Mansour Koushan — Iraani kirjanik, näitekirjanik ja inimõiguste aktivist

Mansour Koushan (26. detsember 1949 – 16. veebruar 2014) oli silmapaistev Iraani kirjanik, näitekirjanik, luuletaja, ajakirjanik ning filmide ja lavastuste režissöör. Tema looming oli mitmekesine: ta avaldas 14 luule- ja novellikogu, 7 romaani, 12 analüüsiraamatut kultuuri, kirjanduse, ühiskonna ja poliitika teemadel ning sadu analüütilisi esseid ja üle 30 näidendi. Iraanis kuulus ta aktiivselt Iraani kirjanike liidu nõukokku ning oli tuntud terava sotsiaalse ja poliitilise analüüsi ning tsensuuri vastu suunatud seisukohtade poolest.

Kirjandus- ja teatrialane tegevus

Koushan tegutses laialdaselt nii kirjanduse kui ka teatri ja televisiooni vallas: ta on lavastanud nii telefilme kui ka teatritöid ning tõi lavale mitmeid välismaiseid ja kohalikke näidendeid. Tema lavastused ja kirjutised käsitlesid tihti sõnavabaduse, inimõiguste, identiteedi ja poliitilise vastutuse teemasid. Ta oli tuntud kui kriitiline intellektuaal, kelle tekstid püüdsid avada avalikku arutelu ja pakkuda sügavamat kultuurilist refleksiooni.

Toimetajatöö ja poliitiline aktiivsus

Aastatel 1967–1977 toimetas Koushan mitut sõltumatut kirjandusajakirja. 1996 juhtis ta ajalehte Takapou, mis sai tähelepanu eelkõige selle eest, et oli ainus väljaanne, mis avaldas 1994. aastal kirjanike deklaratsiooni — 134 Iraani kirjaniku avalduse tsensuuri vastu. Selle avaldamise järel sattus ajakirjandus- ja intellektuaalkeskkond tugeva surve alla ning deklaratsiooni allkirjastajate vastu algasid repressioonid; osa allkirjastajatest langes vägivaldse repressiooni ohvriks, mille taga on väidetud olnud ka riiklikud jõud.

Röövimised, tapmised ja väljaränne

1990ndate lõpus algasid Iraanis laiemad rünnakud kirjanike ja intellektuaalide vastu. Detsembris 1998 sõitis Koushan Norrasse, et pidada kõne ÜRO inimõiguste harta deklaratsiooni 50. aastapäeval. Sellel ajal süvenesid ohud tema ja paljude kolleegide suhtes, mistõttu ta ei suutnud Iraani turvaliselt naasta ja jäi eksiili. Eksiil aastakümneteks kujunes tema töö- ja elukohaks ning andis talle võimaluse jätkata kirjalikku ja teatriaktivismi väljaspool Iraani tsensuuri ning repressioonide otsest survet.

Elu ja töö Norras

Mansour Koushan oli aastatel 2000–2006 Norra Stavangeris asuva Sølvbergi teatri kunstiline juht ja lavastaja, kus ta jätkas nii oma dramaturgilist kui režissööritööd ning toetas diasporakirjandust ja pärsia keele kultuurilist väljundit. Ta oli aktiivne erinevates kultuuriprojektides ning pakkus kaasaegset perspektiivi nii Iraani kui rahvusvahelisele teatrikogukonnale.

Autasud ja tunnustus

2010. aastal pälvis Koushan Carl von Ossietzky auhinna, mille antakse igal aastal kirjanikule või aktivistile silmapaistvate pingutuste eest inimõiguste ja sõnavabaduse vallas. Auhind tunnustas tema püsivat tegevust sõnavabaduse kaitsel, tsensuuri kritiseerimisel ja intellektuaalse vabaduse eest võitlemisel.

Surm ja pärand

Koushan suri 16. veebruaril 2014 Stavangeris maovähki. Ta oli 65-aastane. Oma viimastel aastatel oli ta pärsia keele kvartali Jonge Zaman peatoimetaja, kus ta jätkas kirjandus- ja kultuuriteemalise avaliku mõtlemise edendamist ning toetas nooremaid kirjanikke ja kriitikuid. Tema looming ja tegevus jätsid märkimisväärse jälje nii Iraani sisemisele kultuurielule kui ka pagulaskogukondade kultuurilisele eneseteadvusele.

Tänu oma laialdasele loomingule, julgetele seisukohtadele ja tööle diasporaas on Mansour Koushan jäänud meelde kui oluline häälekuju kirjanduse, teatri ja inimõiguste vallas — kirjamees, kelle töö aitas hoida elus arutelu vabaduse, vastutuse ja kultuurilise identiteedi üle.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Mansour Koushan?

K: Mitu raamatut ta avaldas?

K: Milline roll oli tal Iraani Kirjanike Liidu nõukogus?

K: Mis juhtus ajalehega Takapou?

K: Kuhu sõitis Mansour Koushan kõnet pidama?

K: Millise auhinna võitis Mansour Koushan?

K: Millise väljaande peatoimetaja oli Mansour Koushan surres?

Otsing