Dadaism: avangardistlik kunstiliikumine (1916–1922) — ajalugu ja tähendus

Avasta dadaism 1916–1922: provokatiivne avangard, sõja‑vastane absurdikunst, kollaažid ja helipoeesia ning mõjukad autorid Duchampist Tzarani — ajalugu, tähendus ja pärand.

Dadaism on avangardistlik intellektuaalne liikumine, mis sai alguse 1. maailmasõja ajal. Kuigi algselt ei olnud see kunstiliikumine,^p60/61 mõjutas see mõnda aega kunsti tugevalt. Liikumise keskmes oli provokatsioon, traditsioonide eitamine ja soov näidata sõja, vägivalla ja ühiskondlike normide mõttetust.

Tekkeolukord ja põhikeskused

Dadaism tekkis 1916. aastal Zürichi Cabaret Voltaire'is – sõja eest varjunud kunstnike ja intellektuaalide kohtumispaigas. Zürichis asusid liikumise algkihid ning need olid tugevalt mõjutatud Euroopa sõjast. Dada levis kiiresti teistesse Euroopa linnadesse: liikumisel olid olulised keskusteks Berliin ja Pariis ning hiljem tekkisid dadaistlikud rühmitused ka New Yorgis. Dadaism kolis Pariisi koos Tristan Tzaraga, kes tõi sinna uue energia ja organiseeris lugematuid etendusi ja manifestatsioone.

Peamised ideed ja esteetika

Dadaistlikud kunstnikud lükkasid tagasi kaasaegse kapitalistliku ühiskonna väärtused, traditsionaalse ilu ja loogika. Nad kasutasid oma töödes nonsense'i, irooniat ja protesti, et väljendada rahulolematust vägivalla, sõja ja natsionalismiga. Dadaismi üks keskseid mõtteid oli proportsiooni- ja hierarhiasüsteemide lõhkumine: nad väitsid, et kõik võib olla kunst, kui kunstnik seda selleks kuulutab — ja samas näitasid, et see paradoks viib kunstikategooria mõttetuseni. See lähenemine nördis osa tollastest kunstnikest, kelle töö nõudis tehnilist oskust ja traditsioonilist tunnustust.

Vormid ja tehnikad

Liikumise kunst hõlmas väga erinevaid väljendusvahendeid: visuaalkunsti, kirjandust ja heli. Tuntuimad tehnikad ja žanrid on:

• kollaaž ja fotomontaaž (esile tõsteti juhuslikkust ja leidmaterjali kasutust);
• readymade-objektid (argiesemed esitatud kunstina);
• helipoeesia ja performatiivsed etendused, kus keel ja heli muutusid peamiseks väljendusvahendiks;
• lõigatud kirjandus ja juhuslike fragmentide kokkuliitmine;
• skulptuurid ja installatsioonid, mis sageli irooniaga suunati argiste esemete ja antisümbolite poole.

Tuntud figuurid ja rühmitused

Dadaismi järgijate hulka kuulusid nii kirjanduse, teatri kui visuaalkunsti esindajad. Mõned olulisemad nimed on Hugo Ball ja Tristan Tzara Zürichis, ning Pariisi ja Berliini ringkondades tegutsesid kunstnikud nagu Man Ray, Jean Cocteau, Marcel Duchamp ja Max Ernst. Liikumise avara haarde tõttu sidus see endaga ka mõjukaid autoreid ja lavastajaid nagu Antonin Artaud. Hilisemad kuulsused, näiteks Salvador Dali, said küll peamiselt seoseid sürrealismiga, kuid dadaistlikud ideed mõjutasid laiemalt 20. sajandi avant‑garde’i arengut.

Tippaeg ja murdumine

Dadaismi tippaeg loetakse tavaliselt aastateks 1916–1922. Pärast esimest loomingulist hoogu hakkasid paljud dadaistid liikuma teistesse suundadesse (nt sürrealism), ja liikumise mitmekesine, vastuoluline ja suuresti provokatiivne stiil ei pidanud kaua välja üheltki ühisel määratluselt. Samas jäi dada püsivalt mõjutama järgmisi suundi: sürrealism, popkunst ja isegi hilisem punk‑esteetika ning performatiivsed kunstivormid.

Grotesk, absurd ja draama

Dada on tihedalt seotud groteski, absurdi ja makaabriga. Olemasolu absurdsuse naeruvääristamise idee leiab väljenduse ka 20. sajandi kirjandus‑ ja lavakunstis, kus on märgata mõjutusi autoritelt nagu Samuel Beckett ning nn Pariisi koolkonnast — näiteks Arthur Adamov, Jean Genet ja Eugene O'Neill, kelle loomingus mängivad rolli irratsionaalsus ja eksistentsiaalne ärritus.

Nimi ja tähendus

Sõna "Dada" võib olla viide imiku esimestele sõnadele (näiteks "mama"‑laadne toonkõne) või lihtsalt sümboolne nonsense‑sõna, mis peegeldab liikumise vastuseisu loogikale ja tähenduse fikseerimisele. Keegi ei tea täpselt, kes selle nime leiutas – see jäi osaks liikumise mängulisest ja provokatiivsest suhtumisest keeltesse ja tähendustesse.

Pärand

Dadaism jättis sügava jälje 20. sajandi kunstile ja kultuurile: ta murdis lõhkelt formaalsed ja esteetilised piirangud, laiendas küsimusi autoriõiguse, originaalsuse ja kunstiteose olemuse kohta ning sillutas teed eksperimentaalsele ja provokatiivsele kunstile. 1960. aastatel tekkis selle liikumise mõjutusel neodadaism, mis taasäratas huvi juhuse, humoorika iroonia ja argimaterjali kasutamise vastu kunstis.

Küsimused ja vastused

K: Mis on dadaism?

K: Kas see oli algselt kunstiliikumine?

K: Millal algas dadaism?

K: Kui kaua kestis dadaismi mõju kunstis?

K: Mis tüüpi liikumine on dadaism?

K: Kas dadaismi mõju mõjutas ka teisi valdkondi peale kunsti?

Otsing