Fotofilm
Fotofilm on plastikust leht, mida kasutatakse piltide salvestamiseks. Plastik on spetsiaalselt töödeldud, nii et see on valguse suhtes tundlik. Nii on võimalik salvestada plastiga nähtamatut pilti, kui seda valgusega kokku puutub. Tavaline film tarnitakse väikestes kanistrites (karpides), mis kaitsevad seda valguse eest. Tavaline fotofilm mahutab kuni 40 pilti.
Kui kõik pildid on salvestatud, peab film läbima spetsiaalse keemilise töötlemise. Seda nimetatakse filmi arendamiseks või filmitöötluseks. See töötlus muudab pildid nähtavaks (neid saab näha) ja eksponeeritud film ei ole enam valgustundlik.
On olemas eri liiki filme. Mõned vajavad rohkem valgust kui teised. Mõned on ainult mustvalged; need ei salvesta värve. On olemas ka spetsiaalsed filmid, mis suudavad salvestada infrapunavalgust.
Kiled on saadaval ka eri suuruses. 35-millimeetrine film, mis on enim kasutatav suurus, on metallpurkides või kanistrites, kuid on ka teisi kaamerafilme, mis on paberpakendis või üksiklehtedena.
Arista mustvalge film, ISO 125/22°.
Kasutab
Filmi saab kasutada ainult üks kord. Pärast seda ei saa seda uuesti kasutada (kui seda kogemata uuesti kasutada, tekib artefakt, mida nimetatakse mitmekordseks eksponeerimiseks). Kui filmi ei kasutata, tuleb see valguse eest katta, sest muidu salvestab see kõik sellele paistvad tuled. See muudab pildi salvestamise kasutuks. Filmi saab purgis, mida nimetatakse kanistriks, et katta see valguse eest.
Film vajab pildi tegemiseks õiget valguse kogust. Kui pilt on liiga hele või liiga tume, ei salvesta see õigesti. Mida kauem film salvestab, seda rohkem valgust ta saab. Kui pildistatav on hele, salvestub see kiiremini. Kui see on tumedam, vajab film salvestamiseks rohkem aega.
Filmid, mis vajavad pildi salvestamiseks vähem aega, on tuntud kui "kiiremad" filmid. Erinevad filmide kiirused on tähistatud ISO-numbriga. Mida suurem number, seda kiiremad filmid. Filmid suudavad pilti teha ainult fokuseeritud valgusest. Kui ei ole objektiivi, mis fokuseeriks valgust, muutub film ainult valguse vastuvõtmisest valgeks. Kui kasutada filmi, mille ISO-tase on 100 asemel 200, kulub sama stseeni pildistamiseks vaid poole vähem aega.
Näited ISO numbritest on ISO 50, ISO 100, IS0 200, ISO 400, ISO 800 ja ISO 1600. ISO-numbrit nimetatakse mõnikord ka "ASA-numbriks" või "filmikiiruseks". Kui ISO number on madal, näiteks ISO 50, võtab filmi pildistamine kaua aega. Seda nimetatakse aeglaseks filmiks. See tähendab, et säriautomaat peab jääma pikalt avatuks. Kui ISO number on kõrge, näiteks ISO 800, siis tehakse pilt väga lühikese ajaga. See on kiire film. See tähendab, et säriautomaat peab kiiresti avanema ja sulguma.
Enne fotofilmi leiutamist kasutati fotograafias klaasist kuivplaate. 21. sajandil ei kasuta enamik kaameraid enam filmi.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on fotofilm?
V: Fotofilm on valguse suhtes tundlik plastileht, mida kasutatakse visuaalsete stseenide jäädvustamiseks.
K: Kuidas salvestatakse pilt fotofilmile?
V: Pilt salvestatakse fotofilmile siis, kui plastikut valgustatakse.
K: Kuidas kaitstakse fotofilmi valguse eest?
V: Fotofilmi hoitakse väikestes kanistrites (kastides), mis kaitsevad seda valguse eest.
K: Kuidas nimetatakse protsessi, mis muudab filmil olevad pildid nähtavaks?
V: Protsessi, mis muudab filmil olevad pildid nähtavaks, nimetatakse filmi arendamiseks või filmi töötlemiseks.
K: Mis juhtub eksponeeritud filmiga filmi töötlemise ajal?
V: Valgustatud film ei ole pärast filmi töötlemist enam valgustundlik.
K: Milliseid erinevaid filmiliike on olemas?
V: On olemas erinevaid filmiliike, mis vajavad valgustamiseks rohkem valgust kui teised, ainult mustvalgeid filme ja filme, mis suudavad salvestada infrapunavalgust.
K: Millised on mõned eri suurusega fotofilmid?
V: Fotofilmide erinevad suurused on näiteks 35-millimeetrine film (kõige rohkem kasutatavam suurus), metallpurkides või kanistrites pakendatud filmid, paberpakendis või üksiklehtedena pakendatud filmid.
