Moodne kunst: määratlus ja ajalugu 1860–1970

Moodne kunst 1860–1970: modernismi, abstraktsiooni ja avant-garde'i lugu. Avastage stiilid, võtmekunstnikud ja revolutsioonilised ideed, mis muutsid kunsti ajalugu.

Moodne kunst tähendab kunstiteoseid, mis on loodud alates 1860. aastatest kuni umbes 1970. aastateni. See väljendab sellel ajastul tekkivaid uusi stiilile ja filosoofiale.^p102 Ajastu langeb kokku tööstusrevolutsiooni ja linnastumise hoogustumisega ning mehaaniliste pildisalvestusvahendite — fotograafia ja filmi - leiutamisega, mis muutis nii kujutamise võimalusi kui ka kunstniku ja vaataja suhtumist pildile ja tegelikkuse kujutamisele. Moodsa kunsti autorid reageerisid kiirenevale elule, teaduse arengule ja sotsiaalsetele muutustele, otsides uusi väljendusviise traditsioonilise esitusviisi asendamiseks.

Mõiste „kaasaegne kunst” seostub tavaliselt kunstiga, milles mineviku akadeemilised traditsioonid on kõrvale heidetud ja kus rõhutatakse eksperimentaalset lähenemist, vormi uuendamist ning ideede esiplaanile tõstmist.^p419 Moodsaid kunstnikke iseloomustab huvi uute nägemisviiside, materjalide ja tehnoloogiate vastu ning küsimused kunsti funktsiooni ja tähenduse kohta. Paljud moodsad liikumised suundusid abstraktsiooni poole, kus kujutis muutub vähem esindavaks ja rohkem eneseväljenduse või vormi uurimise vahendiks; samas tekkisid ka suundumused, mis rõhutasid lihtsust ja eemaldumist liigsetest vormielementidest — näiteks minimalismile. Hilisem ja uuem kunstiroduktsioon nimetatakse sageli kaasaegseks kunstiks või postmodernseks kunstiks, sest alates 1970. aastatest muutuvad kunstitehnikad ja teooriad veelgi mitmekesisemaks.

Peamised jooned ja tehnikad

• Eksperimentaalsus: kunstnikud murdsid lõa traditsioonilisi perspektiive, proportsioone ja kompositsioone ning kasutasid uusi lähenemisi — kolaaž, montaaž, valmisobjektid (ready-made), fotomontaaž ja performance.
• Abstraktsioon: pildikeel liigub figurationilt vormi, värvi ja materjali uurimisele. Abstraktne kunst näitas, et kunst ei pea kujutama maailma otseselt.
• Uued materjalid: lisaks õlile ja lõuendile hakati kasutama klaasi, metalli, plastikut, tööstusvärve, trükitööriistu ja leitud esemeid.
• Tehnoloogia mõju: fotograafia ja film võimaldasid uusi kompositsioonitehnikaid, liikumise tajumist, sarjapildi ideed ja massimeedia mõju arvestamist.
• Kunstniku roll: kunstnik muutus sageli uurijaks, teoreetikuteks ja eksperimenteerijaks — ideaalsel juhul kujundaja, kes määratleb kunstiteose tähenduse ja vormi radikaalsetel viisidel.

Ajajoon ja tähtsamad liikumised (lühike ülevaade)

• 1860–1890: Impressionism ja Postimpressionism — rõhk valgusel, värvil ja subjektiivsel tajul (Monet, Cézanne, Van Gogh).
• 1900–1920: Fauvism, Kubism ja Expressionism — värvi ja vormi radikaalne lõhkumine (Matisse, Picasso, Kandinsky).
• 1910.–1930. aastad: futurism, dada ja sürrealism — lõhuti traditsioonilisi esteetika reegleid, tekkisid ideed juhusest, irratsionaalsusest ja allteadvuse uurimisest (Duchamp, Breton, Dalí).
• 1920.–1940. aastad: konstruktiivsus ja bauhaus-tüüpi lähenemised — funktsioon, vormi puhtus ja tööstuslik esteetika.
• 1940.–1960. aastad: abstraktne ekspressionism, kolorism, popkunst ja algne minimalism — rõhk suurele vormile, värviplokile, meediumi iseloomule ja massikultuuri kommentaarile (Pollock, Rothko, Warhol).
• 1960. aastate lõpp–1970: minimalism ja kontseptuaalne kunst tõid esile ideed kui kunsti keskme, samal ajal laienes performatiivsete ja installatiivsete vormide kasutus.

Miks lõpeb periood umbes 1970. aastatega?

