Kubism oli üks 20. sajandi olulisemaid kunstiliikumisi. See sai alguse Prantsusmaal umbes 1907. aastal ja õitses 1910. aastast kuni 1920. aastateni. Selle teerajajateks olid Georges Braque ja Pablo Picasso. Liikumise kujunemist mõjutasid Paul Cézanne'i rõhuasetus vormi ja ruumi analüüsile ning huvi primitiivse Aafrika ja Ibeeria kunsti vastu. Kubism murdis traditsioonilise perspektiivi ja püüdis kujutada objekte mitmest vaatenurgast korraga, lõhestades neid geomeetrilisteks tahkudeks ja tasanditeks.

Algus ja varajased teosed

Pablo Picasso 1907. aasta maal "Les Demoiselles d'Avignon" on varajane kubistlik teos, kus on selgelt tajutav lõhenemine vormis ja mõjutused Aafrika maskidest. Georges Braque'i 1908. aasta "Houses at L'Estaque" (ja sellega seotud teosed) ajendas kriitikut Louis Vauxcelles'i viitama "bizarreries cubiques" (kubistlikud veidrused). See märkus aitas liikumise nime kujunemisel ning tõi teoseid laiemale publikule ja kriitikutele tuntuks.

Põhijooned ja tehnikad

Kubismi oluline tunnus on objektide lõhestamine geomeetrilisteks vormideks ja nende taasühendamine pilditasandil nii, et vaatajale avaneb mitu vaatenurka korraga. Teised iseloomulikud jooned:

  • Vähenenud koloriit – eriti analüütilises kubismis kasutati sageli summutatud pruunikaid, hallikaid ja beeže toone, et rõhutada vormi ja struktuuri.
  • Ruumiline lõhenemine – esemeid ei kujutatud enam traditsioonilise ühtse perspektiiviga, vaid need jaotati fragmentideks ja tasanditeks.
  • Süntetiline kubism – alates umbes 1912. aastast hakati kasutama kollaaži (papier collé), silti- ja tekstielemente ning tugevamat koloriiti, mis lõi pildile uue mängu reaalsuse ja kujutise vahel.

Grupid, näitused ja vastuvõtt

Esimene kubistide organiseeritud grupinäitus toimus 1911. aasta kevadel Pariisis Salon des Indépendants'is. Seal olid esindatud Jean Metzingeri, Albert Gleizes', Fernand Légeri, Robert Delaunay ja Henri Le Fauconnier' tööd, kuid Picasso ja Braque'i töid ei eksponeeritud. Kubism tekitas oma algusaegadel tihti teravat vastukaja – mõned kriitikud nägid selles anarhiat traditsioonilise ilukirjanduse ja maalikäsituse suhtes, teised aga pidasid seda revolutsiooniliseks sammuks kunstilise väljenduse vabaduse suunas.

Faasid

Ühe kunstiajaloolase, Douglas Cooperi, järgi eristatakse kubismil kolm peamist faasi:

  • Varajane kubism (1906–1908) – periood, mil Picasso ja Braque uurisid vormi lagundamist ja ruumi de- ja rekonstrueerimist; nähtavad on esialgsed katsetused, mis viivad analüütilise kubismi suunas.
  • Kõrgkubism ehk analüütiline kubism (1909–1914) – iseloomustavad tihedad fragmentatsioonid, tasandite ja varjude keerukas mäng ning piiratud koloriit; pärast 1911. aastat ilmub Juan Gris kui oluline esindaja, kes selgitas ja struktureeris kubistlikke põhimõtteid oma selgelt arhitektuurilise lähenemise kaudu.
  • Hiliskubism ehk süntetiline kubism (1914–1921) – kubismi kui radikaalse avangardistliku liikumise viimane etapp, kus kasutusele võteti kollaaž, värvid muutusid rikkalikumaks ning kujud muutusid taas kompaktsemaks ja dekoratiivsemaks.

Cooper rõhutas eriti Braque'i, Picasso, Gris' (alates 1911. aastast) ja Légeri loomingut, kuid kubismi praktikas osales palju teisi kunstnikke ja rühmitusi, mis mõjutasid liikumise mitmekülgsust.

Tuntud kunstnikud ja tähtsamad teosed

Kubismiga seostuvad peamiselt järgmised kunstnikud:

  • Pablo Picasso — "Les Demoiselles d'Avignon" (1907), "Ma Jolie" (1911–12) ja paljud teised, kes arendasid kubismi mitmel etapil.
  • Georges Braque — varajased kubistlikud maastikud ja hilisemad analüütilised tööd; tema teosed kujundasid tugevalt kubistliku keele.
  • Juan Gris — selgelt struktureeritud ja värvidele rõhu panev kubist, kelle kõrval oli oluline roll süntetilise kubismi kujunemises.
  • Jean Metzinger, Albert Gleizes, Fernand Léger, Robert Delaunay ja Henri Le Fauconnier — kõik aitasid levitada kubistlikke ideid näituste, manifestide ja kirjutiste kaudu ning laiendasid liikumise teoreetilist põhja.

Mõju ja pärand

Kubism mõjutas tugevalt teisi kunstisuundi — futurismi, konstruktivismi, De Stijli ja ka arhitektuuri ning ka moekunsti ja disaini. Kubistlik lähenemine vormile ja ruumile muutis arusaama sellest, kuidas kunst suudab esitada reaalsust ning avas teed abstraktsematele ja eksperimentaalsematele suundadele 20. sajandil. Esimese maailmasõja järel mõnede kunstnike huvi kubismi vastu jaotunud — osa läks klassitsismi või uue realismi suunda — kuid kubismi ideed jäid kunstiajaloos oluliseks aluseks edasistele avangardiliikumistele.

Kus näha kubismi täna

Paljud suurimad Euroopa ja maailma muuseumid hoiavad märkimisväärseid kubistlikke kogusid — näiteks Pariisi ja Madridis asuvad Picasso-kogud, Centre Pompidou, Tate Modern ja teised modernismi muuseumid. Kubistlike teoste uurimine aitab mõista 20. sajandi kunstilist pöördepunkti, kus kujutava kunsti reeglid said tõsiselt ümber mõtestatud.

Kubism oli rohkem kui lihtsalt stiil — see oli uus viis mõelda kujust, ruumist ja nähtavusest ning selle mõju on tunda kunstis, kultuuris ja disainis sajandeid hiljemgi.