattekiht. Tiku süttimisotsakut nimetatakse tiku „peaks“. See sisaldab tüüpiliselt oksüdeerijat (nt kaaliumkloraat), kergesti põlevaid aineid (nt väävel või süsi) ning sideaineid ja täiteaineid (nt želatiin või tärklis ja klaasjahu). Tikud müüakse mitmekordsete tikutoosidena, mis on pakendatud kas karbis või tikutoosides. On olemas kaks peamist tikutüüpi: ohutustikud, mida saab lüüa ainult spetsiaalselt ettevalmistatud pinnale, ja kõikjal lüüavad tikud, mille jaoks võib kasutada mis tahes sobiva hõõrdumisega pinda.

Koostis

Tavalise tiku peamiseks komponentideks on:

  • oksüdeerija — sageli kaaliumkloraat (KClO3) tiku peas, mis annab hapniku, et põlemine jätkuks;
  • põletusained — väävel või süsi aitavad säilitada põlemist;
  • ärevaks süttimiseks vajalik toimeaine — ohutustiku puhul paikneb see peamiselt tikutoosi hõõrdeplastri pinnal ja sisaldab punast fosforit; kõikejal lüüvates tikkudes võib toimeaineks olla fosforiühend, näiteks fosfori seskviksulfid (P4S3), mis asub tiku peas;
  • sideained ja täiteained — želatiin, õli, tärklis ja klaasjahu annavad pea segule vajalikku struktuuri ja abrasiivsust;
  • värvained ja stabilisaatorid — annavad tikupeale värvuse ja aitavad säilitada segude omadusi.

Tüübid

Peamised tikutüübid on:

  • Ohutustikud (safety matches) — nende pea ei sütti lihtsalt hõõrudes tavaalusel pinnal; süttimiseks tuleb tikk lüüa spetsiaalsele hõõrdeplastribale, mis sisaldab punast fosforit ja abrasiivset täiteainet.
  • Kõikjal lüüvad tikud (strike-anywhere) — nendes on pea koostises fosforiühend (nt P4S3) koos oksüdeerijaga, mistõttu tikk võib süttida peaaegu iga kareda pinna vastu hõõrudes.
  • Elektrilised tikud — elektrilised tikud ei sõltu hõõrdumisest, vaid kasutavad tule tekitamiseks elektrit. Tavaliselt on tegemist väikese kuumutava juhtmekamina (bridgewire) või vastukeelega, mis lühikese elektrivoolu mõjul kuumeneb piisavalt, et süüdata põletusainet või pyrogenit.

Ajaloost ja ohutusest

Ajalooliselt kasutati mõnes tikkudes valget fosforit, mis osutus väga ohtlikuks ja põhjustas tööstustöötajatele tõsiseid tervisekahjustusi (nt „fosfori lõualuu“). Tänapäeval on sellised ohtlikud ained enamasti keelatud ning kasutatakse ohutumaid aineid (punane fosfor, fosforiühendid, oksüdeerijad). Tikud on siiski tuleohutuse seisukohalt potentsiaalselt ohtlikud ning nõuavad ettevaatust.

Kasutamine ja ohutusnõuanded

  • Hoia tikke lastele kättesaamatult ja eemal tuleohtlikest materjalidest.
  • Ära püüa tikkude peal katsetada või neid mõõtmata viisil kasutada – eriti kehtib see kõikejal lüüvate tikkude kohta.
  • Põlenud või peaaegu põlenud tikk tuleb enne ära viskamist veenduda, et see ei lisa ohtu (eemalda kuumus ja ära viska sädelev materjal prügi sisse).
  • Kasutamisel jälgi, et läheduses ei oleks kergesti süttivaid vedelikke ega tolmu.

Ladustamine ja keskkond

Tikke tuleks hoida kuivas ja jahedas kohas, originaalpakendis, eemal otsesest päikesevalgusest ja kuumusallikatest. Mõned tikkude komponendid (näiteks oksüdeerijad) võivad olla keskkonnale koormavad või reageerida valesti, seega tuleks vanad või kahjustatud tikud utiliseerida vastavalt kohalikule jäätmekäitluse juhisele. Toonitan ka, et tikkude süütamine vabas looduses võib põhjustada metsatulekahjusid — väldi tiku kasutamist tuulistel ja kuival pinnasel ning järgi kohalikke tuleohutusnõudeid.