Madame de Montesson — Charlotte Béraud de La Haye de Riou (1738–1806), biograafia

Madame de Montesson (Charlotte Béraud, 1738–1806) — Orléansi hertsogi salajane abikaasa, näitekirjanik ja teatrinaisik, Joséphine'i sõber; elu, armusuhted ja Pariisi Hôtel de Montesson

Charlotte Jeanne Béraud de La Haye de Riou (4. oktoober 1738 - 6. veebruar 1806) oli Orléans'i hertsog Louis Philippe d'Orléans'i armuke ja hiljem tema abikaasa. Louis XV ei lubanud tal siiski saada hertsoginnaks. Ta on tuntud lihtsalt kui Madame de Montesson. Oma abikaasa ja enda lõbuks lõi ta väikese teatri ja kirjutas palju näidendeid, milles ta ka ise mängis. Ta oli Joséphine de Beauharnais' sõber. Ta abiellus kaks korda, kuid lapsi tal ei olnud. 1770. aastal ehitati talle Pariisis väike kodu. Hoone kandis nime Hôtel de Montesson. See hävis 1810. aastal tulekahjus.

Varasem elu ja abielud

Charlotte Jeanne Béraud de La Haye de Riou sündis 1738. Ta pärines aadlisuguvõsast ja jõudis Prantsuse õukonna ringkondadesse, kus ta püsis tähelepanu keskmes oma intelligentsuse, hariduse ja seltskondliku osavuse tõttu. Elu jooksul oli tal kaks ametlikku abielu, kuid lapsi tal ei sündinud. Tema hilisem kuulsus seostub eelkõige suhtega Orléans'i hertsogiga ning tema positsiooniga Pariisi seltskonnas ja kultuuriringkondades.

Suhe Orléans’i hertsogiga ja staatus õukonnas

Charlotte'ist sai Orléans'i hertsogi Louis Philippe'i armuke ning nad püsisid omavahel lähedases suhtes ka pärast hertsogi varasemat abielu lõppemist. Kuigi nad elasid koos ja hertsog soovitas teda oma lähedaste hulka, ei luba Louis XV ametlikult anda talle ducal-staatust ega kasutada hertsoginna tiitlit — see jäi tema isiklikuks piiranguks õukondlikul ja protokollilisel tasandil. Sellist sidet, kus abikaasa oli kõrgest soost, aga naisele ei antud vastavat staatust, iseloomustatakse sageli kui morganaatilist suhet: see hoidis naise sotsiaalset positsiooni piiratud vaatamata tõelisele intiimsusele ja mõjule.

Teatrilised huvid ja looming

Madame de Montesson oli aktiivne kultuurielus: ta huvitus teatrist, kirjutas näidendeid ja korraldas privaatseid etendusi, kus sageli osales ise. Tema teater oli mõeldud peamiselt sõpradele ja õukonnale — väikesele ning intiimsele publikule — ning andis võimaluse katsetada dramaturgilisi ideid väljaspool avalikku professionaalset lavakunsti. Tema näidendid olid tihti seltskondlikud komöödiad ja peredraamad, mis peegeldasid tollase seltskonna moraali ja kombestikku.

Hôtel de Montesson ja seltskondlik elu

1770. aastal ehitatud Hôtel de Montesson oli tema Pariisi residents, kus toimusid nii salongikohtumised, kirjanduslikud õhtud kui ka teatriesitlused. See oli seltskondlik keskpunkt, kus kogunesid kunstnikud, kirjanikud ja õukonnaesindajad. Kuigi hoone hävis 1810. aasta tulekahjus, mäletatakse seda kui kohta, mis aitas elustada ja kaitsta mitut kultuurilist ettevõtmist ning pakkus varjupaika loomingulisele tegevusele.

Sõprused, mõju ja pärand

Madame de Montesson hoidis laia tuttavatevõrgustikku ning tema hulka kuulus ka hilisem keisrinna Joséphine de Beauharnais, kellega tal oli sõbralik suhe. Lähedastega jagatud salongi ja teatri kaudu mõjutas ta oma ajastu kultuurielu ning jäi meelde seltskondliku ja kirjandusliku mõtte edendajana. Kuigi ta ei saanud ametlikult hertsoginnaks, jääb tema nimi ajalukku kui mõjukas ja haritud naine, kes kasutas oma positsiooni kunsti ja kirjanduse toetamiseks.

Charlotte Jeanne Béraud de La Haye de Riou suri 6. veebruaril 1806. Tema elu ja tegevus on huvipakkuv näide sellest, kuidas naised 18. sajandi lõpu Prantsusmaal suutsid mõnikord mõjutada kultuurielu ka väljaspool ametlikku õukondlikku staatust.

Otsing