Põhjused on nii ajaloolised kui ka teoreetilised. 1970. aastatel hakkasid kunstimaailmas domineerima mitmekesisemad ja fragmentaalsemad suunad: postmodernism, identiteedipõhised praktikaid, globaalsem kunstiväli ning institutsiooniline kriitika. Kunst hakkas samal ajal järjest rohkem kasutama kontseptsiooni ja diskursust vormi asemel ning tekkisid uued väljendusviisid, mis ei mahu enam kitsasse „moodsa” raamistikku. Seepärast kasutatakse 1860–1970 perioodi tähistamiseks sageli terminit moodne kunst, samal ajal kui hilisemat loomingut nimetatakse pigem kaasaegseks või postmodernseks kunstiks.

Kokkuvõte

Moodne kunst oli katse ümber mõtestada, mida tähendab kujutada maailma ja mis on kunst ise. See periood tähistas suuri muutusi vormis, tehnikas, materiaalsetes valikutes ja ideoloogias — muutused, mille mõju ulatub tänapäeva kunstipraktikani. Kuigi ajavahemik 1860–1970 on praktikaliselt määratletud ja mõnevõrra arbitraarne, annab see selge konteksti, millal traditsioonilised reeglid jäid teisejärguliseks ning kunst muutus teadlikult eksperimendi ja teooria väljaks.

Ajalugu

Moodne kunst algab selliste maalikunstnike pärandist nagu Vincent van Gogh, Paul Cézanne, Paul Gauguin, Georges Seurat ja Henri de Toulouse-Lautrec, kes kõik olid olulised kaasaegse kunsti arengule. 20. sajandi alguses tegid Henri Matisse ja mitmed teised noored kunstnikud, sealhulgas eelkubistlik Georges Braque, André Derain, Raoul Dufy ja Maurice de Vlaminck, Pariisi kunstimaailmas revolutsiooni "metsikute", mitmevärviliste, ekspressiivsete maastike ja figuurimaalidega, mida kriitikud nimetasid fauvismiks.

Henri Matisse'i "Tantsu" kaks versiooni tähistasid olulist punkti tema karjääris ja moodsa maalikunsti arengus. See peegeldab Matisse'i vaimustust primitiivsest kunstist: figuuride intensiivsed soojad värvid jaheda sinirohelise tausta taustal ja tantsivate aktide rütmiline järjestus annavad edasi emotsionaalse vabanemise ja hedonismi tundeid.

Pablo Picasso tegi oma esimesed kubistlikud maalid lähtudes Cézanne'i ideest, et kogu looduse kujutamine on taandatav kolmele tahkele: kuubikule, kerale ja koonusele. Maaliga "Les Demoiselles d'Avignon 1907" lõi Picasso dramaatiliselt uue ja radikaalse pildi, mis kujutab toorest ja primitiivset bordellistseeni viie prostituudi, vägivaldselt maalitud naistega, mis meenutab Aafrika hõimude maske ja tema enda uusi kubistlikke leiutisi.

Analüütilist kubismi töötasid ühiselt välja Pablo Picasso ja Georges Braque, mille näiteks on "Viiul ja küünlajalg", Pariis, umbes 1908-1912. Analüütilisele kubismile, mis oli kubismi esimene selge ilming, järgnes sünteetiline kubism, mida praktiseerisid Braque, Picasso, Fernand Léger, Juan Gris, Albert Gleizes, Marcel Duchamp ja mitmed teised kunstnikud kuni 1920. aastateni. Sünteetilisele kubismile on iseloomulik erinevate tekstuuride, pindade, kollaažielementide, papier collé ja mitmesuguste sulandunud teemade kasutuselevõtt.

Mõiste "kaasaegne kunst" on tihedalt seotud modernismiga.

"Üks võimalus mõista mõistete "modern", "modernsus" ja "modernism" suhet on see, et... modernistlik kunst on vaevalt mõeldav väljaspool XIX sajandi lõpu ja XX sajandi moderniseeritud ühiskonna konteksti. Ühiskondlik modernsus on modernistliku kunsti kodu, isegi seal, kus see kunst mässab selle vastu".^p13

Modernne kunst jõudis Ameerika Ühendriikidesse 1913. aastal ja Euroopa kunstnike kaudu, kes kolisid USAsse Esimese maailmasõja ajal. Kuid alles pärast Teist maailmasõda sai USAst uute kunstiliikumiste keskpunkt. 1950ndatel ja 1960ndatel tekkis abstraktne ekspressionism, mis on üks olulisemaid hilisematest modernistlikest kunstiliikumistest.

Dossena tüüpiline ekspressionistlik töö.

Küsimused ja vastused

K: Milline ajavahemik on seotud kaasaegse kunstiga?

K: Millised leiutised langesid kokku selle kaasaegse kunsti perioodiga?

K: Kuidas lähenesid moodsad kunstnikud oma loomingule?

K: Kas abstraktsioon on moodsale kunstile iseloomulik?

K: Kuidas nimetatakse tavaliselt uuemat kunstitoodangut?

Otsing