Mees raudse maskiga

Ajalugu

Esimest korda mainitakse seda meest 1711. aastal kirjas, mille Elizabeth Charlotte, Pfalzi printsess, kirjutas Hannoveri Sophiale. Ta räägib, et ta pidi kogu aeg kandma maski, kuid ei tea midagi tema isikust. 1698. aasta kirjas mainib üks Bastille'i valvuritest, et Bastille'i toodi üks eakas vang ja et see vang pidi kandma maski. Vangi valvuriks on Bénigne Dauvergne de Saint-Mars. See isik oli kirjutanud palju kirju toonasele sõjaministrile François Michel Le Tellier de Louvois'le. Tollal kehtis tugev tsensuur; umbes 90% kirjadest läks kaduma.

24. augustil 1669 vangistati üks mees Pinerolos. Pinerolo kandis nime Pignerol ja kuulus sel ajal Prantsusmaale. 19. augustil teatas Louvois, et see Dunkerque'ist pärit vang oli väga tähtis isik, kuid teda ei olnud veel vahistatud. Vangi nimeks nimetati Eustache Dauger. Pinerolos kohtus ta teiste tähtsate vangidega, nagu Nicolas Fouquet või Antoine Nompar de Caumont. Daugeril lubati Fouquet'ga rääkida. Aeg-ajalt tegutses Daguer Fouquet' teenijana, kui Fouquet' teenija oli haige. 1678. aastal palus Fouquet rohkem vabadust ja see soov sai täidetud. Fouquet' surma ajal 1680. aastal avastati tema ja Caumont' kambri vahel auk. Sellest ajast alates olid nii Fouquet' sulane kui ka Dauger Caumont'st eraldatud. Nii mees, kellel oli raudne mask, kui ka Fouquet' sulane viidi üle Exilles'i, mis asub vaid 26 kilomeetri kaugusel.

1682. aastal eraldati need kaks. Fouquet' sulane suri 1687. aastal. Kuna Exilles'i ähvardas sõda, viidi raudse maskiga mees üle Cannes'i kõrval asuvale Sainte-Marguerite'i saarele. Sel ajal oli Sainte-Marguerite'is vangis veel vaid üks inimene. Septembris 1698 viidi Dauger Pariisi Bastille'i, kus ta 1703. aastal suri. Iga kord, kui tundmatu vang üle viidi, kehtis see ka Saint-Marsi kohta, kes tõusis positsioonile. Ümberpaigutamine kehtis ka mõne teise vangi kohta, keda Saint-Mars pidi valvama.

Kui ta viibis avalikus kohas või võõrastega, pidi Dauger kandma maski. Samuti ei tohtinud ta kellegagi ühendust võtta. Kui teda üle viidi, nägid inimesed, et keegi ei näe tema nägu, ei kuule tema häält ega räägi temaga.

Sellest hoolimata nägid inimesed alati, et ta tundis end suhteliselt rahulikult. Ta sai kaks korda nädalas uusi pestud riideid ja võis küsida ükskõik millist raamatut, mida soovis. Tal lubati mängida luuti ja ta võis käia arsti juures, kui selleks oli vajadus. Saint-Mars sai 12 livre'i päevas, selle vangi toidu ja joogi eest. Kambrile, mida ta Sainte Marguerite'is asus, kulus 5000 livre'i. Selle kambri ehitamine maksis 5000 livre'i. Pinerolos ehitati spetsiaalne kamber, kuhu tuli siseneda kolme ukse kaudu. See kamber oli helikindel, väljaspool kambrit ei olnud midagi kuulda. Saint-Mars vastutas isiklikult raudmaskiga mehe heaolu eest. On tunnistusi, et ohvitserid pidid tema juuresolekul oma mütsi maha võtma ja et neil lubati see tagasi panna ainult siis, kui nad seda käskisid.

On andmeid, et oma surma ajal oli vang umbes 60-aastane. Kui ta 1687. aastal Exilles'ile üle viidi, olid vangil hallid juuksed.

Mask

Raudse maskiga mees ei kandnud kogu aeg maski. Tõenäoliselt kandis ta seda ainult siis, kui ta oli ümber paigutatud, et inimesed ei saaks teda ära tunda. Kui ta oleks kogu aeg maski kandnud, oleks see viinud nakkuste tekkimiseni. Lisaks sellele, kuna vang oli mees, tuli tal aeg-ajalt lõigata näole kasvavaid juukseid. Maski kandmise vajadust mainitakse vaid kaks korda: dokumendis, millega anti korraldus tema viimiseks Bastille'ile, ja Cannes'i lähedal asuvale saarele viimiseks.

Dokument, millega antakse korraldus Bastille'ile üleviimiseks, 1698

Voltaire'i leiutis?

Voltaire vangistati 1717. aastal Bastille'is. Tema sõnul oli see vang kuningas vanem vend. 1751. aastal avaldas ta oma teose "Louis XIV sajand", kus ta kulutab ühe osa, kus ta kirjeldab üksikasjalikult raudse maskiga mehe lugu. Voltaire'i sõnul vangistati see mees 1661. aastal pärast kardinal Mazarini surma. Võimalik, et enamik tänapäeval teadaolevatest asjadest on Voltaire'i leiutis, kes kasutas seda meest näitena sellest, kui halb võib olla absoluutne valitseja.

