Lucrezia Borgia (18. aprill 1480 – 24. juuni 1519) oli paavst Aleksander VI (Rodrigo Borgia) ja tema pikaajalise armukese Vannozza dei Cattanei tütar. Ta kasvas üles Borgiate ümber keerlevas poliitilises ja intriigiderohkes keskkonnas ning tema elu on jäänud ajaloo üheks tähelepanuväärsemaks ja samas vastuolulisemaks kujuks.
Varajane elu ja taust
Lucrezia sündis 1480. aastal Lõuna-Itaalias või ümbruskonnas (allikad varieeruvad) ja sai noorelt osa oma isa ning vendade — eriti kuulsate vendade Cesare, Giovanni ja Gioffre Borgiate — poliitilistest liitudest. Borgia nimi oli 15.–16. sajandi lõpus tihedalt seotud võimu, ambitsioonide ja vastaste poolt levitatud süüdistustega.
Abielud ja poliitilised liidud
Lucrezia abielluti mitmel korral — abielud olid tema pere jaoks tähtsad vahendid poliitiliste liitude sõlmimiseks. Tema tuntumad abielud olid:
- Giovanni Sforza (Pesaro isand) — esimene abielu, mis sõlmiti noorelt ja mis hiljem tühistati, kui liit polnud enam kasulik.
- Alfonso d'Aragona (Bisceglie) — temaga abielludes oli Lucrezia seotud Aragoni dünastiaga; Alfonso tapeti ja selle taga on pikka aega kahtlustatud poliitilist motiivi ning isegi vend Cesare osalust.
- Alfonso I d'Este (Ferrara hertsog) — see abielu tõi Lucrezia Ferrarasse, kus ta püsivamalt võimulise pereliikme rolli astus ning sai hertsoginnaks.
Selliste abiellumiste kaudu kasutasid Borgiad Lucreziat sageli vahendina, et tugevdada sidemeid teiste võimsate perekondadega ja kindlustada poliitilisi huve.
Võim, juhtimine ja kultuuriline tegevus Ferraras
Pärast abiellumist Alfonso I d'Estega leidis Lucrezia end Ferraras olukorras, kus temalt oodati nii hertsoginna ametlikku rolli kui ka mõningast poliitilist panust. Seal sai temast tuntud patroon ja kultuuriline eestkõneleja: ta toetas kunstnikke, kirjanikke ja humaniste ning pidas vastu suhet renessansi intellektuaalsete ringkondadega. Paljud hilisemad allikad rõhutavad, et Ferraras oli ta täiskasvanuna lugupeetud ja mõjukas hertsoginna, kellele usaldati ka teatud valitsemisalaseid ülesandeid.
Müüdid, süüdistused ja tegelikkus
Lucrezia Borgia kuvand on tugevalt kujundanud vaenulik propaganda, intriigid ja hilisem romantiline ja teatriline kujutlus: tema pildistamist femme fatale'ina on toetanud jutud mürgitamistest, incestist ning ärakasutamisest. Borgia perekonnast kirjutati ajastu ja järeltulevate sajandite tekstides kui näitest halastamatust ja moraalsest allakäigust — see vastab osaliselt ka üldisemale kriitikale renessansiaegsele paavstkonnale.
Kuid tänapäeva ajaloolased rõhutavad, et palju süüdistusi on kas liialdatud või otseselt poliitiliselt motiveeritud. Tõendid Lucrezia isikliku osaluse kohta salakavalustes ja mõrvades on napp ning paljud allikad, mis teda mustavad, pärinevad vaenlastelt või sensatsioonilistelt jutustustelt. Samas ei saa eirata, et ta kuulus perre, kelle poliitika oli sageli julm ja kalkuleeriv — see on satuv punkt machiavellistliku võimukäitumise kritiseerimisel.
Surm ja pärand
Lucrezia suri 24. juunil 1519 Ferraras. Surma põhjus pole täielikult selge; mõnede allikate järgi oli ta haiglaselt nõrgenenud ja suri haigusest või rasedusega seotud komplikatsioonidest, teised viitavad hoopis ägedale palavikule. Pärast tema surma jäi tema järeltulijaiks kujunenud Este dünastia ning Lucrezia maine mõjutas tugevalt kultuurilist kujutamist — opera (nt Donizetti nimekuulus lavastus), romaanid, näidendid ja filmid on kujundanud tema saatust kuni tänapäevani.
Kokkuvõte
Kuigi Lucrezia Borgia on ajaloo- ja popkultuuris sageli esitatud femme fatale'ina, on pärisluule tema kohta uuemal ajal püüdnud esile tuua nüansse: ta oli nii poliitiliste liitude instrument kui ka iseseisev hertsoginna ja kultuuripatrioon, kelle pärand on segatud legendide ja dokumentide vägivalla ning tõendite nappusega. Tänapäeva uurimused kipuvad teda nägema pigem keerulise ajaloolise isikuna kui pelgalt sümbolina halastamatus või moraalses languses.
