Georges Braque (Argenteuil, 13. mai 1882 - Pariis, 31. august 1963) oli 20. sajandi suur prantsuse maalikunstnik ja skulptor, kes koos Pablo Picassoga arendas kunstiliikumist, mida tuntakse kubismi nime all.

Prantsuse kunstikriitik Louis Vauxcelles kasutas esimest korda terminit kubism ehk "bizarre cubiques" 1908. aastal pärast ühe Braque'i pildi nägemist. Ta kirjeldas seda kui "täis väikseid kuubikuid", mille järel sai termin kiiresti laia kasutuse. Kunstiajaloolane Ernst Gombrich kirjeldas kubismi kui "kõige radikaalsemat katset kaotada mitmetähenduslikkus ja kehtestada pildile üks lugemine - see on inimese loodud konstruktsioon, värviline lõuend". Kubistlik liikumine levis kiiresti kogu Pariisis ja Euroopas.

Braque'i üks peamisi ideid oli murdunud keelpill kui kubistlik mudel. Seda maalis ta mitmeid kordi variatsioone ja tegi skulptuure, mille läbipaistvate akrüülplokkide (perspex) sees olid murdunud viiulid, kitarrid jne. Näiteid:

Elu ja loominguline areng

Georges Braque alustas oma karjääri kui dekoratiivmaalija ja õppis traditsioonilisi maalikunsti võtteid, kuid varsti kaldus ta avastama kaasaegse kunsti uusi suundi. 1907–1908 toimusid tema keskmes märkimisväärsed stiilimuutused, mille juured olid Paul Cézanne’i ja teiste modernistide mõjutuses. 1908. aasta tööd, mille hulka kuulub ka L'Estaque’ist inspireeritud kompositsioon, tõid talle kriitiku tähelepanu ning aitasid kujuneda kubismi algtöödeks.

Koostöö Picassoga ja kubismi areng

Braque ja Picasso töötasid 1908–1914 tihedas kontaktis ja mõjutasid üksteist otseselt – nii tekkisid kubismi kahes suuremas faasis: analüütiline kubism (kujutiste lahtimonteerimine, vähene värv), millele järgnes sünteetiline kubism (lihtsustamine, kollaažitehnikad). Braqueile oli iseloomulik tagasihoidlik, peenelt modulaarne palett, rõhk ruumilisele struktuurile ning ruumi- ja valgusviiside korrastamine läbi killustamise.

Sõjaaeg ja hilisem tagasitulek

Esimene maailmasõda katkestas Braque’i koostöö Picasso’ga: ta mobiliseeriti ja teenis relvajõududes ning 1915. aastal sai sõjas vigastada, mis sundis ta mõneks ajaks loomepagunisse ja taastumisele. Pärast sõda naasis ta maalimisse, kuid tema stiil muutus – kompositsioonid muutusid sageli rahulikemaks, tugevnevad klassikalised vormid ja huvi vahetute argiesemete ehk stilleben’ide vastu. Ta jätkas muusikariistade ja interjööride temaatika käsitlemist, kuid lähenemine oli nüüd selgemalt vormikeskne ja kolmemõõtmeline.

Tehnikad ja tööviisid

Braque oli mitmekülgne: maalis õlil, kasutas pastelle, grafiikat ja intensiivselt eksperimenteeris kollaažiga ning papier collé tehnikaga. Tema pintslitöö on sageli tihke, pinnatekstuurile pöörati tähelepanu ning kompositsioonides kombineeriti fragmentatsiooni ja ruumitaju uutmoodi lahendusi. Tema teosed rõhutavad tavalisi, argiseid objekte – viiulid, noodilehed, lauanõud – kui vahendeid ruumi ja vormi uurimiseks.

Skulptuur ja akrüülteosed

Pärast maalikunsti perioode laienes Braque’i looming skulptuuri ja ruumiliste objektide suunas. Ta tegi nii reljeefe kui ka vabamahulisi skulptuure, katsetades erinevate materjalidega: puit, metall, krohv ja lõpuks ka akrüül- või perspex-plokid, millesse ta paigutas murdunud viiuliosad või muid fragmente. Need tööd tõid kubistlikku mõttelaadi kolmemõõtmelisse konteksti, säilitades samas vormi analüüsi ja fragmentatsiooni põhimõtted, kuid lisades läbipaistvuse ja ruumilise kihilisuse uue mõõtme.

Pärand ja tähendus

Georges Braque on üks kubismi võtmeisikutest, kelle panus kujundas 20. sajandi kunstilist maastikku. Tema töö Destabiliseeris traditsioonilist ruumimõistmist ning avas teid nii maali, graafika kui ka skulptuuri uutele väljendusvõimalustele. Tema tööd on leidnud püsiva koha suuremates rahvusvahelistes muuseumides ja neid uuritakse jätkuvalt kunstiajaloo olulisemate verstapostidena.

Kuigi Braque’i nimi seostub kõige selgemini kubismiga, oli tema karjääri jooksul stiililine ulatus lai: varastest radikaalsetest fragmentaalsusest kuni hilisema, rohkem klassitsistliku ja taktilise väljenduseni. Tema püsiv huvi igapäevaesemete vormi ja materjali vastu tegi temast kunstniku, kes mõistis nii kujutatava objekti kui ka kujutamise meetodi tähtsust.