Tõeline Eustache Dauger

Kui ta teatas kohe esimeses kirjas vangi saabumisest, nimetas Louvois tema nimeks "Eustache Dauger". Ajaloolased on välja selgitanud, et sel ajal oli elus üks mees, kes kandis seda nime. Selle mehe täielik nimi oli Eustache Dauger de Cavoye. Andmete kohaselt sündis Eustache 30. augustil 1637 ja oli kardinal Richelieu teenistuses olnud valvuri François Daugeri poeg. Samuti leiti, et Eustache näib olevat olnud seotud sellega, mis sai tuntuks kui mürkide afäär. See "afäär" kestis 1675. aastast kuni umbes 1680. aastani. Paljud aadlikud mürgitati või hukati nõiduse eest. Eustache langes häbisse, kui sai teatavaks, et ta oli osalenud rikkalikel pidudel, mis hõlmasid musti masse ja võimalik, et ka homoseksuaalset seksi. 1930. aastatel selgus, et tõeline Eustache Daugher suri Pariisi Saint-Lazaire'i vanglas. Vangla oli 17. sajandil vaimuhaigete varjupaik, mida juhtisid mungad. Paljud aadliperekonnad kasutasid seda selleks, et vabaneda perekonna "mustast lambast". Andmed näitavad, et meest, kelle nimi oli tegelikult Dauger, hoiti Saint-Lazaire'is Pariisis umbes samal ajal, kui vale Daugerit hoiti Pignerolos. Louis-Henri de Loménie de Brienne'i sõnul, kes oli sel ajal samuti Saint-Lazaire'is vangis, suri tõeline Eustache Dauger de Cavoye 1680. aastate lõpus raske joobe tagajärjel. Ajaloolased peavad seda kõike piisavaks tõendiks, et ta ei olnud kuidagi seotud maskis oleva mehega.

Teooriad identiteedi kohta

Kandidaadid

On mitmeid teooriaid, kes see vang võis olla. Mõned tõenäolisemad neist on esitatud allpool.

Louis XIV vend

Voltaire arvas, et see mees oli Louis XIV kaksikvend. Voltaire'i sõnul oli see mees üles kasvanud hoopis teises kohas kui Louis XIV. Ta ütles, et see mees vangistati 1661. aastal, mõned kuud pärast Jules Mazarini surma. Ka Marcel Pagnolil on see hüpotees.

Kuninganna ebaseaduslik laps

Teine hüpotees on, et vang oli kuninganna Austria Anna ebaseaduslik laps. Isa oleks kas kardinal Mazarin või George Villiers, 1. Buckinghami hertsog või üks musketäridest. Kardinal Richelieu oleks selle kohtumise korraldanud. See teooria on siiski vähem tõenäoline, sest lapsel ei oleks olnud õigust troonile ja tema vangistamisest poleks seega kasu olnud.

Louis XIV isa

Vang võis olla Louis XIV isa. Richelieu'l oleks olnud suhe kuninganna Annaga ning nii Louis XIV kui ka Louis XIII oleks olnud seal, et takistada Gaston de Bourbon, d'Orléans'i hertsogi kuningaks saamist.

Keegi, kes teab Louis' päritolu

Louis XIII autopsia käigus leiti, et Louis XIII ei olnud võimeline lapsi sünnitama. Igaüks, kes seda teaks, teaks Louis XIV päritolu ja oleks talle potentsiaalselt ohtlik. Selle teooria kohaselt oli vang tegelikult arst, kes teostas autopsia.

Kokkuvõte

Tänapäeval ei ole ühtegi veenvat teooriat, mis võiks selgitada, kes see mees tegelikult oli. Viimane inimene, kes teadis selle vangi isikut, oli tõenäoliselt Michel Chamillart, üks Louis XIV valitsuse ministritest. Chamillart suri 1723. aastal.

Kuninga sugulane

Need teooriad, mis näevad vangi kui osa Louis XIV perekonnast, jätavad tähelepanuta, et tollal oli palju sotsiaalset kontrolli. Lapse sünd kuninga õukonnas või isegi aadlike seas oli avalik sündmus. Louis XIV sünni juures viibis mitusada inimest. Louis'i kaksikvenna "salajane sünd" on väga ebatõenäoline. Ühiskondliku kontrolli ulatus muutis peaaegu võimatuks, et Austria Annal oleks olnud suhe. Anne oli mitu korda rase, mis tähendab, et tema abikaasa Louis XIII võis saada lapsi. Teooria vastu, et vang oli kuninga sugulane, räägib ka asjaolu, et vangil oli aeg-ajalt sulase ametikoht. Louis XIV ajal ei saanud aadlisuguvõsast pärit inimesed teenijateks.

Teenindaja

Teooriatel, mis näevad vangi kui teenijat, on samuti oma nõrkused: Kuigi ta oli vangis, oli tal mugav elu. Lihtne sulane oleks tapetud ja keegi ei oleks tema mugavusest hoolinud. Sellest hoolimata tundis kuningas Louis XIV ise huvi vangi heaolu vastu.

Kirjandus

Sellest mehest on olemas mitu raamatut ja filmi. Neist tuntuimad on ilmselt Alexandre Dumas'i jutustus "Vicomte de Bragelonne" (mis on tema teose "Kolm musketäri" kolmas köide), Victor Hugo jutustus "Kaksikud" ja Marcel Pagnol'i "Raudne mask". Dumas annab ka kokkuvõtte vangi kohta käivatest teooriatest, mis olid tema ajal levinud.

Seda lugu on kasutatud mitme filmi jaoks.