Bluusi päritolu. Bluusina tuntud muusika tekkimise täpne aasta pole fikseeritav — stiil kujunes järk-järgult 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse aastakümnetel. Etnomusikoloog Gerhard Kubik viib paljude bluusi elementide juured tagasi Aafrika mandrile, nimetades seda sageli bluusi "hälliks". Bluus kujunes Aafrika rütmiliste ja meloodiliste traditsioonide ning Euroopa harmoonia- ja pillimängu elementide kokkupuutest Põhja-Ameerika lõunapoolsetes osariikides, eriti Mississippi deltas ja selle ümbruses.

Ajakirjandus- ja teadusmärgid

Üks varajane kirjeldus pärineb 1901. aastast, kui üks Mississippi arheoloog dokumenteeris mustanahaliste töölistena kõlanud laule — neid iseloomustasid lüürilised teemad ja tehnilised elemendid, mis sarnanesid hilisema bluusiga. Sellised kirjalikud ja fonograafilised märkmed aitavad jälgida, kuidas erinevad vokalsed ja instrumentaalsed stiilid ühtseks žanriks sulandusid.

Struktuur ja iseloomulikud tunnused

Mõned tunnused on ühtsed paljude afroameerika muusikastiilide puhul. Varaseim bluusilaadne muusika oli funktsionaalne väljendusviis, mida sageli esitati saateta ja harmooniateta ning mis ei olnud piiratud ühe konkreetse formaalse struktuuriga. See muusika arenes välja orjuse ja rasketöö tingimustes tekkinud karjumistest, hüüetest ja emotsionaalsetest sooloesitustest — need vormid laienesid aja jooksul emotsionaalseks, isiklikuks lauluvormiks.

Varajases bluusis on palju ühiseid tunnuseid:

  • Call-and-response ehk kutsumine ja vastamine — juur Aafrika laulutavadest;
  • Raskepärane, melanhoolne või iroonne lüürika, mis räägib armastusest, vaesusest, rännakust ja igapäevaelust;
  • Kõnekeelne, improvisatsiooniline soolovokaal, sageli melismaatiliste kaunistustega;
  • Kasutus traditsioonilistes rütmides ja korduvates fraasides, mis sobivad töö- ja rituaalsete tegevustega.

Muusikaline vorm ja helikeel

Enamikus bluusilauludes on 4 lööki taktis (4/4 aeg) ja tuntuim vorm on 12-taktiline bluusivorm, mis koosneb kolmest fraasist, igaüks neli takti pikk. Harmooniliselt põhineb see sageli lihtsal I–IV–V akordiprogressioonil (näiteks C–F–G), mis loob tugeva korduse ja improvisatsiooniks sobiva raamistiku.

Bluusivõlub tuleb palju ka helikeelest: kasutatakse nii pentatoonilist mustrit kui ka nn siniseid noote (flat-3, flat-5 või flat-7), mis annavad meloodiale iseloomuliku „mõruka” kõla. Nad võivad kasutada ka sinist skaalat, mis on omakorda Aafrika meloodilise pärandi ja Euroopa muusikaliste tavadekombinatsioon.

Pillid, esituse viis ja teemad

Alguses esitati bluusi peamiselt akustiliste instrumentidega — kitarr (sh slide-kitarr), suu-harmonika, banjo ja klaver. 20. sajandi alguses hakati bluusi ka salvestama ja noodistama; näiteks W. C. Handy avaldas algusaegade bluusi-noolistusi, mis aitasid stiili laiema avalikkuse ette toimetada. 20. sajandi keskpaigas tekkisid elektriline kitarr ja ansamblilised vormid, mis viisid bluusi urbaniseerumise ja Chicago elektroonilise bluusi arenguni.

Bluusi teemad on tihti isiklikud ja sotsiaalsed: armastus, südamevalu, töö raskused, ränne (Great Migration), rassiline diskrimineerimine ja igapäevane vastupidamine. Bluus on nii emotsionaalne kui ka narratiivne vorm, kus lugu ja tunne on sama olulised.

Geograafiline areng ja mõju

Bluus tekkis lõunaosariikides, kuid rände ja salvestustehnoloogia abil levis see 20. sajandi jooksul üle kogu Ameerika ja edasi. Ettearvamatud piirkondlikud stiilid — Mississippi Delta bluus, Chicagoliku elektriline bluus, Texase bluus jt — rikastasid žanrit. Bluus mõjutas tugevalt teisi muusikavorme, eelkõige džässi, rütm ja bluusi, rock'n'rolli ja soul'i, olles selgrooks paljudele hilisematele stiilidele.

Kokkuvõte: Bluus ei sünni ühest hetkest ega ühest inimesest — see on Aafrika juurte, orjade kogemuste, töölaulude, spirituaalide ning Euroopast pärit harmooniliste elementide pikaajalise segunemise tulemus. Tema lihtne, korduvvorm ja väljendusrikas helikeel teevad bluusist ühe kõige mõjusama ja kestvama muusikažanri maailmas.