Marco Pantani (13. jaanuar 1970 – 14. veebruar 2004) oli Itaalia professionaalne jalgrattur, sündinud Cesenas, Emilia-Romagna maakonnas. Ta oli oma ajastu üks eredamaid mägironijaid: väike, kerge ja äärmiselt plahvatusliku jõuga ronija, kes ründas mägedes sageli üksi ja suutis kiiresti vahet teha liidrite grupis. Aastal 1998 saavutas ta oma karjääri tippu, võites nii Tour de France'i kui ka Giro d'Italia – haruldane saavutus, mis kinnistas tema staatust maailma tippude seas.
Pantani stiil ja kuvand tegid temast publiku lemmiku: ta kandis sageli bandaanit, tilgakujulist vuntsikesega nägu ja kõrvarõngast, mis andis talle hüüdnime "Il Pirata" (piraat). Mägedes näitas ta eriliselt agressiivset ja ohtlikku sõidustiili – ründed, mis jätsid konkurendid rippuma –, kuid ajavõistlustes ja pikaajalisel vormi hoidmisel oli tal nõrkusi.
1999. aasta Giro d'Italial tabas Pantanit suur tagasilöök: ta eemaldati võistluselt pärast seda, kui tema verd kontrollides leiti hematokriti tase üle lubatud piiri (üle 50%). See juhtum lõi aluse laialdastele dopinguaruteludele tema ümber ja tähistas pöördepunkti tema karjääris. Kuigi Pantani naasis profiratta juurde, ei õnnestunud tal enam tagasi jõuda oma varasema võimsuse tasemele ning suured meistrivõistlused jäid tema edaspidises karjääris võiduta.
Isiklikud probleemid ja tervisehädad mõjutasid Pantanit tugevalt. Ta võitles depressiooni ja sõltuvusprobleemidega; juunis 2003 viidi ta depressiooni tõttu haiglasse. 14. veebruaril 2004 leiti ta surnuna hotellitoast Riminis, Emilia-Romagna maakonnas. Surmapõhjusena täheldati kokaiini üledoosi. Tema traagiline lõpp šokeeris fänne ja meediat ning tõi taas avalikku arutellu sportlaste tervise, surve ja dopingu teemasid.
Tema viimane sissekanne päevikusse peegeldas isiklikku meeleheidet ja üksindust; selle avalikustamine toimus piiratud ulatuses, mistõttu täisteksti laialdane levik ei ole dokumenteeritud.
Pantani pärand on kahetine: paljud mäletavad teda kui erakordset mägironijat ja energilist ründajat, kelle sõidustiil pakkus emotsioone ja inspiratsiooni; teisalt seostuvad tema nimi ja mälestus ka dopingu- ning isikupõhiste tragöödiatega. Tema surm jätkas avalikku debatti rattaspordi eetika, sportlaste heaolu ja dopingu vastaste meetmete üle ning tema kuju ja saavutused jäävad oluliseks osaks 1990. aastate rattaajaloost.
