Degeneratiivne kunst (saksa keeles: entartete Kunst) oli mõiste, mida natside režiim Saksamaal kasutas peaaegu kogu kaasaegse kunsti kirjeldamiseks. Natsid keelustasid kunsti, sest see oli nende sõnul mittesaksa, juudi või bolševistliku iseloomuga. Kunstnikke, keda nimetati degeneratsiooniks, karistati seadustega. Nad ei tohtinud õpetada, nad ei tohtinud oma kunsti näidata ega müüa ning mõnel keelati isegi igasugune kunsti loomine.
Degeneratsioonikunsti kasutati ka 1937. aastal Münchenis natside poolt korraldatud näituse nimetusena. Näitus koosnes kaasaegsetest kunstiteostest, mis olid halvasti eksponeeritud ja mille tekstisildid tegid kunsti üle nalja. Selle eesmärk oli panna inimesi modernismi vihkama. Näitus rändas mitmetesse teistesse Saksamaa ja Austria linnadesse.
Termin "degeneratiivne" oli ideoloogiliselt laetud: see seostus 19. sajandi ja varasema rassiteooria, eugenika ja «kultuurilise allakäiguga». Natsid kasutasid seda sildi laialdaselt et õigustada kunsti ja kultuuri radikaalset ümberkorraldamist. Kunstivälja jäeti välja avant-garde'i peamised suunad — expressionism, dadaism, kubism, futurism, konstruktivism, surrealism ja Bauhausi koolkonna ideed — ning nende asemel eelistati konseratiivset, realistlikku ja ideoloogiliselt sobivat kujutamist.
1930. aastate algusest alates sulgeti ja maeti kunstikoolid (näiteks Bauhaus), vallandati või keelustati paljud kunstnikud ning muuseumidest konfiskeeriti tuhandeid teoseid. Mõned teosed hävitati, paljud müüdi välismaale (näiteks oksjonitel Šveitsis), osa sattus erasektorisse ja olete osad olid eksponaadina natslikus näitusesõnastuses, et neid avalikult häbistada. Konfiskeeritud teosed ja kunstnike saatuse pärast vastutas osaliselt ka valitsuse tsensuur, sealhulgas Rahvaluule- ja Propagandaministeerium.
1937. aasta Entartete Kunst — mis oli propagandistlik vastunäitus vabale kunstile — meelitaski suuri rahvahulki ning aitas kujundada avalikku arvamust. Sellele vastandati samal ajal riigipoolne "suur saksa kunstinäitus", kus eksponeeriti natsidele meelepäraseid autoriteete ja ideelist kunsti. Entartete näitus rändas mitmesse linna ja tõi kaasa laia tähelepanu, kuid samal ajal tähendas see paljude kunstnike jaoks karjääri lõppu Saksamaal: paljud põgenesid välismaale, mõned jäid tagakiusatud või keelatuteks, mõnel juhtumil lõpetati nende töö täielikult.
Silmapaistvad kunstnikud, kelle teoseid natsid halvustasid või konfiskeerisid, olid muuhulgas Wassily Kandinsky, Paul Klee, Franz Marc, Otto Dix, Ernst Ludwig Kirchner, Emil Nolde, Max Beckmann, Oskar Kokoschka ja teised. Mõned neist töötasid edasi paguluses, teised kannatasid repressioonide all — mõningate loometööde hävitamine ja muuseumikogu rikkumine on kaotanud olulise osa Euroopa kunstipärandist.
Lisaks visuaalkunstitrubriigile mõjutas natside kultuuripoliitika ka muusikat, teatri ja filmi: neile eelistati tonaalset ja rahvuslikku muusikat, jazz ning avant-garde'likud mõjutused tõrjuti, filme ja näidendeid tsenseeriti ning kultuurielu allutati ideoloogilisele kontrollile. Nähtuste ja kommunikatsiooni kujundamise eest vastutasid hitleri režiimis tihti propagandaminister ja tema ametkond.
Tagajärjed olid pikaajalised: kunstnikud ja akadeemilised institutsioonid tõrjuti, rahva kultuurivalikud suunati riikliku ideoloogia teenistusse ja paljud väärtuslikud teosed kadusid või sattusid ebaõnnestunud suhete läbi diasporaasse. Pärast sõda on paljusid konfiskeeritud teoseid tagastatud või muuseumidesse tagasi viidud ning Entartete Kunstist on saanud oluline uurimis- ja mäluteema, mis tuletab meelde, kuidas poliitika ja ideoloogia võivad vabadust piirata ning kultuuri hävitada.
