Fotofilm on plastikust leht, mida kasutatakse piltide salvestamiseks. Plastik on spetsiaalselt töödeldud, nii et see on valguse suhtes tundlik. Selle pinna peal on õhuke emulsioonikiht, mis koosneb peamiselt hõbeda halogeniididest (ja värvifilmide puhul lisaks värvikandjatest). Kui emulsioon puutub valgusega kokku, tekib filmile nn latentne (nähtamatu) pilt — see muutub nähtavaks alles pärast keemilist töötlemist. Tavaline film tavapäraselt tarnitakse väikestes kanistrites (karpides), mis kaitsevad seda valguse eest ja lihtsustavad kaamerasse paigaldamist; 35-millimeetrine rullfilm on enim levinud formaat ja pakutakse tavaliselt 24 või 36 kaadri versioonides, kuid on olemas ka teisi mahte.

Tööpõhimõte ja koostis

Filmi emulsioon koosneb mikroskoopilistest hõbeda halogeniidi kristallidest (näiteks hõbeda kloriid, bromiid või iodid), mis reageerivad footonitega. Seda reaktsiooni nimetatakse latentseks pildiks. Emulsioonikiht on kantud pehmele ja tugevdatud plastikule (näiteks triatsetaat- või polüesteralusele), mis annab filmile stabiilsuse ja võimaluse kerida seda rulli või hoida ühele lehele.

Filmitöötlus

Kui kõik pildid on salvestatud, peab film läbima spetsiaalse keemilise töötlemise. Seda nimetatakse filmi arendamiseks või filmitöötluseks. Töötlus muudab latentse pildi nähtavaks ning kinnistab selle nii, et eksponeeritud film ei ole enam valgustundlik.

Tavaline töötlus sisaldab järjestikku järgmisi etappe:

  • arendamine — kemikaal, mis reduktsiooni teel muundab latentse pildi nähtavaks;
  • stop-vann — peatab arendamisprotsessi (mõnel juhul kasutatakse lihtsalt vett);
  • fikseerimine — eemaldab töötlemata halogeniidid ja teeb filmi valguskindlaks;
  • pesemine — eemaldab jääkkeemikaalid;
  • kuivatamine ja kontrollimine.

Erinevat tüüpi filmid nõuavad erinevaid protsesse: tänapäevased värvnegatiivfilmid töötlevad vastavalt C-41 protseduurile, diaslaid (positiiv- või reversfilm) E-6 protseduuriga ning mustvalge filmiga kasutatakse mitmesuguseid mustvalge arendajaid ja fikseerijaid. Töötlemist saab teha spetsialiseeritud fotolaborites või kodustes tingimustes, sõltuvalt kemikaalidest ja oskustest.

Tüübid ja eripära

Fotofilme on mitu põhitüüpi:

  • Mustvalge film — salvestab toonivahemiku mustast valgeni; annab hästi kontrollitava tera- ja kontrastikäitumise ning on koduste töötlejate seas populaarne.
  • Värvnegatiivfilm — salvestab värvid negatiivina; paberile printimiseks või digiskannimiseks töödeldakse C-41 protsessiga.
  • Värvpositiiv- ehk diasfilm (slide) — annab otseselt nähtava positiivpildi (kasutatakse E-6 protsessiga); sobib projektorisse või galeriinäitamiseks.
  • Infrapunafilm — tundlik lainepikkuste osas väljaspool nähtavat spektrit; kasutatakse spetsiaalsete efektide ja teaduslike rakenduste jaoks.
  • Panchromatic vs orthochromatic — panchromatic salvestab nähtava spektri peaaegu täielikult (ka punast), orthochromatic on vähem tundlik punasele.

Lisaks erinevatele emulsooni- ja värvikeemiatele eristuvad filmid ka tundlikkuse ehk ISO (varem ASA) järgi: madalama ISO-ga (nt ISO 100) on peenem tera ja suurem teravus, kõrgema ISO-ga (nt ISO 800, 1600) rohkem tera ja parem madala valguse tulemus.

Formaadid ja pakendamine

Filmid on saadaval mitmes formaadis:

  • 35 mm rullfilm — kõige levinum kaameraformaat, pakendatud metall- või plastikanistritesse;
  • Keskmise formaadi rullid (120, 220) — laiemad negatiivid, kõrgem pildikvaliteet ja detailsus;
  • Suurformaatlehed (4x5, 8x10 jne) — iga kaader on eraldi leht, mida hoitakse paberpakendis või metallkassetis ja mis nõuab eraldi paigaldamist kaamerasse;
  • muud formaadid — APS, 110 ning kinofilmiformaadid (35 mm kino, 16 mm jmt).

Kasutamine, töötlemise variandid ja loovvõtted

Filmi töötlemisel saab manipulatsioonide abil muuta tulemuse iseloomu:

  • Push/pull — arendamisaja pikendamine või lühendamine, et saavutada kõrgem tundlikkus või muuta kontrastsust;
  • Cross-processing — värvnegativi arendamine E-6 või vastupidi, et saada ebatavalisi värvitoone ja kontrastsust;
  • Erinevad arendajad — mõjutavad teralisust, kõveraid ja toonust.

Pärast töötlemist saab negatiividest teha trükiseid fotopaberile või skannida need digitaalselt, säilitades originaalse faili ja võimaldades edasist järeltöötlust.

Käsitsemine ja säilitamine

Filmi käsitsemisel tuleb järgida mõningaid reegleid: laadida ja laadida kaamera pimedas või varjus, vältida otsest päiksevalgust enne fikseerimist, hoida filme külmas ja kuivas kohas (sügavkülm on sobiv pikemaajaliseks säilitamiseks) ning vältida tugevat niiskust ja kokkupuudet kemikaalidega. Kontrolli lennujaama röntgenite mõju, kui reisid filmiga — tihti on madala tundlikkusega filmid röntgenitest ohutud, kuid kõrgema tundlikkusega või spetsiaalsete filmide puhul tasub küsida käsikohvrisse erikohtlemist.

Fotofilm on tänapäeval nii harrastajate kui professionaalide seas hinnatud oma esteetika ja tööprotsessi poolest. Kuigi digitaalne foto on levinud, pakub film endiselt unikaalset väljendust, rikkalikku tonaalsust ja eristuvat tera ning otsustusi nõudvat protsessi, mis paljude jaoks on osa loovusest.