Hoffmanni lood (Les contes d’Hoffmann) — Offenbachi ooper: sisu ja ajalugu

Hoffmanni lood (Les contes d’Hoffmann) — Offenbachi ooper: põnev ülevaade sisu, ajaloost, esietendusest 1881 ja teose sünnilugudest.

Les contes d'Hoffmann (Hoffmanni lood) on prantsuse ooper. Sellel on proloog, kolm vaatust ja epiloog. Muusika on kirjutanud Jacques Offenbach. Liibreto kirjutasid Jules Barbier ja Michel Carré. Teos põhineb E. T. A. Hoffmanni jutustustel ning kujutab prožektorina kirjanikku ja heliloojat Hoffmanni, kelle armu- ja eneseleidmisloodest opera koosneb. Ooperi esietendus leidis aset Pariisis 10. veebruaril 1881. aastal.

Taust ja ajalugu

Ooper oli Offenbachi viimane suurteos. Helilooja suri 1880. aasta oktoobris enne teose lõplikku valmimist, mistõttu partituuri lõpetas ja osasid puuduolevaid osasid korrigeeris tema sõber ja kolleeg Ernest Guiraud. Guiraud töötas välja ka recitatiivid (laulva kõne) asendamaks algselt planeeritud kõneldavat dialoogi, nagu varem Opéra-Comique´i lavastustel kombeks. Pärast esietendust sai teos kohe edu ning on sellest ajast alates püsivalt ooperirepertuaaris.

Struktuur ja teemad

Ooper koosneb proloogist, kolmest suuremast vaatest ning epiloogist. Igas vaatuses rändab Hoffmann läbi teatud seikluse, kus ta armub erinevatesse naistegelastesse — iga naine peegeldab erinevat armastuse ja kunstniku kannatuse külge. Samuti kordub sama vastasseis: Hoffmanni vaenlane ilmub eri vormides (näiteks Lindorf, Coppélius, Dr. Miracle, Dapertutto), mis annab lavastusele sümmeetrilise ja sümboolse ülesehituse.

Peategelased (lihtsustatud ülevaade)

• Hoffmann — peategelane, kirjanik ja muusik, kelle unistused ja armusuhted on loo keskmes.
• Nicklausse — Hoffmanni kaaslane ja muusa (sageli mezzosopran), kes hoiatab ja toetab teda; laval esineb ka muusa-hääle roll.
• Olympia — mehaaniline nukuke, kellesse Hoffmann armunud saab (loo üks kuulsamaid episoodidest, nn "Doll Song").
• Antonia — andekas, kuid habras lauljatar, kelle tervis ja hingerahutus on ohus.
• Giulietta — salapärane ja võluv naine, kellest saab Hoffmanni sangarlik, kuid pettumust valmistav armastuseobjekt.
• Lindorf / Coppélius / Dr. Miracle / Dapertutto — sama näitleja/solisti poolt sageli mängitud vastandite rühm, kes iga vaatuses tekitab Hoffmannile ohtu.

Süžee lühidalt

Proloogis tutvustatakse Hoffmanni ja tema lugu — ta räägib oma armulugudest, millele järgneb kolm iseseisvat episoodi:

• Esimene vaatus (Olympia) — Hoffmann armub näibavasse neiu Olympia’sse, kes osutub mehhaaniliseks nukuks. Kuulus "Doll Song" näitab Olympia tehnilist virtuoossust (kui lauljana seda osa mängitakse).
• Teine vaatus (Antonia) — Hoffmann armub Antonia’sse, andekasse lauljatarisse, kelle tervis ja elu on ohus tema kirgliku loomislooma ja pimedate jõudude tõttu.
• Kolmas vaatus (Giulietta) — tegevus viib Hoffmanni Veneetsiasse, kus ta langeb pettuse ja kire ohvriks; siinkohal on rõhk kavalusel ja identiteedil.

Epiloog koos sellega ilmub ringi sulgemiseks ja Hoffmanni saatuse lõpetamiseks ning sageli viitab see tema võimekuse ja loova pettumuse paradoksile.

Muusika ja tuntud numbrid

Offenbachi muusika selles ooperis ühendab melodramaatilisust, koomikat, sümbolismi ja virtuoossust. Mõned kõige tuntumad ja sagedamini tsiteeritud palad on:

• "Barcarolle" ("Belle nuit, ô nuit d'amour") — meloodiliselt rikas ja lavaliselt lummav duett/ansambel, mida sageli eraldi concert-versioonideski esitatakse;
• "Doll Song" (Olympia aria) — värviline ja tehniliselt nõudlik koloratuurarija, mis kujutab mehaanilise nukku;
• mitmed lühemad ja atmosfäärilised numbrid, mis väljendavad Hoffmanni unistusi, kireid ja sümboolikat.

Versioonid, toimetused ja esinemistraditsioon

Kuna Offenbach ei jõudnud teost täielikult valmis kirjutada, on ooperist tekkinud palju erinevaid toimetusi ja lavastusi. Ernest Guiraud lõi esimese "täisversiooni", lisades recitatiivid ja kokkupandud järjestuse; hiljem on muusikauurijad ja lavastajad toimetanud partituuri uuesti, püüdes taastada Offenbachi algseid ideid või kohandada teost kaasaegse lavastuse nõudmistele. Osade järjestus võib erinevates lavastustes varieeruda (nt Giulietta ja Antonia vaatuste järjekord), samuti on tavaline teatud numbrite lõikamine või ümberpaigutamine.

Vastuvõtt ja tähtsus

Les contes d'Hoffmann on üldiselt peetud Offenbachi suurteoseks — teos, mis erineb helilooja tuntuimast opereti loomingust nii meeleolu, instrumentatsiooni kui sügavuse poolest. Ooper on jätkuvalt populaarne nii suureformaadilistel ooperilavadel kui ka väiksematesse koosseisudesse kohandatult. Roll Hoffmanni, samuti naiste osade tehniline ja interpreteerimislik keerukus pakuvad põnevaid väljakutseid laiale solistide ringile.

Teos kõnetab publikut tänu oma mitmekihilisusele: see on samal ajal romantiline, groteskne, poeetiline ja musikaalselt rikkalik ning jätab palju ruumi lavastajale interpretatsiooniks.

Otsing