Gerd von Rundstedt (1875–1953) – Saksa kindralfeldmarssal Teises maailmasõjas

Karl Rudolf Gerd von Rundstedt (12. detsember 1875 – 24. veebruar 1953) oli Saksa kindralfeldmarssal (Generalfeldmarschall) Teise maailmasõja ajal ning üks Wehrmachti kõrgeimaid staabile kuuluvaid vanema põlvkonna ohvitsere. Ta jäi ajalukku nii oma pika sõjaväelise teenistuse, strateegilise konservatiivsuse kui ka vastuolulise rolli tõttu sõja ja selle tagajärgedega seoses.

Varajane elu ja karjääri algus

Rundstedt sündis pika sõjalise traditsiooniga Preisi aadliperekonda ning astus juba noorukina sõjaväkke. 1892. aastal liitus ta keiserliku Saksa armee ridadega ja läbis sõjakooli- ja staabiohvitserekooli. Tema karjäär kulges järk-järgult läbi auastmete, kuni ta saavutas rahuajal kõrged sõjalised positsioonid.

Esimene maailmasõda ja sõdadevaheline aeg

Durante Esimeses maailmasõjas teenis Rundstedt peamiselt staabiohvitserina, kust ta kogus ulatuslikku planeerimis- ja operatiivkogemust. Sõja järel jätkus tema teenistus Weimari Vabariigi ja hiljem riigikaitseorganite juures ning ta tõusis lõpuks 1938. aastal pensionile kindraloobersti auastmes.

Teise maailmasõja algus ja edasine tegevus

Sõja puhkemisel kutsuti Rundstedt taas teenistusse: ta naasis Wehrmachtisse Poola sõjakäiguks ja osales hiljem lääneoperatsioonides, sealhulgas Saksamaa sissetungi ajal Prantsusmaale. 1940. aasta võitudest Prantsusmaal pälvis ta auastme kindralfeldmarssal ning talle usaldati suurte armeeüksuste juhtimine.

1941. aasta suve alguses viidi ta idatiibale, kus ta sai juhtida Lõuna-Armeegruppi. Rundstedt oli üks juhtidest, kelle all toimusid suvised ja sügisesed läbimurded Ukraina suunas; tema väejuhatus osales Kiievi ümberpiiramistes, mis lõppesid 1941. aasta sügisel ühe suurima Nõukogude armee massilise lüüasaamise ja tuhandeid sõjavange hõlmanud ümberpiiramisega.

Rostovi taganemine ja esmane vallandamine

Talve lähenedes 1941. aastal muutusid lahingud idatiibadel jäigemaks. Pärast sakslaste taganemist Rostovist detsembris 1941 ei nõustunud Adolf Hitleri poliitikaga ja Rundstedt vallandati 1941. aasta detsembris, kuna ta oli oma väeüksuste kaitseks vastu võtnud taktikalise taganemise, mida Hitler pidas lubamatuks.

Tagasikutsumine ja juhtimine läänes

1942. aastal kutsuti Rundstedt tagasi ning määrati ülemjuhatajaks läänerindele (OB West). Oma ametis püüdis ta rakendada konservatiivset, professionaalset lähenemist: ta toetas ettevaatlikku, elujõulistel kaitseliinidel põhinevat kaitset ning oli sageli vastu Hitlerile, kes nõudis jäika poliitikat ja kohest kontrründamist.

Normandia dessant ja järgnevad lahingud 1944. aasta suvel näitasid, et Saksa väed ei suuda liitlaste dessanti murda. Pärast sakslaste lüüasaamist Normandias 1944. aasta juulis vabastati Rundstedt uuesti ametist. Samas pole tema eemaldamine ainuisikuliselt seotud ainult sõjalise tulemuslikkusega — ka poliitilised vastuolud ja konfliktid Hitleri strateegiatega mängisid rolli.

Septembris 1944 kutsuti ta uuesti tagasi ja ta jäi lääne ülemjuhataja kohale kuni 1945. aasta märtsini, kui ta lõplikult võimutüli ja erimeelsuste tõttu vallandati. Tema viimane periood peal oli täis raskusi: liitlaste edasised edusammud, piiratud ressursid ning Hitleri keeld allüksuste vaba manöövri lubamisest piirasid tõhusat juhtimist.

Suhted Hitleri kukutamisplaanidega ja moraalsed dilemmad

Rundstedt oli teadlik erinevatest Hitleri kukutamisplaanidest, sealhulgas 20. juuli 1944 vandenõust, kuid keeldus neid toetamast. Ta oli traditsiooniline Wehrmachti professionaalne ohvitser, kes eelistaski sõjalist korda ja distsipliini poliitilisele vandenõule. See hoiak tegi temast vastuolulise figuuri: paljud kaasohvitserid pidasid teda ettevaatlikuks või kohmakaks, teised aga väärtustasid tema pühendumust sõjaväelisele hierarhiale.

Sõjakuriteod, sõjajärgne saatus ja pärand

Pärast sõda esitati Rundstedtile süüdistusi sõjakuritegudes ja laiemalt Wehrmachti rollis idatiibade repressioonides. Tema täpne vastutus on ajaloolaste seas vastuoluline: kui ta ei osalenud otsustavalt Natsi-poliitika otsustamises, siis Wehrmachti operatsioonid Ida-Euroopas ja vastused partisaniliikumistele viisid sageli massiliste karistuste, küüditamiste ja sõjakuritegudeni, mille eest juhtkond kandis moraalset ja mõnel juhul ka õiguslikku vastutust. Rundstedt ise ei saanud vanuse ja halva tervise tõttu kohtuprotsessi ning teda ei mõistetud kohtus karistusele; ta vabastati 1949. aastal. Pärast vabanemist elas ta tagasihoidlikku elu ja suri 24. veebruaril 1953 Hannoveris.

Kokkuvõte

• Karjäär: pikk ja järjepidev sõjaväeteenistus alates 1892. aastast; teenis Esimeses maailmasõjas ja saavutas Teise maailmasõja ajal kõrgeimaid sõjalisi positsioone.
• Tegevus Teises maailmasõjas: juhtis suuri väegruppe idal (kent Lõuna-Armeegruppi) ja oli mitu korda läänerinnete ülem (OB West); osales Prantsusmaa vallutamisel 1940 ja Idaoperatsioonides 1941.
• Konfliktidega Hitleriga: sageli lahknes strateegiliselt Hitleriga, eelistades taktikalist paindlikkust häälestatud poliitilistele käskudele; see viis korduvalt tema vallandamist ja tagasikutsumisi.
• Pärand: Rundstedt jääb ajalukku kui oskuslik, konservatiivne karjääriõpetaja, kelle vastutus sõja kuritegude ja Wehrmachti rolli eest on ajaloolaste seas endiselt uurimise ja debati objektiks.

Küsimused ja vastused

K: Milline oli Karl Rudolf Gerd von Rundstedti auaste keiserlikus Saksa armees?

K: Millal ta astus keiserliku Saksa armee teenistusse?

K: Milline oli tema roll I maailmasõja ajal?

K: Millist sõjalist kampaaniat ta juhatas Teise maailmasõja ajal?

K: Kuidas ta edutati kindralfeldmarssaliks?

K: Millal Adolf Hitler ta esimest korda ametist vabastas?

K: Millal ta suri?

Otsing